Kevadise c-vitamiini laksu saab kergelt kätte toorest hapukapsast. Veidi suhkrut juurde ja natuke aega seista lasta ja mõnus vitamiinirohke salat ongi laual. Aga parima maitseelamuse saab hapukapsasupist, mis juba oma keemislõhnaga hullutab meeli ja paneb süljenäärmed tööle. Ja kui akna veel avad ja samal ajal käid kevadet kiikamas, imbub õue salakaval hapukas lõhn, mmmmm...
Keetsin supi kilosest Kadarbiku talu hapsakapsast. Searaguu kondid, hapukapsa, ühe kopsaka sibulaga panin maitseainetega keema. Loorberi leheke, piprasegu saputus, veidi soola. Lasin nõrgal kuumusel vaikselt podiseda. Vahepeal kontrollisin vedeliku ja supipaksu vahekorda, lisasingi veidi vett. Tükeldasin ühe keskmise porgandi, sest hapukapsas endas tundus porgandit vähevõitu. Ja nii kees supike õige mitu tundi. Vahepeal tulebki leeme hapusust kontrollida, vajadusel suhkrut, soola lisada. Hapusust veidi tõstsin sortsu õunaäädikaga ja kõige lõpuks timmisin küüslaugu kibedaga. Kaks küüslauku hakkisin hästi peeneks ja kohe kui lisasin supile, siis keerasin pliiti välja. Kõrvale korralik hea rukkileib, millele sealiha pehmed tükid kodumaise kange krehvtise sinepiga. Keele viis alla, raske oli end supipajast eemal hoida. Siit tuleb järeldus teha, et hapukapsasupp võiks eestlase menüüs täiesti kindlalt kord nädalas olla. Ja kuna hapukapsasupp läheb seistes ja soojendades aina paremaks, siis täna maiustasin seda juba külma kartulipudru lisandiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar