Kodurahu kiiksud

Vihmapiisad pärlendavad rikkalikult õitseval kirgasroosal fuksial. Ruugetes päevakübarates kõneleb aga riukalik sügis. Ikka tuult ja vihma ja lendlevaid kollakirjuid lehti veel lopsakalt mahlasel murul. Kivipruunid seenemütsid männirisu all rõõmustavad mind siiralt ja paremat lõhna pole köögis, kui seene kupatusaur, sügise ja samas suvelõpu kindel märk.

Suvevabadus seljataga tuleb söögilauale aina enam taldrikuid seada, sest mees taas kodus ja külalistevoor paneb aina nuputama, mida keeta, küspetada või pannil kokku segada ja salatiks hakkida.Ja ometi üle oma varju ju ei hüppa ja ikka pea igapäev saab valmis tehtud üks rikkalikult aedviljane köögiviljaraguu, sest suvikõrvitsaid ikka veel valmib ja parima panniroa saab endiselt porgandi ribadest, paprika särtsust, sibulast, küüslaugust, kohustuslike kaaslastena kabatšokile, nagu ikka ja jälle olen kirjutanud. Salateid olen teinud punastest ubadest, tõhusalt tummisest ja maitsvast, puuviljast magusat makaronisalatit, pirni mure mahedus ja viinamarjade suussulav maik. Oleme õnnega koos olnud ja lesta saanud osta, jahu sees paneeritult praadinud, hea kodumaine kartul ja hautatud köögiviljad juures, mida veel elult tahta.

Esimene seeneskäik oli aga mitmekülgselt rikkalik. Puravikud ja tatikad praetult võis, pilvikud krõmpsuna sibulaga seltsis ja koorene pilvikuroog tomatisena pannil, sirmikud munas-jahus praetult. Kuna ahjus oli pikkpoiss ei suutnud me esimese ehmatusega oma seeneroogi äragi süüa. Nüüd olen juba pikki öötunde männiriisikate marineerimisele kulutanud, aga metsa tahaks sammud seada ikka veel ja veel. Pastasse pannil leidsid tee ka üksikud kuuseriisikad, kuldsed kukeseened, puravike ja pilvike tavapärases rodus. Küla pealgi hõrku kuuseriisikapastat hea jahutava veiniga maitsenud, sest külaskäike ja sõite peab ju kõike tasa tegema. Õunamoos ja tomati-kabatšokisalatki selleks korraks tehtud. Ja aed kutsub oma tungivalt kuivpruunidel toonidel end talveks korda seadma. Erkroosad kanarbikud leiavad tee amplitesse ja helelilla sügiskrookus poeb salaja mullast. Kõikjal on sügist!

Sügisandide sireenid

Erkroosad fuksia rippuvad kellukad on tuule sasida.Suve lõpuks õide puhkenud amplitäis roosat rõõmu. Talujorjenite lookas kollane ja sügispruunid õlelilled. Valgelt Klaarilt kostub potsatusi ka tuuleta, pirakalt prisked mahlased õunad, pole ammu niisuguseid näinud. Suvikõrvitsa südid õied endiselt maitsvaid vilju kasvatamas. Kui öökülm ei kraba, siis saab ehk lillherne helelillad-roosad-valged õied ka ära oodata ja kõrvitsaõied seekord pilti raamida, sest vilju nad enam kasvatada ei jõua.

Toidulaud on olnud üsna sarnane viimastele postitustele, ikka täidame usinalt ja maitsvalt, aga erinevalt suvikõrvitsaid ja ülimaitsva valejuustukoogi sisse leiavad septembrile kohaselt tee oma aia õunad ja üle tee metsast korjatud pohlad. Nii sai esimest koolipäevagi seekord tervitatud teisiti.Ei klassikalist kartulisalatit ega vägevat vahukooretorti. Vaid korjasin kähku noored rullkõrvitsad ja otsustasin neist teha pidupäevaroa.Täidiseks praadisin hakkliha, ohtralt sibulat, kabatšoki täidise,küüslaugu, porgandist tõmbasin kartulikoorijaga õhukesed laastud. Niisugune kabatšokist lisand maitseb mulle kõige enam ka prae kõrval, kui hakkliha siit välja jätta. Porgand annab niisuguse maheda pehmuse ja sibul ning küüslauk on alati kohustuslikud(ühel pildil tomati-toorjuustu kattega kanatasku värvikirev lisand). Aga ahjuroa rõõmsaks katteks läks siis veel veidi juusturibasid, mahlasesse kastmesse sutsuke majoneesi,rohkem hapukoort pooleks naturaalse farmi toorjuustuga ja kõige peale krooniks riivitud forte juust. Lisandiks riis, kibedalt küüslaugune toorjuustu-hapukoorekaste, salatiks värske kurgi imeõhukesed rattad vürtsikas võtmes ja kodumaised lihavad tomatid peterselli maheda rohelise ja sibula suvelõpu magusa teravusega. Forte juustu riivituid helbeid ka kuhjaga kaussi, et roog pehme sügispäikese all aias aialaua taga üle raputada.Ja keegi ei kurtnud.

