Kesköine kruubiraguu koodi kaisus

Lume helendav kuhi õunapuuokstel, alla vajunud ploomivõradel, linnumaja katusel ja õrnadel ilupõõsastel on iga päev, iga hetk ja sekund pildistamist väärt. Aga kuna mu aasta on üsna ootamatult alanud üsna töiselt, siis peale eilset nn koristustuuri tööl käisin täna hoopis koolitusel. Uhkes meie valla vast-renoveeritud mõisas ja teema oli ka väga asjakohane, toitlustus, meie Eesti toidu esivedaja Sirje Rekkori suu läbi. Koolitusest pikemalt on mul plaanis kirjutada oma põhiblogis, et see lehekülg kängu ei jääks ja ka lugejad ilma mu vaatenurgata elust jääks, kui neid niiväga mu lepatriinuköögi lemmikroad ei huvita. Aga täna juhtus just nii, et teoks sai tehtud ammune mõte, mille võib muidugi soodsalt siduda tänase mõnusa ja targa koolitusega Eesti toidu traditsioonidest.

Nimelt on meie väikses tibukollases majas leivaküpsetusahi. See täiesti hiidvana. Ja kui kunagi aastate eest siia perenaiseks tulin ja oli vast ainult lisaks veel üks elektri hädine kolle pingil, siis ikka tuli ju proovida ahjus ühtteist teha, linnatüdruk, nagu ma olin. Aga mitte küll loll ega kogenematu.:) Nüüd aastaid hiljem juhtus nii, et mõne aasta eest kinkisime isale ehtsa malmist kaanega ahjupoti, aga kuna mu vanemad arvasid, et nad seda niiväga vast ei kasuta, et on nende jaoks pisut suur, siis...rändas see heas usus meile maale.

Ja kuna mina olin päevläbi täna koolitusel ja mees ronis mööda lumiseid katuseid ja kuna jälle verivorstid ei kõlvanud süüa ja kui koolituselt õhtuhämaras saabusin, küdes meie leivaahjus veel hõõguvalt kirgas leek, siis panigi vaikselt malmpoti valmis. Panin sinna terve kena kopsaka seakoodi, kõrvale lõikusin mitu head porgandit, terve suure sibula ja mitu head küüslauguküünt, mitte seda halba ja välismaist , aga kodupoest ostetud, ilmselt küll välismaist, vabandust. Maitsestasin piprasegu, kiluvürtsi ja soolaga ja jätsin niimoodi õndsalt köögilauale ootama, kuni ahjust söed alla tõmmatakse. Sest just nii me oma ahjuga peame tegema. On veel imeloomad kriskad, mis asuvad sama imepärases kohas, et pead käerandmega imelikku vasakule pöörduvat liigutust tegema, upitama ja igal korral mõtlema, et ega ei kukkunud alla või kas sain kätte. Ja kriskasid, mis näevad välja nagu potikaaned on veel kaks, üks siis väiksem, teine suurem. Kui söed alla tõmmatud, pannakse kriskad peale ja ahjule ukseluuk ette. Siis võib veel edasi pliiti all tuld hoida.

Lisasin siis uhkesse mustjasse malmpotti vett, et kruubid,koot kaetud, panin kaane peale ja lükkasin pajakinnast kasutades umbes sinna,kus tavaliselt sütepesa. Ja nii ta seal siis küpses. Mõnel korral lisasin vett. Ja keskööks valmis meie mõnusalt eestine tänapäeva gurmee. Laps tuli lumehangest ja küsis, kas süüa polegi ja ega mehelgi hilise õhtusöögi vastu midagi polnud, kui muidu kaloreid siit ja sealt lugemas pidevalt on.

Tegin juurde mädarõikakastet keefiri ja toorjuustuga, tõsine põltsamaa terav sinep kulus ka marjaks ära ja mina hullu inimesena maitsete tasakaalustamiseks lõikusin ka vahedad viilud külma kartulit. Kiitsid kõik ja nüüd magavad ka juba kõik, kui kell näitab juba poolteist tundi üle südaöö.

Aga kuidas ajastada ahju kütmist ja seal küpsetamist söögikordadega on pisut küsitav, sest hangunud kruubipudru on üsna ebamugav vast soojendada. Eriti kui himu selle esmase maitseelamuse järele on suur. Kavatsen ka uuel aastal jätkata hea Eesti toidu propageerimist, olgu siis selleks imelihtne kilusalat või munakaste, seda viimast ehk mäletavad ja igatsevad oma lapsepõlvest paljud.Täna ei tihanud otsest pilti ahjusuust välja võetud malmpotiroast siia ülesse panna, kuigi ehk häbeneda poleks ju midagi. Käib meiegi köögis uus ja vana käsikäes, kuna kõrval tukkus oma õhtuund puhtaks küüritud keraamiline pliit.Ja mine tea, mida üldse toob homne uus päev?

