Eile tegi mu 15-a poeg vene keeles kodutööd, nendel on praegu seal põnevad kulinaarsed teemad. Küsimuste rida, et mida sööd hommikuti ja kes valmistab teil kodus õhtusööki, mis on su lemmiksöök ja milline köögivili sulle ei meeldi!? Tore oli see, et pojal polnudki sinna ebameeldiva köögivilja kohta midagi kirjutada. Minu töö köögis on siis vilja kandnud. Ma pole küll kaalunud järjepidevalt porgandeid ja kaalikaid ega järginud poole taldriku salati reeglit. Palju olulisem on, et igal päeval panen toidu sisse porgandit, sibulat, küüslauku ja leian võimalusi, kuidas potti või pannile sokutada ka mõni seesugune juurvili, mis sinna nimekirja sattuda oleks võinud.
Pikkpoissi küpsetan üsna sageli ahjus koos porganditega, nüüd riivisin toorest porgandit koos suvikõrvitsaga ka juba taigna sisse ja suskasin sinna ka hakitud fenkolit ja ingverit. Ühtegi tavalist lihtsat pastarooga ei tee ma ka ilma porgandita. Läbi kuumutatud porgand annab vahest isegi petliku liha maitse. Makaronivormi sisse kasutasin ära koduse tomati-paprika hoidise, kihiti hakkliha ja heleda juustukastmega jäi lihtne ahjuvorm mahlakalt maitsev ja juustust krõbe. Kanaga riisiroas kasutan ma tavaliselt meelsasti paprikat. Paprika on üsna spetsiifilise maitsega ja väga tihti teda ka just ei taha. Värske kapsas klassikalises ühepajatoidus ja lihtsas toorsalatis mestis porgandiga on tõesti vanad head traditsionaalsed toidud poppide idamaahõnguliste toitude pealetungi juures. Punavat koduaia peeti keetes lausa isutab krõmpsuva rosolje või korraliku borši järele. Kuigi trendikam oleks juustuseid pirukaid sellega hoopis küpsetada. Alates suvikõrvitsa valmimisest peenral, võin ma ükskõik millises koosluses köögiviljaraguud valmistada ja keegi ei nurise, vahest jääb puudugi. Värsket kurki armastan vesisusest hoolimata ja hapukurk lausa kuulub vahest liharoa juurde. Punapõskset tomatit, mis enamuses aastast plastmassi kahjuks meenutab, olen hakanud aina tihedamini lisama suppi, hautistesse, kastmetesse. Üks tomat teeb teinekord imet. Kartuliga üles kasvanuna olen avastanud end taas praekartuli panni tagant. Hakkliha või sinki ja sibulat lisades saab juba toekama õhtusöögi. Veinikastmes kana peidab salamisi oma puljongisse nii uudse fenkoli ja vürtsika ingveri kui mahedad seened, särtsaka sibula ja magusa porgandi. Fenkol koos ploomtomatitega maitses toorena mulle isegi paremini. Uute maitsetega peab olema ikka ettevaatlik. Maitsestasin kapsa-porgandisalatit Belgiast toodud basiiliku-maitselise oliivõliga ja sellega oli küll nii, et ei ole suutnud ennast ega poegagi basiilikuuksu veel keerata. Kuigi üleöö seismise järel oli salat juba palju pehmema maitsega.
Olgu need lihtsad argised road ideesalveks lubaduses heale sõbrale rubriigis "meisterdame menüüd", kuigi peamiselt töötab pea ja maitsemeel usinalt juba jõulumenüü kallal. Kas teilgi, juba!?:)
Pihlakate punavat põske on esimene külm veidi näpistanud juba. Kibuvitsade sügisoranžid marjad on nagu piltpostkaart, mis on just sellest sügishetkest aeg luubis tehtud. Olgu nendes märksõnades kaunis kimp isale tänase isadepäeva puhul. Mahlakad praed ja kreemised tordid on kõigil kindlasti juba tehtud ja tegemisel. Mina õnnitlesin isa telefoni teel. Minu isa magusast tordist suurt lugu ei pea ja kui ta mõnel peol soostub siiski seda sööma, nõuab ta magusa ampsu järel ikka mõnusalt soolakat heeringat. Ma olen ka täitsa oma isa tütar.