Küllasõitnud pere leidis tegevust mitmeks heaks tunniks. Ema kilkas nagu plika, kui metsast pilvikukoti ja pohlaämbriga naases. Isa noppis usinalt humalaid, ei küsinudki, kas heaks uneks padja sisse või läheb kunagi veel õlle teoks. Poisid mängisid kossu, nagu ikka. Ja tütar jooksis sügisandidest joobudes õunapuu alt ploomipuu alla ja sealt sinilillade kreekide juurde.Kassidele jätkus ka tegevust ja uudistamist ja nurga taga sai vuntse kalalõhnaliseks tehtud. Rex ihkas palli ja laua taga aukohta. Oli ju temagi peale poja kooli saatmist ketist mul lahti tõmmanud ja üllatas iseennastki, kui ukselt teda takistasin ja kondiga tagasi meelitasin. Seekord koertele kool ei alanud, jälle.

Suussulavat "juustust" õunakooki, ema tehtud põldmarjamoosiga rullbiskviiti ja kappi varutud kihilist šokolaadikirjut läti jäätist maiustades oleks sobinud õhtu lõpetuseks ka klaasike Gruusia Tibaneli Single Estate Kindzmaraulit,tumepunast ja kirsist, mida Kikuga Veinisõbras nautimas käisime,aga unistavad nautimised jäävad kuldsesse sügisesse,mis ees ootab.

Suvelõpu sammud

Saialille porgandivärvi soojus, jorjenite kelmikas sügisekuulutus,lõhnavad floksid oma kõrguses,erkroosad ja leekivlillad,karmiini karva vahele ka. Hämardub ootamatult ja kottpimedas koguvad tirtsud suvelõpu sümfoonia duure.Kuu ja tähed täidavad selge taeva ööromantikaga ja öö vastu taasiseseisvuspäeva näitas 6 plusskraadi. Blogis on vaikus olnud. Kuigi süüa on tehtud ka väljapool kodugi.Ometi olen kõike seda nautinud ja ilmselt oman mingit rahulikku närvi ka sellegi väljakutse jaoks.

Augustilõpu märksõnadeks on ikka suvikõrvitsa vigurid pannil, ahjus täidetuna, supis ja salatis ja purgis marineerituna, säilituseks olen kuuri allagi korjanud, et oktoobrikuuski selle mõnusa suvevilja maitse suust ei läheks. Lillkapsas pehme ja soolakalt võisena,aeduba tervelt ja tükkidena oliivõli maheda sortsuga.Sinihallitusjuustust sametiselt koorene kabatšokk ahjukana küüslauguse lisandina. Nii nagu iga suve lõpus, õnnis soolane maius.Punapõsksed tomatid sibula magusa teravaga ja paprika mõnusa särtsuga salatis, värske kurgi vesisest leebusest rääkimata.Tavaline toit tavatult tavapärases argielus.

Lõpuks sai ära käidud Ohtu mõisas "Aiapeo" etendusel ja ampsasin siis nende kurikuulsat kukeseeneleiba, mida siis pererahvas teatripuhvetis nii enne etendust,vaheajal kui ka pärast etendust lahkelt pakub. Minu jaoks on kukeseen niisugune maitsetu kergus ja liigtume röst musta leivaga neelas selle paljude lemmikseene maheduse hoopiski ja rasvane peekoniribagi sobiks pannile ehk paremini. Mina oleks ehk kukeseene mänginud juustuselt sibula särtsuga hoopsiki bruchettale. Aga puhvet oli aus ja see kodukootus näis hõrk ja huvipakkuv. Kuna olin niigi terve päeva toidu sees olnud, siis rohkem nautisin jahutavat veini.Mind on raske sundida kooke ja torte maitsma, kuigi olin sunnitud seda viimase nädalaga pea iga päev tegema.Mustika- ja õunakoogid,rullkoogid,kodused. Külastasin ka kodukohas Padise mõisa, päevapakkumises olev jogurtikook oli väljapanekult ahvatlev ja suuruselt ülim, aga kuna mul lihtsalt puudub see nn magusasoolikas, ei saa ma vaimustusest kihada. Andke keegi mulle kopsakas kotitäis värsket lesta, kodumaist kartulit ja lähen napsan aiamaalt noori suvikõrvitsaid,tilli,peterselli,piprasegu,koort ja toorjuustu juurde ja külmikust mõne hea chardonnay ja ma võin olla õnnelik. Just selles hetkes.