Kanakaeltega kapsasupp

Kui sellesse kohevasse valgesse lumevahtu öö ja päeva vahetuse tõttu vahepeal üldse ei jõua või mõne tervisehäda tõttu ja kui pühadesalatid jätkuvalt seisavad kile all külmikus ja süldil pole maitse tõttu küll veel häda midagi, aga ikkagi...nõuab keha ja meel head puljongit. Ja silm loeb kapsasupidieedi retsepte, siis... peale pisukest mõtlemist ja linnapool poeskäiku...Sai varutud kanakaelu, searaguud, porgandit, värsket kapsast, seeni, hapukapsast... Sest tehes küll pühade ajal viilides poe praekapsast mugavalt soojaks, siis õige himu hapukapsasupi järele on minus idanema hakanud. Aga seniks, kui see mõte teoks saab, igatses mu väsinud ihu ja hing ikka kanapuljongi järele. Ja kuna poes olid pühade järgselt ka selveri lettidel valitsemas hõre vaatepilt, siis õngitsesin hoopiski sügavkülmast välja paki kanakelasid.

'Ja hästi tegin. Panin keema paki kanakaelasid, 3-4 searaguu konti, riisusin vahu ja maitsestasin loorberi, piprasegu ja soolaga ja jätsin vaikselt podisema. Samal ajal tükeldasin mitu head pikka porgandit, suure, suure puraka sibula, panin pannil õliga huugama ja kuumutasin hakitud oranžikirjud viljad läbi. Vahepeal uudistasin telekast vapraid ja uurisin arvutist orkuti uusaastasoove. Siis arvasin, et aeg kapsaga tegeleda. Nojah, värske kapsapea osutus nii kõvaks, et proovisin üht nuga ja teist. Ja mees oli kohe kibekäsi hakkamas, nuge välja vahetamas, teleka reklaamist noateritaja ostmist soovitamast jne. Eks kesvamärjukesel kah oma mõju. Tegin siis käe tugevaks, nagu eesti naisele omane, kuigi mul seda tegelikult pole ja ribastasin oma kapsakese ikke ära. Kuna lisasin ka hiljem oma aia värskeid sügavkülmutatud herneterasid, mis lõhnasid nagu pähklid ja ka kartuliviile, siis kapsaga ma väga ei liialdanud. Lasin neil vaikselt kõigil edasi podiseda. Kiikasin facebooki, imetlesin Krista kauneid talvevaateid ja kinnitasin meie uue koka sõbrakutse ja tormasin jälle kööki tagasi. Jäi veel lisada kanaprae ülejäägid, veidi kallerdunud puljongit maitseainetega ja küüslaugu kibe ja pliidikuumus välja keerata. Ja juba hetke pärast rõõmsalt pere sööma kutsuda.

Kanakaela ja seakondi magus kooslus ja praekana vürtsine vurts + köögiviljade mahe värvikus, herne suvemeenutus ja kapsa tervislik tõmme ja küüslauguseib mustal leival...pani i-le täpi. Sain just seda, mida tahtsin. Kosutavat puljongit, põnevaid maitseid ja midagi uut. Nagu uus aastagi, mis toob uut rohkem kui unustatut vana.

Pühade paistel

Ühest lauda teise kulgeb kodulembelise pidutseja tee. Minu jõulu- ja uusaastaöö lauad on teile juba lahti kirjutatud. Kahju, et enamus oma kookide kumas aina siplevad ega vasta samaga. Aga pühade vahepeal sai vähemalt ühel päeval ette võetud korraliku pastaroa tegu. Mees läks oma firma jõulupeole ja mina lõpetasin ka lõunast töö, et võisin kõik töö-emotsioonid seljataha jätta. Ja poeg tahtis ju ometi peale süldigi midagi ampsata. Ja enamasti see isaga kodus olemine mingi ampsamise või käest ära läinud verivorsti ahju panekuga lõpebki.