Täna kirjutangi hoopiski kalast. Buduaari sai isadepäevaks ka kirjutatud just lugu praevalikuna ahjulõhest. Kui kaubanduskeskuste sooduskampaaniatelt on sunnismaise sunduse näol võimalik suur 3-4kg lõhe muretseda, ei peagi liialt pead vaevama, sest heast suurest kalast saab toitu valmistada mitmeid kordi. Mina tegin 3,5kg lõhe seekord viieks. Pea ja kondid panin sügavkülma supitegu ootama. Pikad fileed jagasin veerandi ja kolmveerandi näol neljaks. Üks suurem filee läks ka sügavkülma, oodaku seal siis vaguralt meie pereisa koju naasmist. Ühe veerandiku panin soola ja suhkru abil kergsoola, hea õhukesi viile saiale lõigata, kohustuslik sibularatas krõmpsuks peal. Ühest veerandist tegin aga koorese ülihea pasta. Porgandi lisamine tegi koorese kastme sametiselt magusaks ja värvilt isutekitavaks. Ahjulõhele tegin maitserohelisega creme bounjourist, majoneesist ja kohvikoorest tilli ja peterselliga mõnusa katte. Lisandiks võine pehme lillkapsas ja lemmik köögiviljaraguu porgandist, paprikast, suvikõrvitsast, sibulast ja küüslaugust. Kõrvale mõni lilleliselt värske sauvignon blanc. Maitses ülihästi.
Pühapäeva hommikul sobib ka maiustada sametise krevetikattega rikkaliku munaga, lisandiks kapparid ja ahjusoe lavaš. Ühele karbile krevettidele soolvees on paslik lisada 4 keedetud muna, 1 hakitud sibul ja veidi pooleks lõigatud kirsstomateid. Majoneesiga kokku segada ja näpuotsaga kappareid kaunistuseks. Ning soojal saial suurepärane pehme krevetine kate valmis ongi.
Isale pakuks ma tummist oasalatit heeringavaagna kõrvale. Vaja läheb:
2 purki punaseid ube, 2 marineeritud kurki, pool pikka värsket kurki, 1 sibul, 4 keedetud kartulit, 4 keedetud muna, 200g suitsusinki või vorsti, majoneesi, hapukoort.
Kartul mahendab kahe erineva kurgi krõmpsu kooslust tummise oa kõrval. Kindlasti kuulub oasalatisse alati ka muna ja sibul.
Mõttelised mustsõstra mammudega muffinid kõikidele isadele täna, kes on vähekegi magusasõbrad.
Tuul sahistab pruunikas-kollastes lehtedes, lennutab puudelt veel viimaseid rohelise kleidiga lehti. Värvilised lilleamplid annavad hoogu viimasele õitsemisele. Suvelilled korjavad õiepesasse seemneid. Kuni vihmapilved püsivad eemal, on suht soojas oktoobrilõpus suvehelgilise sügise pikendus.
Täna on mu toidublogi sünnipäev. Kolm aastat tagasi eraldasin toidujutud oma 6 kuud varem alustatud kultuuripiiskatega pikitud isiklike tunnete, mõtete pajatuste pesast Pohlaparadiisis. Alustasin tütre eeskujul, kes oli siis ka oma säravamaid hetki kirja hakanud panema. Valisin ja mõtlesin nimesid välja, olgu siis siinkohal lahti räägitud nime saamise lood. Linnast maale kolides leidsin mingil hetkel oma tillukese kodu lähedalt mõnusa männimetsa, mis rikkalikult pakkus mustikaid, seeni, maasikaid ja pohlasid. Metsas jalutades leidsin end alati mõttelõnga sasipuntrast, mis koduseinte vahel nagu õieti ei sujunud, aga metsaradadel kõndides lasi kõik lõpuni kirjutamata romaanid edasi areneda. Nii hellitlevalt hakkasin seda rohelist rikkust, mis mu vaimugi turgutas, kutsuma Pohlaparadiisiks. Esimestel aastatel sai sõpradele vist jõulukaartidelegi kirjutatud: "Tervitusi Pohlaparadiisist..." Toidublogi luues ei olnud ka raske leida pealkirja, sest olin mingil kummalisel hetkel hakanud kööki korjama lepatriinudega asju. Kas siis kaunid tassid punakuueliste lepatriinudega. Pildiraamid, lillekaunistused, magnetid, kingitud küünlad, salvrätikud, sõbrapäeva armas nänn. Kasutajanimeks oleks loogilisem olnud valida pigem Lepatriinu, aga kuna olin arg algaja, siis valisin oma kassi nime, kes oli must nagu mustikas. Kuna mul väga meeldib ikka pottide ja pannidega askeldada, siis mingil hetkel hakkas toidublogi elama kirglikumatki elu, kui põhiblogi, mis eluotsingutes pigem niisuguseks kurvatooniliseks sageli jäi.
