Armastus käib kõhu kaudu

Sügistuul lennutas juba lehekirjut ja ürgne looduskunstnik oli metsaveered puna-kolla-pruuni triibuliseks värvinud, kui sõitsime Pärnusse tähistama augustis täitunud 20-t kooseluaastat. Välja valitud Villa Wesseti puhkusepakett ootas intrigeerivalt. Ja kuigi  kurvalt /Hüvasti, kallisRex! www.pohlaparadiisike.blogspot.com / ja keeruliselt alanud päev pakkus meile kohapeal kohe katsumusi, jätaksin ma Estonia Termidesse mittepääsemise ja asenduspakkumise Surnumere Keskuses teenindaja ebaproffesionaalsuse kommenteerimata. Piirdun toidublogis meie õhtusöögi naudingute kirjeldamisega. Kuigi algselt polnud plaanis Villa Wesseti restoranis õhtustada, siis tujukas ilm ja ebameeldivad komistuskivid sundisid meid just valima lihtsama tee, kõndida oma imeilusast toast trepist lihtsalt alla, lasta laual süüdata küünal, mis oligi väga sümboolne meie jaoks ja valida menüüst sobivad road ja joogid nii turgutuseks kui meeleheaks.

 Argipäevadel valime õhtusöögi kõrvale ikka pigem sobiva veini või heleda õlle, siis restoranis otsustasime sel korral end lasta üllatada erinevate kokteilidega, mida polnudki proovinud. Martini Royale Rosato proseccost ja Martini Rosest kokkusegatud kokteil koos apelsinimahlaga oli suursugune, mõrkjalt söögiisu tekitav. Bacardi Mojito mehe jaoks üsna mõttetult rohune jook. Mis teha, pole mojito-põlvkond. Eelroaks valisin mina Rohelise salati tiigerkrevettide ja parmesanilaastudega. Krevetid, mu üksinduse hetkede lohutajad, olid kaunilt sätitud rohelisele salatipadjale ja rikkalikult kaetud parmesanilaastudega. Kaasat üllatas tellitud Delikatess-mozzarella tomati ja pestoga torni kujul. Köögi serveeringud üllatasid meid väga positiivselt. 

 

 

Salatid olid lihtsad ja maitsvad. Teenindaja Maris sõbralik ja osavõtlik. Põhiroa valimisel pisut arutlesime, kuna olin eeltööd tehes pilku peale visanud lestafileele ja kuigi kehtiski veel suvemenüü, siis uurisin, kas lesta ikka on. Oli. Pidasin endaga aru, et kas suvelõpu lemmiktoit restoranivariandina võib mind üllatada või pettumust tuua, küsisingi ettekandjalt, et mida peale ahjukartuli ja tartarkastme praad pakub. Maris seletas lahkelt kuid napisõnaliselt, et mingi salat seal ikka on. Ja hoobilt tegin kannapöörde ja tellisin lõhesteigi.  Maris imestas, et kas otsust muutma pani tema mitte-eriti-pikalt-lahti-seletamine. Võibolla küll. Ja see dialoog mulle meeldis ja valisin ikkagi Praetud lestafilee tartar-kastme ja ahjukartuliga ning mees tellis Milano seašnitsli ahjukartuli, Dijoni sinepikastme ja sidruniga. Mu kallis mees jõudis vahepeal ka endale Punapea kokteili tellida, viin jõhvikamahla, red mixeri ja maasika siirupiga mekkis mu rekkajuhist härrale paremini, kui piparmündine rummikokteil. Arusaadav.

Asja plussiks oli see, et kogu restoran oli vaid meie päralt. Villas peale meie ööbivad mõned soomlased kasutasid õhtustamiseks päikeseterrassi. Muusika taustaks oli džässilikult kurblik, aga seegi sobis suurepäraselt meie mõtlikku õhtusse, kus ühtäkki pidime tagasi vaatama oma 20-le kooseluaastale kui ka hüvasti jätma oma pere liikme, koer Rexiga, kes oli meiega üle 10 a. 

