Värvide vürtsidest

On lõpetamiste aeg, nagu ikka enne jaanipäeva. Üks pikk tee saab seljataha nii lapsekesel, kes koolipinki nühkinud, kui lapsevanemal, kes suunanud, aidanud ja vastutanud. Käisin ka laupäeval meie perekonna pikenduse, Ingridi tütre Hannela lõpetamisel. Ja see aktuse sagin ja virvarr tekitab ka igasuguseid mõtteid. Kaunites kleitides ja värvides noored, lokilised soengud ja kõrged kontsad, läikivad lipsud ja lillesülemitega närvilised lähedased. Ja siis vaatad, ahhetad, põrkud möödalaskmistele, hämmastud, naudid, aplodeerid. Valikuid on muidugi raske teha, siidist või sitsist, vaarikaroosast või tumeda öö sünkjast mustast. Meie päevakangelane oli tibukollaselt satäänine, kaunite heledate kiharatega, õnnelik lõpule jõudnud teel. Tuuline vihmahirmus ilm sasis meid ehk tunnikese enne kui lilli koju ära viies, kosutasime end kreeklaste ouzuga, aniisiviinaga. Ajab külmetusekollid eemale ja toob päevasse vürtsi. Pidulikule söögile aga suundusime In Studio Vinumisse. Kunagi oli seal mingi piimabaar. Kivikildude mosaiigis trepike, madalad soliidsed võlvid, idamaahõnguline muusika, lahke pererahvas. Olime ainsad kliendid kireval pärastlõunal. Ja me tegime siis niisuguse valiku, pildirida allpool:

Lillkapsa kreemsupp sinihallitusjuustu ja vähisabadega

Aurutatud šoti lõhe kartulikreemi ja punase kalamarjaga

Pardifilee õuna-rosinahautise ja ahjukartulitega

Lest bernaise ja aurutatud kartuliga

Pasta mereandidega

Desserdiks:

Kuum šokolaadikook kreemja vanillikastmega

Toorjuustukook valge šokolaadi ja sinihallistusjuustuga

Veiniks valime Uus-meremaa puuviljalise valge veini ja nautisime ja naersime ja ootasime oma roogasid. Aga kaua ei saanud see värvikas päev ju kesta, naaberlauda tuli švipsis välismaalane, kes hakkas meid stalinlikes kuritegudes süüdistama. Viit kaunist naist. Ilmselt oli tegu mingi psüühilise haigega. Personal reageeris kiiresti, mitmeid kordi lubati politsei kutsuda, siis mees pisut taltus. Kohale tõtanud omanikud ilmselt tegid lõpuks õige ja kiire otsuse, lärmakas vend talutati välja. Tänasime loomulikult abivalmis personali.

Aga nüüd söökide juurde. Mina tellisin lesta, mille fänn ma ikka olen, kui kuskilt värskelt osta saan. Tavaliselt ikka praen, kuuma kartulit, eriti kui veel värsket kõrvale keeta, mõni värske salat. Olen ka marineerinud lesta purki, muidugi ka kuivatanud ja soola ja tilliga värskelt vajutise alla pannud. Aga studio vinumi lest maitses ka hästi. Lisandina sain end üllatada lõppude lõpuks spargli, selle gurmaanide imeasjaga. Maitses küll hästi, värskelt rohelise ja krõmpsuvana. Ei oskagi öelda, mis maitset ta mulle meenutas. Õrnrohekad suhkruherned, kirsstomati poolikud, värsked salati lehed. Minu praad oli ehk väliselt suurim ja jäin küll väga rahule. Kadri tellis pardifilee, oli roosakalt poolpehme, õuna-rosinahautis miniatuurses malmpotis. Ingridi mereannipasta, talle endale tuttav roog, lõhetükikeste ja krevettidega, lisanditeks samuti võine spargel,herned ja tomatipuna. Päevakangelase šoti lõhe paistis nii väikses nõus, ometi kõrgustesse ehitatuna ahvatlev, värvilised juurikaribad kalamarja punavate marjadelikatesside all. Kiku kokkuhoidlik valik lillkapsa kreemsupi all maitses ka mahlasena, kuigi sinihallitusjuustu ei tundnud keegi toitudest ära.

