Peopraadide pillerkaar

Lumemarjad raagus põõsastel olid vahepeal ainsaks valendavaks lund meenutavaks märgiks kolehallis päevas. Vahepeal on lumelörts, vihm, tuisk ja tugev tuul talve lähenemise märke ilmutanud. Kolmas advent on ukse ees. Poed on tihedalt täis ringi sagivat rahvast, kes viskab jõulukinkidele silma, kes nuputab eelseisvate pidude peolaudade üle. Kuldsed ja sinised erkvärvilised tuled säravad hämarduvas linnas. Akendele ilmuvad jõulu kolmnurgad ja majadel hakkavad põlema kirkad jõulutuled.

Tahtmine on ahju panna mõnus lihapraad, et timmida jõuluks just seda õiget maitset ja retsepti. Muidugi on lihtsamast lihtsaim valmis maitsestatud praad osta või küpsetuskotti kasutada, aga mina olen ikka niisuguse lihtsa ja koduse valmistamisviisi viljeleja. Maitseained ja maitsesegud appi, lihale ikka kuum vesi ka ahjupotti, millega siis pikal küpsemisel aeg-ajalt kasta ja sobivad lisandid. Ega seda liha nüüd siis üldse nii tihti ka ei söö ju. Sealiha nimelt. Mul on siin siis kaks praadi, üks oli paras abaliha tükk ja teine läbikasvanud seakülg. Abaliha määrisin kokku mee ja sinepi võrdse seguga, maitsestasin piprasegu, piparkoogimaitseainega ja pikkisin küüslauguga. Algul eelkuumendatud ahju 250kraadi juurde umbes pooleks tunniks või veidi kauem ja hiljem paar tundi madalamal kuumusel, 180. Puljongisse maitsevilju, sibulat, porgandit, küüslauku, loorberilehte. Lisandiks tegin kaalika-porgandi hautise toorjuustuga. Võtsin võrdses koguses juurvilju, keetsin enne koos koorega, jahutasin ja koorisin. Tükeldasin pannile kuuma võisse hauduma, lisasin muskaati, soola, kohvikoort ja toorjuustu. Mõnusalt koorene ja muskaadine, kus kaalika maitse ei hakka domineerima. Häbematult vähe ju sööme kaalikat tegelikult. Magusa alatooniga maitse tasakaalustan ma soolaga ära. Küll aga jäi mee-sinepine lihapraad minu jaoks liiga magusaks. Hädast aitasid välja sinepi kibedus ja pohlamoosi mõrkjus. Parema lihvi sai toit soojendades, pannil uuesti pruunistudes. Krõbedane jume nii kartulile, mesisele lihale kui kaalika-porgandi kreemisele hautisele.
Kõhualuse sealihatüki valmistasin sinepi-hapukoore-majoneesi segust. Majonees oli mul oma tehtud ja üsna sinepine. Kasutasin teralist dijoni sinepit. 1 muna vahustasin 4 teelusikatäie sinepi, soola, suhkru, piprasegu ja klaasitäie oliivõliga ja kahe spl valge veiniäädikaga. Suhkrut panin päris palju, hapukas alatoon jäi majoneesile, aga muidu mõnus. Lihale määrdeks võtsin kõiki võrdses osas, näiteks 1 spl nii hapukoort, sinepit kui majoneesi. Piprasegu, soolaga hõõrusin liha kokku, lõikasin kamarale lõiked ja pikkisin küüslauguga. Kuna mul oli kana tegemisest puljongit alles, kasutasin selle ära, lisasin ka veel kuuma vett ja sellega siis aeg-ajalt kastsin praadi. Küpsetusaeg ja temperatuurid olid samad. Keerasin ka prael külge vahepeal. Pärast jahtus liha mitu tundi veel ahjus fooliumi all. Liha oli väga hea lõigata ja maitses ka külma lõiguna järgmisel päeval väga hästi. Koju saabunud mees kiitis ja nõudis veel.

Jõuluõhtuks peab kindlasti suurema tüki sealiha varuma, nii tuleb ka küpsetusaeg palju pikem, kui arvestada ikka iga kilo kohta tund. Muidugi võib peolauale hoopiski toredat viguriga lihahautist teha, kas siis veini, heleda õlle, porteri või koguni šokolaadiporterit kasutades või üdini maalähedaseks jäädes ja rikkalikus koores liha hautades. Kapsapotid tulele ja piparkoogilaarid ahju! Tikutulega olen piparkoogimaitseainet mööda poode taga ajanud, kas ajutiselt otsas või polegi enam. Maitsemeeled valla ja loomingulisust ja vaba mõttelendu kööki kõigile!:)