Praadide serveeringuga köök taas üllatas, kui kahe silma vahele jätta veidi jahtunud olek. Mu eelmise postituse soojas suvikõrvitsa-kanasalatis olid kaunistusehteks punav oma aia sõstrakobar ja siis tihkusin kurta, et miks küll meie koduseid aiamarju ei kasutata kohvikutes-restoranides garneeringuna. Ja võta näpust, nüüd sain küll kultuurvariandina ilmselt taldrikule nii lihavad põldmarjad, vaarikad ja punase sõstra hapukad kobarad kui ka eksootilise tähtvilja. Lest oli mereselt soolakas ja hõrk. Kartulist jätan toitlustusinimesena rääkimata. Las ta olla pealegi. Kaasa šnitsel oli ka maitsev. Sinepikastet näpata ei jõudnud. Balsamico jätaks ka koka ostunimekirja tehes laoriiulile. Aga, mis viga sellega joonistada sik-sakke või pitse roa alla taldrikule heegeldada.

Magustoidud pole minu teema, kuigi teenindaja ikka proovis minus magusaisu tekitada. Tellisime Valge šokolaadi mousse mangokastmega kahe lusikaga, aga lusikad sättisin ma alustassil ise nii, sest nii teeme me aastaid juba Pedasel, kui romantikutele musi-musi-maiust pakume. See lööb kihevile nii noore kui vanema armastajapaari. Magustoit oli muidugi aus ja ma jõudsin isegi pisut kahetseda loobumist, aga maitsta ju sain. Aga mu tellitud kokteil All Berry Margarita oli juba magustoidu eest, et algul mu mees arvas, et mulle toodigi vale magustoit, et "ei, seda me ei tellinud". No tellisime ikka. Jäine marjane margarita oli hea muidugi, et võtsin hiljem ta lausa tuppa kaasa. Restorani õhtu oli äärmiselt meeldiv ja väljapeetud, tänud selle eest teenindaja Marisele. Õige õhkkonna ja meeleolu loomiseks piisab vahel vaid kuulamisest ja tagasihoidlikust osavõtlikkusest. Toas nautisime šampust ja maiustasime mereandide, juustude ja hapude viinamarjadega. Aga vahel võivadki viinamarjad hapud olla, et aru saada, kui magus on elu. 

Suvevirvarr

Flokside roosa seguneb lillakreemiga, ritsikad augustiöös saevad suvelõpu viiuleid ja küpsed marjad pudenevad tarjadelt palged vihmast märjad. Suveäike ehmatab, hirmutab öösiti. Aia küpsed lemmikud on valmimistuhinas. Suvine virvarr on tekitanud siia blogisse pikema pausi, mis sugugi ei tähenda, et suvikõrvits pole teed leidnud pannile või pole külastatud kõrges ootusõhinas mõnda söögikohta või pidamata oleks jäänud suvised pere sünnipäevad, juubelidki.

Tütre sünnipäeval külastatud uuenduste tuules restoran Gustol polnud kõige parem päev. Ei vaimustanud toit ega teenindus, veiniklaaside valik laual ega itaaliapärase toidu sugemete mugandamine Eesti väikese pinnaga söögikohas. Pean lisandite puudumist prael üsna põhjendamatuks. Ja eestlane ei söö ittaallaste viit käiku. Ei ole eriline bruchettade sõber, aga need pold ka kokal hästi õnnestunud. Gurmeejuust veini kõrvale oli tabavalt hea. Külmutatud aedoad kanafilee kõrval mingis hapukas lögas koos poolitatud ühe õnnetu kirsstomatiga. Ilmselt imbus sealt miskit balsamicot, mis Gordon Ramsay arvates näitab koka ebakindlust. Kapparite ja sidruniviiludega rikastatud sealiha šnitsel eesti keeles on mõeldav sellisel kujul, vaid peale korralikku antipastit ja pastat. Hästi maitses küll gelato maasikatega, aga üldiselt arvan, et kokal ja kohal on arenemisruumi küll. Hilisemaks veini joomiseks läbi lillefestivali kaunilt korraldatud miniaedade jalutades jõudsime aga Von Krahli Aeda ja sealne kelner pani veine ja õlut tutvustades lausa heldima ja aru saades küll, et me hilisõhtul enam seal ei söö, ei jooksnud mööda külgi maha ka menüü detailsem  tutvustus. 