Magusaks valisisid neli šokolaadisõpra kuuma šokolaadi koogi ja mina suures maasikaisus sain oma esimese mmmmmmmmmm maasikamaitse toorjuustukoogiga suhu. Kõrvale pakutud portvein vürtsitas päeva veel tükk aega nii meeltes kui kehas. Tänud meeldivatele teenendajatele ja kiitus kööki, tuleme teinekord jälle.:)

Peediga põsed punaseks

Juhtusin eile lugema kena blogi, Profa köögipool ja kohtusin seal taas tõdemusega, et ei maksa unustada oma tavatoite. Ei pea hullult peenutsema ja uhkete menüüleidudega uhkeldama. Koolisööklas maitses hullult hästi hakklihakaste kartuliga, lisandiks marineeritud peet, magustoiduks karamellikissell. Kes seda ei mäletaks? Kuigi paraku tean palju noori näitsikuid , kes keedupeeti suu sisse ei võta, ammugi rosoljet, minu suurt lemmikut. Ühel korral, õigemini, kui siin pikalt talv-kevadel puhkusel olin, sain korraliku boršiteoga maha. Aga kuna riivisin toorest peeti pisut palju, suskasin sügavkülma kotikese. Ja ühel päeval surusin ikka pojale peale, et teeme hakklihakastet ja kartulit ja peedisalatit. Nääääää, mõtiskles poeg, tee kartuliputru siis. Ok, nõustusin. Läksin siis kööki askeldama. Kartul uhas mullitades keeda. Hakkliha juba praadis ja sulama võetud peet tahtis salatiks saada. Aga siis selgus lihtne tõsiasi, et olin unustanud, et see peet on toores. Ja ei midagi. Küsisin pojalt üle, saades nõusoleku, valmis siis hoopis punaselt peedine hakklihakaste. Passeerisin siis kiiresti tooreid peedi riivituid ribasid koos hakkliha, sibula ja küüslauguga, pisut lisasin ketšupit, sest tomatipastat mul kunagi kodus pole.Lisasin jahu ja siis kuuma vedeliku, veidi piima ja hapukoort. Maitsestasin oma piprasegudega ja soolaga. Serveerisin kartulipudruga, ilma salatita. Ja maitses väga hästi. Soovitan väga proovida, vahelduseks tavalisele hakklihakastele. Sageli lisan palju porgandit, siis tuleb ka veidi teistsugune argitoit. Magustoiduks oli meil seekord küll karamellikisselli asemel rabarberikook. Täiesti tavaline, mida iga perenaine valmistada mõistab.

Rõõm rediseroosast

Redis on ikka esimene, mis seemnena maha pannakse ja eks tublimad söövad seda ammu juba. Ma ka söön juba teist päeva seda mõnusalt krõmpsuvat, veidi kibekat roosat mugulat. Eks suve algul on ta lahe salatites ja mõnus võileval salatilehe peal näiteks vorstiga krõbistada. Eile tegin niisugust tavalist salatit ahjukanale ja keedukartulile lisandiks. Redis, kurk ja tomat, salatirohelist, sibulapealseid ja tilli kaharaid oksi ja hapukoore-majoneesisegu peale. Maitses küll hästi.

Täna aga siis selline salat: lõikasin taldrikule külma keedukartuli viile, äärele sättisin lehtsalati noori lehti, värske kurgi seibe ja rediseroosat, nii väikseid kui suuremaid rattaid. Üks keedumuna ka mõnusalt kollasena kuubikuteks peale ja keedetud lõheäärte õrn roosakas liha. Kamaluga rohelist ja majoneesi-hapukooreseguga üle niristada.

Üksi kodus olles võib söögitegemise ära unustada, aga niisugust salatit on päris mõnus maiustada ja vitamiine kamaluga. Redise lehed muuseas sisaldavad ka palju vitamiine ja kui nad veel pole nii hirmus karvaseks ja vanaks muutunud, tasub neidki salati sisse hakkida.