Nii sai tehtud pastat, täiesti tavalist. Tex mex kanapraest sai kanatükke näpatud, sibulat ja seeni pannile, suvaline kapist leitud pasta kees omasoodu, kokku segades lisasin seenemaitselist toorjuustu, samuti kohvikoore kohevust, maitsestasin ja valmis ta oligi. Söö või lolliks ja juba oligi unustatud see lõputu pühade pugimine.Ehk sutsaka eesti juustu tõmbasin noakaarega ka pannile ja kaan kuumutas mõnusalt suussulavaks.Ei hakka siinkohal seletama, et juba teise roa pühade ajal "peaaegu" pidin ära rikkuma mehe toodud väljamaa küüslauguga. Siit muidugi õppetund. Kui vana-aastaõhtul poeg oma singirulle hakkas tegema, tõi mees kohalikust poest uued küüslaugud...

Pildil siis mu armsa tütre kingitus, pärit keraamik Helina Tilga käe alt. Tal juba ei tule lepatriinudest, kiisudest, maasikatest, leevikestest, nurmenukkudest, rukkililledest vms iial puudust...

Unistusega uusaastaööst

Valged lumetordid puudeokstel,jäälillede hõbedane kirme aknal, hanged pehmed ja valevad põlvini. Uusaastaöö ilutulestiku gammast lummas ehk palju kordi enam see pruudivalge valevus ja tõeline talv, mis hinge sisse puges. Aga enne sai jälle mitmeid päevi köögis askeldatud, et midagi uut ja midagi vana ja veel laenatut või kostiks saadud, nagu pulmitaks vana-aasta õhtu kirglikult uusaasta poisiga.

Valmistasin siis terve rea häid asju jälle, kuigi lauda tuli kolmele katta, aga sööki peab ikka jätkuma ka mitmeteks päevadeks peale raketisadu.

Putaka peopraad

Seentest sametine segasalat

Peediroosatriibuline palitu

Soolakala samba sibulaga

Peremehe piparkoogitort

Karl Marteni küüslaugurullid

Oivalised oliivid

Sealihasült versus metsseasült

Kuldkollane kõrvitsasalat

Sinepikastmes heeringaribad

Praeks tegin sealiha, maitsestasin piprasegu, küüslaugu, porgandi ja sibula ning soolaga. Peale määrisin sinepi-majoneesi kaste ja küpsetasin ahjus mahlaselt krõbedaks. Kõrvale keetsin kartulit, soojendasin hõrka hapukapsast ja kuna šampinjone oli varutud ja algul mõtlesin küll sinihallitusjuustuga neid täita ja ahjus küpsetada, aga tegin hoopis mõnusalt sametise koorese kastme. Traditsioonilisena tuntud "kasukat" ehk siis seekord "palitut" tegin hoopiski suitsuheeringaga, jäi mõnusalt suitsune ja magusalt peediroosatriibuline. Uus salat oli taas jälle minu lemmik:

Seentest sametine segasalat.

Vaja läheb tugev potitäis keedukartuleid, 2 purki konserv-šampinjone,4 keedumuna, 1 sibul,300g suitsusinki, 3 marineeritud kurki, 1 purk punaseid ube ja majoneesi-hapukooresegu.Väga mõnusalt seenene jäi ja toitev uba andis tummisust ja kartul tegi maitse lahedaks.

Kapist sai taas välja otsitud kodune kõrvitsasalat ja omatehtud sült, mida ikka veel jagub ja tema kõrval konkureeris metsa maitsetega metssealihast valmistatud sült, mille tegi meie hotelli kokk ja see oli nagu väike kingitus. Aitäh, maitses hästi! Taas sai ka lauale pandud viilutatud soolalõhet, mida siis lähedalolevast kohalikust kalakuninga kontorist ostame kohe suurtes pakendites. Samuti oli sealt pärit sinepikastmes heeringaribad. Sooja kartuli juurde vesise südame peale paras sinepist hõrk amps. Ei puudunud ka laualt vahemerehõngulised oliivid ja seekordne hitt, piparkoogitort. Mille seekord valmistas hoopiski mu mees!:) Minu õpetuste järgi küll ja polnud seda üldse raske teha. Põhjaks purustas piparkooke, segas sulavõiga. Kreemiks vahustas suure paki vahukoort, segas õrnalt selle farmi toorjuustuga, sulatas vesivannil kaks pähklitega piimašokolaadi ja segas õrnalt kõik kokku. Põhimõtteliselt samasugune tort, nagu jõuludekski tegime, aga nüüd pisut pikantselt piparkoogine. Täna alles jõudsime tordi maitsemiseni. Maitses hästi küll.:) Ja nii need pühad lähevad.

Head uut aastat siis kõigile toredatele blogijatele ja kirglikele köögi gurmaanidele ja ka lihtsatele toimekatele perenaistele ja tarmukatele kibekäppadele küpsetajatele.