Ema suur juubel sai kenasti ka nii koduseinte vahel peetud ja kulminatsiooniga suvesinaval merel kruiisiga Rootsi. Minu ema armastab merd, väljuvaid ja randuvaid laevu ja seda merelainetust ning vahutavaid lainejäneseid, mida põhjaranniku tuul ärgitab. Sõidakski kohe laevaga edasi ja tagasi ja eriti suvel. Kui saab minna laeva reelingu äärde loodust nautima ja näha ligidalt, mis värvi see meri tegelikult on ja kus asub  teletorni tipp või Viimsi Vabaõhumuuseum ja laulukaar, kui Tallinnast lahkud. Ja mis karva on kivid Stockholmi sisenedes ja mitu rootsipunast maja on üksikul eraklikul saarel. Mis möödudes esmapilgul polegi ju nii üksikud. Sest juba üle vee käib naabril remont ja teine käivitab paati. Aga toidupildil kuulus meie reisi kajutigurmee (salatid, singirullid, erinevad juustud, oliivid, viinamarjad, näkileib, veinivalik ja bingo lisaloosimisest võidetud kihisev prosecco)  ja juubeliüllatuste kõrvale ka buffee, mis oli seekord eriti hea ja suvine. Eriti maitseb mulle kalavalikust krevetisalat, täpselt õige soolasus ja mõnus kooslus, et võikski kõik muu võtmata-proovimata jätta ja sellest toituda, kui paar kartulit toidu tasakaalustamiseks taldrikule vaid veeretada. Aga jah, on ju suvemenüüs nii sushit kui pavlovat. Meeldivalt maitses ka vürtsmoosis hautatud kanafilee ja köögivilja kuum wok nägi välja nagu minu kodus ning parmesani juustu laaste oli hea kõikjale puistada. Seekord suutsin jõulukruiisi kaamost vältida ja pisutki maiustada - sidrunikorvike, värsked puuviljasmuutid, pavlovast ja sefiiritordist kookoshelbepõhjal rääkimata ja kohv maitses lausa ülihästi. Hea oli muidugi kõikjalt ekraanidelt laevas ja kajutis jälgida mainefilmi erinevaid variante, mille filmimises osaletud sai. Ja juubelijutu lõpuks küsiksin mina Sinult lugeja, millal Sina viisid oma ema viimati kruiisile!?

 Ja kodune suvine laud. Pühapäevahommikused pannkoogid värskete marjade ja äsja kokku suristatud toormoosiga, mis sõrmed ja suu ära määrib. Pillelikud salatikausid laual: hea pastasalat suitsukana ja mehhiko seguga, tavapärane tursamaksasalat kirsstomatitega, hapukoorene kodujuustusalat krõmpsuva kurgi ja roheliste ürtidega, värske igapäevane salat oma aia rukola, roheliste salatite ja maitseürtidega ning kuum värske kartul  suitseva grilliga - ühel kesksuveõhtul, kui pere mitu põlve oli koos. 
Värske augustikuuhõngulie paksu kõhuga lest värske kartuli, sooja suvikõrvitsasalatiga, millest iial ei tüdine, mille krooniks kodumaine kodujuust ja oma aia värske salat. Märksõna on: värske, värske, värske. Mida veel ühelt küpselt ja tööst väsinud suveõhtult tahta!? Ja kui lesta toob ausate kavatsustega naabervalla mees lausa ukse taha.
 Ja kui külla tuleb tütar, kes praegu kõrvalkülas uudset teatrilaagrit kurtidele ja vaegkuuljatele teeb ja kohe, kohe on sündimas uus etendus, siis meeldib mul kasutada kõiki oma meeli. Oma aia mitmekesisele rohelisele salatipadjale vaba käega värsket kurki, herneid ja kirsstomateid, südamesõpru rohelisi oliive. Salatipatja seekord rikastasin vinegrettkastmega, et poleks kuiv ja maitsetu. Suvikõrvitsa rohelised rattad lasin peale korralikku ürtide ja pipraseguga maitsestumist koos küüslaugu purustatud piiskadega kuumalt pannilt õlist läbi. Kaks nahaga kanafileed lõikasin väiksemaks ja peale kerget ürtidega maitsestamist ka pannilt läbi. Meie majas ikka lemmikud koriander ja petersell ning basiilikut vaid kuivürdina. Ja küpsed punavad punase sõstra kobarad kukkusid ise salatile ja oleks neid vaid eestlase soolase toidulaua juures aina rohkem ning veel ja veel. Hea ürdiselt soolakas külm kaste, mida saab salatile süües ise peale tõsta.  Võrratu brie juust ja külm valge vein ning kodumaine valge jäätis Eskimo onult  otse kummardavatelt marjapõõsastel korjatud mustsõstarde, punaste sõstarde, punaste tikrite ja kollaste vaarikatega. Võrratute vitamiinide värskus ja maha võetud aeg. Ja hetk. Suvehetk.

Juunist ja Jaanist ja küpsisetordi klassikast

Suvi on juunikuuga täistuuridega käima läinud. On olnud kuuma kurnavat päikesepaistet, salasoove soovides kõnnitud vikerkaare kireval, oodatud jahutavat vihma. Loodus on lopsakas ja aiamaal roheline segadus rukolast suvikõrvitsa õite ooteni. Amplitesse on tee leidnud vanad tuttavad kaunid õied, veeretatud on veidi taas kive ja leitud uusi kohti lillepadadele, mil sangad purunenud ja ostetud-istutatud mõni uus nunnu igihaljas. Olen koduse hea toiduga kosutanud oma koju jõudnud ja juba taas läinud rekkamehest kaasat ja oleme suviseid tiire teinud kaunil Eestimaal.

 Juunikuised pere sünnipäevad olid aga sel aastal teise hõnguga. Poeg nautis oma uute klassikaaslaste ja sõpradega mereäärset romantikat Keibul ja siinkohal tahaks kiita RMK heatahte etteastet, et on rajatud kenad grillimiskohad, kuhu mugav telkima minna ja viks ning viisakas enda järelt kõik peale pidu ära koristada. Enne aga oma suurt juubelit järgmisel aastal oli tahtmine seekord teha midagi teistsugust ja romantilist ja kahekesi. Nii sai veedetud üliarmas päev suvepealinnas Pärnus Estonia termides, nauditud vee ja saunamõnusid üsna privaatselt. Ja sünnipäeva õhtusööki populaarses Steffani pizzarestoranis. Ja kuigi ma olin teinud pisut eeltööd, ei valinud ma meelega kirevat ja vastuolulist Supelsakste kohvikut ega inimtühja Si-si´d, milles küll ka itaaliapärane menüü. Ja kuigi Steffanis kõlas kõva soomlaste kisa ja inimesi oli murdu ja taevas muutus peakohal tumedaks ja tuul tõusis, oli sünnipäevaõhtu oma musiga erinevaid pizzasid maitstes üüberhea. Tellisime kaks erinevat pizzat, mina valisin õhukese põhjaga Al Capone, kus ikka minu lemmikuid krevette ja seeni, magusat ananassi, head juustu, mees aga valis paksupõhjalise Supreme, millel head loomaliharibad, sinki, ananassi, hakkliha ja sibula mekki. Kui meie pizzad lauda tulid, tundus meie kahene privaatlaud küll nende jaoks kitsaks jäävat ja portsud hiiglaslikud. Kelnerpoiss lohutas kohe, et kui kõik kõhtu ei mahu, pakitakse ülejäägid kaasa, mida teadsin ennegi. Aga kuna meil oli seljataga pikk päev ja kõhud tühjad, ei jäänud järgi peale kõrbenud kuiva ääretükikese midagi. Magustoidu valisime ühe kahepeale, et oleks ikka peohõngu, Gelato Della Casa, kus siis nii vanilje- kui šokolaadijäätis kollaste hapukate mandariinide, punaste magusate maasikate ja krõbedate vahvlitega. Ja ettenägelikult toodi jäätis kahe dessertlusikaga.  Ooteajal sai krõmpsutada värsket kapsast salatit ja imestada, et ka Supelsakste perenaine koos perega just Steffanis õhtustas. Virisesin veidi vaid üsna sooja valge veini üle, mille peale noorsand vastas ükskõikselt, et tal pole külmemat kuskilt võtta, mille peale ma mõne jäätüki lihtsalt palusin, muidu patt veini nendega solkida. Aga sünnipäeval ei tohi ju oma tujul lasta langeda. Hilisõhtul oli ülihea oma koju naasta ja kuigi ei leidnud ma ukselingilt üllatusvisiitide märke, oli põgenemistripi eesmärk kuhjaga täidetud ja lihtsalt imeline nautida tütre kingitud jääpärlenduses Martini Astit koos maasikate, punavate viinamarjade, hea camembert´i juustu ja mõrkjate oliividega, mis ka meie suured lemmikud.