Täna ma tahan kirjutada veidi sellest algusest. Ilmselt alustavad paljud noored üsna varakult ema kõrval köögis kastmete valmistamisest. Nõukaaja lapsena sai ju kartulist ja kastmest elatudki. Ja selles polnud küll sugugi midagi halba. Peale tööpäeva perele valmistatav toit sai ju niimoodi kiirelt valmis ja eks suuremaid supikeetmisi ja pikemat aega nõudvaid praadide valmistamisi või küpsetamisi sai ette võetud nädalavahetusel. Olen tänulik küll oma tagasihoidlikule kodule, et mind pliidi ette lasti. Et vanaema juures sai koos tädilastega ühiselt süldiliha hakkida ja üdikontide magusat mõnu avastada. Suvine maasika korjamisõhin ja koorese piima ja suhkruga valmistatud sink-sonk oli vanaema tehtud pannkookide parim lisand. Olen ka tänulik kohustusliku maitserohelise liua üle, mis maast madalast harjutas suureks sõbraks rohelise sibula, tilli või peterselliga. Üldse valmistas pereema ikka ühe toidu kõigile ja süüa tuli ikka kõike ja taldrik tühjaks, et kõht korralikult täis. On jäänud mõned pikantsed vastumeelsused, mida täisealisena pole eriti murda püüdnud. Piimaga keedetud juurviljasupp. Kuna momendil on kooresed supid üsna moes ja maitsvad, siis selle müüdi ma suudaks murda ja endale sobiva tegemisviisi olen isegi välja mõelnud. Ternespiima magustoit ahjus. Kõrvitsa piimasupp mannaga. Kullakarvalist kõrvitsat olen küll risoto või pasta sisse riivinud või ahjus kanaga küpsetanud. Aga manna-piimasupini pole jõudnud.
Aga, mis võis olla esimene ise tehtud toit, usun, et kindlasti hakklihakaste. Lihtsalt ja kiirelt valmistatav argine roog, mis ongi paras näpuharjutus toiduhuvilisele teismelisele. Moodsad arengud annavad hakklihakastmele ka uusi suundasid ja toredaid võimalusi, et lisaks hakklihale võib lisada alati midagi veel, näiteks riivida porgandit ja kaste muutub mahedaks. Lisada hapukurki, marineeritud kurki, suvikõrvitsat, tomatit või seeni ja vedelikuks kasutada ikka piima ja kroonida hea hapukoore või toorjuustuga. Sibul ja küüslauk kuuluvad kastme klassikasse niikuinii, lisamisaeg on ainult erinev, sibul alguses ja küüslauk alati lõpus. Tomatipõhise kastme jaoks purustatud tomatit või tomatipastat, porgandit, paprikat, toorest tomatit. Ja kuna ma ei keeda seda punast hakklihakastet tunde kolm ega lisa ka sinna veini, siis pole ka plaanis seda bolognese kasteks kunagi nimetada. Alati ei pea ka jahuga paksendama ja kindlasti ei leia Lepatriinu köögi kapist puljongikuubikut. Värsked või sügavkülmas säilitatud rohelised ürdid, mitmekesised toredad maitseainesegud. Nii saab kastmest igal järgmisel korral taas uus toit.
Nostalgiaga mõtlen tegelikult koolisöökla valikutele. Hakklihakaste marineeritud peedisalatiga, kodune munakaste porgandisalatiga, guljašš hapukurgiga ja maksakaste marineeritud kurgiga. Kõik need olid alati maitsvad. Ja võiks tavanädala menüüs kodudes olla ju palju tihemini. Tänastel piltidel kastmete moodsad arengud. Sinepine veiseliha ilma paksenduse ja piimatoodeteta, vaid magus porgand ja kibeterav teraline sinep, küüslauk ja sibul ja väheses vedelikus pikem haudumisaeg. Lisandiks kartulipuder, kus veerandi jagu porgandeid lisatud. Kui ma oma poja käest küsin, et kas keedan kartuleid või teen kartuliputru, valib ta alati viimase. Kartulipudruga annab ka igal korral erinevat mängu mängida. Lisada ohtralt maitserohelist lisaks kuumale piimale ja sulavale võile. Praadida sibula magusat pudrusse. Heaks teeb pudru hästi peeneks pressitud toores küüslauk. Veerandi jagu köögivilja, kaalikat või porgandit, mahe maitsegamma, ei mingit hirmu domineerimise ees, kui kaalikas ei maitse ja porgandit ei taha. Salatiteks tõeline köögiviljade pop paraad. Punav ahjupeet, riivitud porgand ja hautatud kaalikas, tükeldatud värske kapsas sibula ja majoneesiga. Kui hapukapsa ämber juhtub avatud olema, siis lisan veidi suhkrut ja mõnekümne minuti pärast on maitsev mahlakas tervislik salat olemas, lisada võib punavaid pohli ja jõhvikaid. Nii hapukurgile kui marineeritud kurgile meeldib mul toorest sibulat lisada ja keegi ei pirtsuta.
Tavalise maksakastme valmistamises tegin ka sammu edasi, jättes ära paksendajana jahu. Veidi jahu võib küll kasutada maksatükkide paneeringus, lisada kaks korralikku sibulat ja porgandit ja hautada peale õlis keerutamist üsna väheses vees, et vaevalt maksatükid on kaetud. Ja kõige lõpuks veidi hapukoort. Maksakaste jääb tuntavalt tugev, rohke porgand ja sibul lisavad sametist magusust. Kord kuus tasub maksahautise tegemine ikka menüüsse võtta, kui kodused rohkem just ei soovi.