Köögiviljad köögi kuningaks

Eile tegi mu 15-a poeg vene keeles kodutööd, nendel on praegu seal põnevad kulinaarsed teemad. Küsimuste rida, et mida sööd hommikuti ja kes valmistab teil kodus õhtusööki, mis on su lemmiksöök ja milline köögivili sulle ei meeldi!? Tore oli see, et pojal polnudki sinna ebameeldiva köögivilja kohta midagi kirjutada. Minu töö köögis on siis vilja kandnud. Ma pole küll kaalunud järjepidevalt porgandeid ja kaalikaid ega järginud poole taldriku salati reeglit. Palju olulisem on, et igal päeval panen toidu sisse porgandit, sibulat, küüslauku ja leian võimalusi, kuidas potti või pannile sokutada ka mõni seesugune juurvili, mis sinna nimekirja sattuda oleks võinud.
Pikkpoissi küpsetan üsna sageli ahjus koos porganditega, nüüd riivisin toorest porgandit koos suvikõrvitsaga ka juba taigna sisse ja suskasin sinna ka hakitud fenkolit ja ingverit. Ühtegi tavalist lihtsat pastarooga ei tee ma ka ilma porgandita. Läbi kuumutatud porgand annab vahest isegi petliku liha maitse. Makaronivormi sisse kasutasin ära koduse tomati-paprika hoidise, kihiti hakkliha ja heleda juustukastmega jäi lihtne ahjuvorm mahlakalt maitsev ja juustust krõbe. Kanaga riisiroas kasutan ma tavaliselt meelsasti paprikat. Paprika on üsna spetsiifilise maitsega ja väga tihti teda ka just ei taha. Värske kapsas klassikalises ühepajatoidus ja lihtsas toorsalatis mestis porgandiga on tõesti vanad head traditsionaalsed toidud poppide idamaahõnguliste toitude pealetungi juures. Punavat koduaia peeti keetes lausa isutab krõmpsuva rosolje või korraliku borši järele. Kuigi trendikam oleks juustuseid pirukaid sellega hoopis küpsetada. Alates suvikõrvitsa valmimisest peenral, võin ma ükskõik millises koosluses köögiviljaraguud valmistada ja keegi ei nurise, vahest jääb puudugi. Värsket kurki armastan vesisusest hoolimata ja hapukurk lausa kuulub vahest liharoa juurde. Punapõskset tomatit, mis enamuses aastast plastmassi kahjuks meenutab, olen hakanud aina tihedamini lisama suppi, hautistesse, kastmetesse. Üks tomat teeb teinekord imet. Kartuliga üles kasvanuna olen avastanud end taas praekartuli panni tagant. Hakkliha või sinki ja sibulat lisades saab juba toekama õhtusöögi. Veinikastmes kana peidab salamisi oma puljongisse nii uudse fenkoli ja vürtsika ingveri kui mahedad seened, särtsaka sibula ja magusa porgandi. Fenkol koos ploomtomatitega maitses toorena mulle isegi paremini. Uute maitsetega peab olema ikka ettevaatlik. Maitsestasin kapsa-porgandisalatit Belgiast toodud basiiliku-maitselise oliivõliga ja sellega oli küll nii, et ei ole suutnud ennast ega poegagi basiilikuuksu veel keerata. Kuigi üleöö seismise järel oli salat juba palju pehmema maitsega.
Olgu need lihtsad argised road ideesalveks lubaduses heale sõbrale rubriigis "meisterdame menüüd", kuigi peamiselt töötab pea ja maitsemeel usinalt juba jõulumenüü kallal. Kas teilgi, juba!?:)

Kala kolmel käel

Pihlakate punavat põske on esimene külm veidi näpistanud juba. Kibuvitsade sügisoranžid marjad on nagu piltpostkaart, mis on just sellest sügishetkest aeg luubis tehtud. Olgu nendes märksõnades kaunis kimp isale tänase isadepäeva puhul. Mahlakad praed ja kreemised tordid on kõigil kindlasti juba tehtud ja tegemisel. Mina õnnitlesin isa telefoni teel. Minu isa magusast tordist suurt lugu ei pea ja kui ta mõnel peol soostub siiski seda sööma, nõuab ta magusa ampsu järel ikka mõnusalt soolakat heeringat. Ma olen ka täitsa oma isa tütar. Täna kirjutangi hoopiski kalast. Buduaari sai isadepäevaks ka kirjutatud just lugu praevalikuna ahjulõhest. Kui kaubanduskeskuste sooduskampaaniatelt on sunnismaise sunduse näol võimalik suur 3-4kg lõhe muretseda, ei peagi liialt pead vaevama, sest heast suurest kalast saab toitu valmistada mitmeid kordi. Mina tegin 3,5kg lõhe seekord viieks. Pea ja kondid panin sügavkülma supitegu ootama. Pikad fileed jagasin veerandi ja kolmveerandi näol neljaks. Üks suurem filee läks ka sügavkülma, oodaku seal siis vaguralt meie pereisa koju naasmist. Ühe veerandiku panin soola ja suhkru abil kergsoola, hea õhukesi viile saiale lõigata, kohustuslik sibularatas krõmpsuks peal. Ühest veerandist tegin aga koorese ülihea pasta. Porgandi lisamine tegi koorese kastme sametiselt magusaks ja värvilt isutekitavaks. Ahjulõhele tegin maitserohelisega creme bounjourist, majoneesist ja kohvikoorest tilli ja peterselliga mõnusa katte. Lisandiks võine pehme lillkapsas ja lemmik köögiviljaraguu porgandist, paprikast, suvikõrvitsast, sibulast ja küüslaugust. Kõrvale mõni lilleliselt värske sauvignon blanc. Maitses ülihästi. Pühapäeva hommikul sobib ka maiustada sametise krevetikattega rikkaliku munaga, lisandiks kapparid ja ahjusoe lavaš. Ühele karbile krevettidele soolvees on paslik lisada 4 keedetud muna, 1 hakitud sibul ja veidi pooleks lõigatud kirsstomateid. Majoneesiga kokku segada ja näpuotsaga kappareid kaunistuseks. Ning soojal saial suurepärane pehme krevetine kate valmis ongi. Isale pakuks ma tummist oasalatit heeringavaagna kõrvale. Vaja läheb: 2 purki punaseid ube, 2 marineeritud kurki, pool pikka värsket kurki, 1 sibul, 4 keedetud kartulit, 4 keedetud muna, 200g suitsusinki või vorsti, majoneesi, hapukoort. Kartul mahendab kahe erineva kurgi krõmpsu kooslust tummise oa kõrval. Kindlasti kuulub oasalatisse alati ka muna ja sibul. Mõttelised mustsõstra mammudega muffinid kõikidele isadele täna, kes on vähekegi magusasõbrad.