Suvine toidulaud enne jaanipäeva seisneb sageli erinevate grill-lihade, vorstide proovimises. Seekord ei saa ju grillimisilma üle ka üldse nuriseda. Ja oli see siis Värska mineraalveega marineeritud liha ehe maitse või kukeseene ja sulajuustuga toorvorstide meeldiv mekk, mis meeldis.  Kiirelt värske salat juurde hakkida ja mõni uus nüanss lisandiks lihtsalt leida. Nii sai seekord värsketesse salatitesse lisatud giniga marineeritud valgeid sibularibasid, põneva oasalati aga sai poes müüdavast Salvesti õlleubadest, kus põldubade leotamise ja keetmise töö on sinu eest juba ära tehtud, juurde hakkida palju värsket peterselli ja sibulat ja marineeritud kurki ja tummine lisand jälle laual. Ja valmistatud sai ikka juba sissetöötatud oma ja head, võrratut vürtsikilusalatit ja kartuli-oasalatit nii koju kui sõpradele jaanipäeva võõrustajatele. 
Aga pikka aega käisid mul noorusaegse küpsisetordi neelud, eriti kummitas see kolmanda päeva mahe maitse, kui kõik küpsisekihid kreemi ja kohviga pehmenenud ja suus sulavad. Ja hea üllatus oli see, et niisugusest küpsisetordi klassikast ei unistanud seekord vaid mina. 

 Vaja läheb: 
3 pakki Selga küpsist, 2 maasikamaitselist ricotta kohupiimapastat, 1 Tere pasha kohupiim, 2 väikest pakki vahukoort, suhkrut, koorekohvi küpsiste pehmendamiseks, riivitud šokolaadi, maasikaid

Tordi kokku ladumine on nii lihtne ja käib kiirelt, et sellega saab ammu juba hakkama koolilapski. Sega kohupiimad kokku, vahusta vahukoor vähese suhkruga, sega kreemid ettevaatlikult ühtlaseks. Pasha kohupiimakreemis on mõnusad apelsini sukaadi tükid ja rosinad ning virsikud ja ricotta kohupiimas sametine maasikamaitse. Ma olen vaikselt viisi kohviraiskaja, nii jääb mul pool tassi hommikust koorekohvi alati järgi, nii ongi hea tordi tegemisel küpsised korraks külma kohvi sisse kasta. Kihtide vahele riivisin veidi tumedat šokolaadi ja peale korjasin aiast kuumaasikaid ja tavalisi aiamaasikaid. Ja kuigi mees nõudis mul juba torti maitsta esimesel päeval, maitses ta ikka kolmandal päeval ka jumalikult. Magusalt ja maasikaselt. 

Jaaniilm oli seekord üleliiagi hea, sest palavus tegi tervisega ka pisut pahandust, et veri vist ei voola veenides enam nii nagu vaja. Aga jaanituli oli ilus, seltskond hea, šašlõkk maitsev, saun kuumalt kurnav(uudne oli tervistav nipp istuda saunalaval rabarberilehel) ja jaanitants meeleolukas. 

 
 Kui ma aga oma toidupiltide klõpse viimasest kuust otsisin, siis leidsin vaid ritta seatud räimed mõnusa krõmpsuva marjaga, nagu Anni Arro Kukekeses või paremad veelgi. Mis saab veel paremat olla, kui kergelt jahus paneeritud ja võis praetud räimedest koos kuuma kartuli, värske salatiga oma aia rukolaga peaosas, külma hapukoorekastme ja keedumuna sametiga. Keele viis alla. Joogiks kosutav värske piparmünditee.  Aga külanaisi petvat kalamüügi meest, kes paksemad räimed peale sätib ja kui sulle kilosid kühveldama hakkab, kogu pisisodi sulle kavalusega sahmerdab, ootab hea keretäis. Missiis, et kiisukesed ja Rex olid happyd ja mehe ülepeakaela 5kg ostu leevendas sõbra suitsuahju kasutusvõimalus. 
Ja kui peale jaani sai tehtud hea potitäis ülihead seljankat(headust lisas Bonduelle šampinjoniletšo, millega saab ka väga hea Bolognese kastme), mille oleks võinud purkidesse villida, siis ees ootab vist taas salatihooaeg enne kui oma aia herned ja oad ja suvikõrvits valmivad. 
 

Magus üdiamps ja kaste kohvitassis - perenaise nõrkushetk

Vihm kastab vee järele janunevat maad, tärkamisootuses salatimerd ja muud head kraami aiamaalapil. Veeloigud on kollase õietolmukirjud. Kuigi on salatihooaeg, aga, et ei jääks muljet, et Lepatriinuköögis nüüd ainult salateid tehakse, siis üks mõnus lihane postitus. 

Üsna hinnatundlikuna ma loomaliha ei osta. Aga olen paaril korral avastanud Selverist loomalihakontide nime all kulinaari enda poolt tükeldatud ja pakendatud hea lihase kraami, kus üdised koodilõigud ja kontide küljes ohtralt pehmet liha. Ja saadud nagu poolmuidu.

1,5 kg loomalihakonte koos pehme lihaga, 1 suur sibul, 1 suur porgand, 3 küüslauguküünt, jupp ingverit, peotäis kirsstomateid, kaneeli, piprasegu, ürte, soola, kuuma vett, 1 klaas piima, 1 kuhjaga spl jahu, hapukoort, maitserohelist

Kuumuta pannil õli. Pane 5 l pott kuuma veega keema, see tähendab tõlkes seda, et vala veekeetjast suurde potti kuum vesi ja lülita pliit sisse. Samal ajal pruunista loomalihakondid ja pehme liha pannil mõlemalt poolt, maitsesta julgelt kaneeliga, lisa ka soola, meelepäraseid kuivatatud ürte ja pipart. Kaneel teeb roa üliheaks. Kuumuta pannil ka laastudeks tõmmatud porgand ja tükeldatud sibul ja ingver, purustatud küüslauk lisa viimasena. Kalla järjest kogu lihane ja maitseviljade kraam kuuma vette. Vajadusel lisa nii palju vett, et kondid ja liha oleks kaetud. Hauta madalal kuumusel, kuni liha pehme. Sega jahu piimaga ja kalla potti ja lase kastmel pakseneda, lõpuks lisa hapukoor ja maitseroheline. See kaste tuleb nii hea, et ma tõstan alati enne roa lõplikku valmimist kulbiga seda koorest ja üditummist vedelikku kohvitassi ja söön salaja köögis lusikaga, nagu suppi. I-le paneb aga täpi ablas võimalus - see magus üdi väikese lusikaga otse kondiõõnest ära maiustada. See on eriliselt "magus" magus, mitte võrreldav hõrgu besee või kreemja koogiga. Vaid eriline säästliku perenaise nõrkushetk. Need, kes on seda tundnud, need teavad.

Kevad taldrikul

Õhk väreleb piibelehe ja sireli lõhnapahvakust. Õunapuud avavad järjest oma kreemikaid, valgeid ja roosapalgelisi õisi. Nurmenuku kollane võistleb võililleväljade äraõitsemisega. Aias on kevade kauneim aeg. Kevad trügib vägisi taldrikule ja lihtsa salati jaoks pole üldse palju vaja. Lihtsus skoorib ja vanad väljamõeldud kooslused. Saksa kartulisalat ja Nizza salat, mida järele aimates saab maitsva kerge eine alati. Kui kapis on külma keedetud kartulit ja poolikuid oliivipurke, head marineeritud kurki ja tuunikala. Vabalt valitud värsked lisandid teevad neist uued salatid. Vaja läheb:

Keedetud kartuleid, punast sibulat, musti oliive, marineeritud kurki, veidi kirsstomateid, poolvedelat keedumuna, maitserohelist, majoneesi või vinegrettkastet, maitseaineid

Laota hakitud keedetud kartul taldiku põhjale, selle peale marineeritud kurgi seibid, veidi kirsstomateid, musti oliive, punase sibula ribasid. Keeda mune alla 6 minuti, kaunista salat maitserohelisega, lõika muna vahetult enne söömist keskelt pooleks. Mõnus vedel munakollane valgub nagu kevadine neste kartulipõhjale. Naudi hea maitserohelisega rikastatud majoneesikastmega või veidi hapuka vinegrettkastmega, mis sobib suurepäraselt. Täidab hästi kõhtu ja pakub maitsemeelele nii magusat kui haput ja meenutab just seda, kui hästi sobib kokku kooslus - kartul, punane sibul ja marineeritud kurk. Seda peab lihtsalt järele proovima.

   

Hea, kui külmikus ka mõni tuunikalakonserv on. Kiirelt saab sellest koos muna ja sibulaga mõnusa võileivakatte või lisandi kevadiselt rohelisele salatile. Tuunikalaga sobivad hästi kõik hea värske, nagu punane paprika, värske vesine kurk, magus kirsstomat ja  mahemõrkjas roheline oliiv. Kastmeks sobib taas nii murulaugune majoneesikaste kui magushapukas vinegrettkaste, maitse asi. Tuunikalaga sobib hästi ka kartul.

