Hullutav hapukapsasupp

Kevadise c-vitamiini laksu saab kergelt kätte toorest hapukapsast. Veidi suhkrut juurde ja natuke aega seista lasta ja mõnus vitamiinirohke salat ongi laual. Aga parima maitseelamuse saab hapukapsasupist, mis juba oma keemislõhnaga hullutab meeli ja paneb süljenäärmed tööle. Ja kui akna veel avad ja samal ajal käid kevadet kiikamas, imbub õue salakaval hapukas lõhn, mmmmm...

Keetsin supi kilosest Kadarbiku talu hapsakapsast. Searaguu kondid, hapukapsa, ühe kopsaka sibulaga panin maitseainetega keema. Loorberi leheke, piprasegu saputus, veidi soola. Lasin nõrgal kuumusel vaikselt podiseda. Vahepeal kontrollisin vedeliku ja supipaksu vahekorda, lisasingi veidi vett. Tükeldasin ühe keskmise porgandi, sest hapukapsas endas tundus porgandit vähevõitu. Ja nii kees supike õige mitu tundi. Vahepeal tulebki leeme hapusust kontrollida, vajadusel suhkrut, soola lisada. Hapusust veidi tõstsin sortsu õunaäädikaga ja kõige lõpuks timmisin küüslaugu kibedaga. Kaks küüslauku hakkisin hästi peeneks ja kohe kui lisasin supile, siis keerasin pliiti välja. Kõrvale korralik hea rukkileib, millele sealiha pehmed tükid kodumaise kange krehvtise sinepiga. Keele viis alla, raske oli end supipajast eemal hoida. Siit tuleb järeldus teha, et hapukapsasupp võiks eestlase menüüs täiesti kindlalt kord nädalas olla. Ja kuna hapukapsasupp läheb seistes ja soojendades aina paremaks, siis täna maiustasin seda juba külma kartulipudru lisandiga.

Kevadine kiiks moodsa mulgipudruga

Kuigi tihe lumehelbe rünnak on akna taga taas ja valged kõrged hanged visalt võtavad sulamise tuure, siiski on õhus kevadet. Lindude ahne sagin talveunes puude ümber, liigutav siblimine mu kurvalt tühjana seisnud kaunis linnumajas.Mitmehäälsed noodivõtud varahommikutel. Ja lillepoodides priimulate kevadine kollane, rabav roosa või punapõskne punane. Alati tuleb üks niisugune kevadekuulutaja, va armsakene, koju tuua. Et millegistki rõõmu tunda.

Üksildaselt siin oma päevi mööda veetes, pole must ka suurt söögitegijat. Jätkub kanasupidieet ja õhtuks hakin tavaliselt midagi lihtsat taldrikule, mis salati nime ehk kannab. Kuid endiselt võin vaimustuda odrakruubi taastulekust minu toitudesse. Küll puistan seda võrratusse seenesuppi või panen malmpotiga tulikuuma ahju kartuli ja lihaga hauduma. Täna tegin mulgiputru. Panin keema pisikese pundi seakonti, lisasin maitseaineid, loorberit, koorega sibulat, porgandit ja ka valges rüüs küüslauku. Hiljem lisasin odrakruubid ja lõikusin hulga kartuli viilakaid. Hiljem tampisin kartuli-kruubisegu pudrunuiaga tümaks, nokkisin veidi kontidelt ka liharaasukesi sisse ja segasin kukeseenemaitselise merevaiguga mõnusalt kreemjaks. Serveerisin maheda marineeritud kurgi ja kevadet kuulutavate rohelise sibula paladega.Mmmmm...kevad tungis hinge, kuigi kevadtalve hall ei lubanud päikesel täna piiluda. Aga kollane särav priimula tõi päikese Lepatriinuköögi aknalauale. Ikkagi.:)

Ahjukartulite ausus

Armastan väga kartulit. Teinekord piisab külma kartuli olemasolust, kui endale mingi lihtne salati suutäis või hurmava heeringa tasakaalustava kaaslasena üks soolane maius kokku keerata. Kuna mulle hiljuti toodi just terve suur kott kartulit. Ülisuured roosad Laurad, kui sordi üle arutleda. Panin siis aga ahju varem kütte, et toidu valmimist õieti ajastada. Ja otsustasin ahjukartulite tegemist malmpotis proovida.

Koorisin siis paraja portsu kartuleid, panin ahjupotti vaheldumisi seakondiga.Kuna seakont oli spetsiaalsest lihapoest ostetud, siis oli ka niisugust pehmemat liha. Maitsestasin piprasegu, soola ja küüslaugu küüntega. Kartulid segasin vähese vee ja õliga lisaks maitseainetele. Lugesin veel sel samal päeval Katrini blogi, kus ta oli nii ahvatlevaid ketšupiglasuuriga krõbedaid kartuleid teinud. Mul aga ketšup sai just otsa. Nii jäi see šniti võtmine ära. Panin ahju paariks tunniks. Kartul küpses üsna kähku. Aga pruuniks ei tahtnud minna. Siis hoidsin ilma kaaneta ahjus veel tunnikese. Lisandiks tegin hapukoorest ja toorjuustust adžika törtsuga külma kastme. Salatiteks sai lauale kuldkollane kodune kõrvitsasalat ja ema heast hapukurgist tehtud salat toore sibula ribade ja vähese rohelise sibulaga. Maitses väga hästi. Nuriseks ainult kartuli magususe üle. See on viimase aja kurb tõdemine, et ostad kohalikult kartuli kunigalt ja loodad, et saad väärt kraami.Näiliselt see nii nagu ongi. Oi, kuidas mul meeldib neid suuri mürakaid koorida. Aga maitse on kevadeks magus, võta või jäta.

Seekord ei läinud ka maitsev õhtusöök malmpotis mustaks. Ju hakkab juba vaikselt sisse töötama end. Aga krõbedamaks tuunida tahaks kartulit küll järgmisel korral.:)

Mõnus maius

Martiinipokaalid seisavad kapis kurvalt, sest oleme siin majas rohkem ikka veini lainel. Nii sai siis seekord teoks tehtud üks ammune mõte lihtsast magustoidust. Kreemiks segasin paki vahukoort philadelphia toorjuustuga, sekka riivisin ka särtsuks sidruni säravkollast hapukat maitset. Keelekese küpsiseid kastsin hirmkangesse kohvi ja tipsutasin lusikatäie veiniga. Kuhjake kreemi peale ja punav maasika toormoosi tups. Ja jälle küpsisekiht kordusse.Lõpuks kaunistasin küpsise helepruuni peenpuru ja kakaosegu magusa pruuniga. Täiuslikkusel on täpid ja see mõnus maius pani meie erilisele kohtumisele i-le täpi. Palun tulge jälle!:)