Muidugi tehakse Lepatriinu köögis hommikuti mannaputru munaga ja lõunaks sametiste munapilvedega piimasuppi. Praetakse ohtralt tavalist keeduvorsti lihtsate makaronide hulka lapse soovil. Patustatakse hilisõhtul heeringaleiva või kiluampsuga. Keedetakse jõuludeks ise sülti, mis on tähtis traditsioon. Küpsetatakse harvemini pidupäevadeks ka kooki või valmistatakse maitsev tort, nii tuleb blogi tähtpäeva magus tähistus ka pisut hiljem. On olnud südamest tore jagamisrõõm, kui keegi on leidnud kulinaarse tõuke, saanud idee või nautinud lihtsalt lugemist.
Sügis ei ole eriline minu lemmik. Kirjute mahalangenud ja lendlevate lehtedega pole ma ka kõige suurem sõber. Vihmane päev muutub kahvatuks halliks ja tuul võtab õues võimu. Silmailu pakuvad vaid lopsakalt laienevad oranžid ja päikesekollased kressid, kuni külm nad röövib. Mõnus on ahju tuli teha ja mõnusa fliisisameti kaissu diivanile pugeda. Enne aga tasub ahju panna mõnusalt mahlane kook ja hiljem juba nutikalt ära kasutades ahju soojust lõhnav ahjupraad. Leidsin sahvririiulilt purgi virsikuid ja olin nii palju lugenud hõrgust virsikukoogist. Lihtsa googeldamise teel leiab kiirelt retspeti ka, mille järgi enamasti koogisõbrad kõik teevad. Retsept pärit toidutarest, mina lisasin ka ricotta kohupiimapastat.
Põhja jaoks läheb vaja: 100g võid, 0,75dl suhkrut, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 2,5dl jahu, soola
Kate: 2 dl hapukoort, 0,5dl suhkrut, 1 muna, 1 tl vanillsuhkrut, 1 suur virsiku kompott, 1 ricotta kohupiimatoru
Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkru ja munaga, lisa küpsetuspulbriga segatud jahuga, aseta taigen mõneks ajaks külmkappi. Määri koogivorm võiga, puista üle mannaga, suru taigen koogivormi põhja ja äärtele ja küpseta 10 min eelsoojendatud ahjus 200kr juures. Kata eelküpsetatud koogipõhi päikseliste virsikute lõikudega. Ühenda muna suhkru, ricotta kohupiima ja hapukoorega ja vala virsikutele. Küpseta umbes 30 min 200 kr juures. Keera ahjukuumus välja, ava pooleldi uks ja jäta kook jahtuma. Tõsta ahjust välja ja kata puhta köögirätikuga. Lase kook täiesti maha jahtuda, enne serveerimist. Maitseb väga hästi ka mitte eriti suurele magusasõbrale.
Ahjupraeks sobib nädalavahetuse sügispimedasse õhtusse hea sealiha. Hõõru sealiha kokku teralise sinepiga, piprasegu ja soolaga, torgi lihatükki mõned küüslaugud, lisa sibulat ja porgandit, ehmata mõne vürtsiseguga. Hea on ära kasutada mõni välismaine hapuka alatooniga sinep, mis muidu väga ei maitse. Sinepi võib segada majoneesiga kokku. Vala veidi kuuma vett liha juurde ahjupotti ja kuuma ahju 250 peale küpsema. Umbes 45min pärast alanda kuumust 160-170 peale ja lase lihal küpseda, aeg ajalt kastes. Koori kartulid, tükelda kenadeks sektoriteks ja pane ahjuprae kõrvale viimaseks tunniks küpsema, piserda õliga üle. Kui liha ei taha kartulitega koos valmida, lõika osavalt viiludeks ja pane veel pruunistuma. Ahjukartuli kõrvale sobilk kodujuustusalat: hapukoore, värske kurgi ja tomati, marineeritud kurgi ja sibulaga, kindlasti küüslaugu kohalolekuga. Kui toit valmis, otsi külmiku sügavusest välja kõikvõimalikud adžikad, sinepid, purgipõhja jäänud tšillid või omatehtud mõnusalt köögiviljased ja teravad letšod. Veiniriiulilt otsi vaba käega mõni sügavpunane Rhonest pärit syrah. Kui juhtub külalisi ka tulema, ära ole kade, otsi lauale parimad palad, head mürkrohelised kividega oliivid, võrgutav brie juust ja pikantsed rannakarbid, mis prae valmimiseni mõnusalt isusi taltsutavad. Nädalavahetus on alanud.