Tuunikala õlis, keedumuna, punast paprikat, värsket kurki, rohelisi oliive, kirsstomateid, rohelist salatit, maitserohelist, majoneesi, hapukoort, murulauku, peterselli, rohelist sibulat, soola, pipart

Rebi salatilehed väiksemaks, kata taldriku põhi, puista peale hakitud köögivili, tuunikala  lisa õlist nõrutamata. Lõika munad sektoriteks, lisa rohelisi oliive ja maitserohelist, sega kokku hea endale meelepärane majoneesikaste. Naudi kevadvärve ja kevadisi maitsevalikuid lihtsates salatites külma hea veiniga.

Tiigerkrevetid muna ja mozzarella kirssidega rohelisel kartuli-peedipadjal murulaugu majoneesiga

Rabarberid on mõne sentimeetripikkused, nii et hea ja magusa koogi retsepti pole minult kindlasti oodata. Sinised sillad on katnud maa, nagu kohev taevasinine vaip. Aednurmenukk avab päikese poole oma kollaseid õisi, nii  nagu ka mõni üksik nartsiss. Loodus on nii lootusetult sassis. Kaevasin hoolikalt aiamaa, eemaldades kõik maasikad koos orasheina pikkade väätidega. Nii et lapsed, maasikaid vist sel aastal ei saa! Katsun küll kobedamad taimed kiirelt tagasi istutada. Murulauk on lopsakas ja petersell juba kosub. Vitamiinirohke umbrohi torkab ka kõikjalt silma, alates naadist lõpetades võilillega. Vaevalt seda rohelist keegi paljalt süüa tahab, nagu jänkuke, kaval on peita kõik see kasulik rohuke salatite sisse. Muna ja kodujuust peidab seda naturaalset maitset ülihästi, aga võib laotada ka kavalalt salati alumisse padjasse, millele kõik üles ehitada. 

1 karp tiigerkrevette. 2 keedetud muna, 1 keedupeet, 2 keedetud kartulit, 3 kirsstomatit, veidi värsket kurki, rohelist lehtsalatit, võilille ja naadi lehti, nurmenuku ja nõgese lehti, 1 pk mozzarella juustu kirsse, majoneesi, hapukoort, murulauku, pipart, soola

Selle salati jaoks peaks olema kapist võtta eelmisel päeval keedetud kartulit. Ikka ehk on. Kuigi keedetud peedipaki ostan ikka poest, sest oma peet ammu juba otsas. Loodan, et tulevikus ei pea niisugusesse veidi ehk veidrasse mugavustsooni liikuma, et ka keedetud kartul pakendatult poes saadaval on. Keeda munad. Salati aluse jaoks korja aiast võilille ja naadi lehti, loputa need korralikult voolava vee all. Haki keedetud kartulid ja puista kartulitele roheline lehtsalat, naat ja võilill. Laota seibideks lõigatud värske kurk ja tomati poolikud. Tükelda peet seibideks, aseta salati keskele. Salati keskpunktile keedumuna sektorid ja ümberringi mozzarella juustu kirsid. Kaunista kogu kevadine taldrik tiigerkrevettidega. Sega kokku majonees hapukoorega ja haki rikkalikult värsket murulauku, maitsesta meelepäraselt. Mina teen kastme eraldi klaasikesse ja siis söömise käigus lisan salatile. See salat ihkab ka ehk mingit magusat puuvilja lisandiks.  Hea külm valge vein, kuumav päike ja kaevamisest väsinud käed ja homme tunda andvad reielihased on ehk momendi märksõnad. 

 
Ja kui linna satun, siis kavatsen Jamie eestikeelset kokandusajakirja uurida ja siis vaatan, kas tasuks mõnest kodumaisest, kes hinnatõusust teatasid, loobuda. Lehitsemistuhin vaid, ei ühtegi inspiratsiooni ja järele tegemist, koguvad vaid riiulil tolmu. 
Kirjutan nüüd mõnuga neid ülipikki pealkirju, kui enne olid kõik pealkirja sõnade algustähed ühed. Ajasin oma rida ja hoidsin oma stiili. Aga omas veebis on hea olla lihtsalt VABA.