Otsing sellest blogist

31. juuli 2012

Lohusalus lõõgastumas








Lohusalu on nagu minu lapsepõlve sadam või noorpõlve, kui täpsem olla. Sõbrannal oli sealkandis suvila ja nii me veetsime seal kõik suved. Ja kuna Lohusalu on Keilale nii lähedal ja seda ümbritsev meri on suvel ju tõmbeks kõigile, kes vähegi linnast välja tahavad saada, varvast soolakasse merevette või päikest püüda. Siis pole kauge sõita sinna ükskõik kust Harjumaalt.
Kuna mu ema armastab hullult merd, pidasime lastega vaikselt plaani ta oma sünnipäeval just Lohusalu sadamasse viia. Eks temalgi seal tuttav iga nurk ja kant ja eks pisut vaidlemist oli, sest ema ikka üldse ei taha mingit pidupäeva tähistada. Ja kui eelmisel aastal olime selle minu suvises koduaias ära pidanud, arvas ta, et võiksimegi Keila aiamaale lihtsalt herneid sööma minna.

Aga ei olnud tal seda vabadust ka seekord ja viisime ta läbi Paldiski vaatamisväärsuste Lohusalu tippu, vanasti kutsuti seda kohta Nordiks. Meri on ju oma värvide ja vaatepildiga lihtsalt suursugune, sinine ja hall, või hallikassinine, vaikne ja tüüne või tormakalt lainevahune. Lohusalu pubi trepil muudkui viitasime Tornimäe vaatetorni poole, Meremõisa liivaranna suunas ja üsna siinsamas Laulasmaa Heliküla puhkealale. Kõik tuttav kant, kuidas küll, isegi imestan. 




Plaan oli emale head ja paremat pubis pakkuda, kuigi olin või olime tuttavad menüüga, valikud olid siiski teised. Lahke teenindaja lubas meil terrassil lauad kokku lükata, kuigi sealt möödumine on kitsas ja ebameeldiv ehk teistele, siis õnneks saab terrassilt välja kahelt poolt, nii me ei häirinudki teisi oma väheke suurema lauaga päikselisel rõdul.  Kuigi mina olin menüüst kodus välja valinud lestafilee, kuid kuidagi kahtlesin selle valmistamises, siis valisin ikkagi grillitud sealiha seentega, kuna seened panevad mu silmad alati särama. Lapsed või noored ja kõik kokku valisid sealiha suitsujuustukastmes ja sünnipäevalapsest emale soovitasime ikka lõhet. Praed tulid kähku, enne muidugi jahutav valge vein ja muud joogid. Aga mina saan nüüd nuriseda siin ainult oma prae kallal, mida pean üsna keskpäraseks. Liha oli kuidagi õhuke ja nagu kusagilt ära lõigatud osa, seeni, mille pärast ma ju otseselt tellisin, peaaaegu polnudki, kastmest rääkimata. Ahjukartuli mille valisin, seda oli ka linnunokatäis, aga salatit selle eest ohtralt, rikkalikult ja mitmekesiselt ka veel. Võibolla olid mu ootused nii üles kruvitud või ma ei tea, teised kiitsid ja ju ei julenud kriitikanooli saata.
 Kuna me kodus maiustasime koduaia vaarikate, ema(vanaema) lehttaignapirukaga, milles nii kohupiima, porgandit kui vaarikaid, siis magustoitu me pubis ei tellinud. 
Aga vaade maksab ju ka midagi. Ma oleksingi võinud sinna terrassile jääda. Unustada kõik oma mured ja vaevad ja lihtsalt olla. Üks ujuja oli merel, ta lihtsalt ujus sealt Meremõisa poolt Lohusaluni ja kui me usinalt ootasime teda veest välja ronivat, keeras ta otsa ringi ja suundus tagasi. Täitsa murelikuks tegi. Me olime oma arve juba maksnud ja suundusime rannaäärde jalutama, ikka püüdsime ujujast treenijat silmata, et kas on ikka korras kõik ja treening sujub. See oli suhteliselt hirmuäratav ja  ettevaatlikuks tegev. 

Ma armastan seda kanti. See teeb südame rahulikuks. Rikastab sekunditega ja kaotab mingi mulluse vaeva. Seekord laadisin üles ka mõned isiklikud pildid, mis mul tavaliselt kombeks pole. Ema kivil õnnelikuna istuv Lohusalu meretuultes. Minu armsad noored, Kiku ja Karl, taamal taevakarva meri ja minu lapsed mu Tiiru Streedi koduaia kiigel, oma hoov ikkagi, kodune ja armas. Puud on vaid suuremaks kasvanud ja mina vanemaks.Aitäh kõigile kallitele, oli imeilus päikeseküllane ja merene päev, nii nagu ootasimegi.



Kommentaare ei ole: