Varasalve vabad valikud

Tänane hommik üllatas külmunud maaga. Kresside veetlev värvilaik ja suvikõrvitsate rohe-kollane väli napsas kõrk külmakäsi hetkega. Aga sügise tervitajad kirgaslillad sügisastrid ja võrratu valge mirt alustavad alles õitsemist ja sibulõunade potsatused murravad ootamatut vaikust peale tigedaid tormituuli ja päikesehelk mängib helklevaid valgusmänge lehekirjul rohul.

Köögis on askeldatud palju. Tujukad sügisilmad,tatine nina lausa januneb supi järele ja suppi mulle meeldib keeta ja söömisest rääkimata. Seekord olin seljanka lainel. Kodune lihtne gurmee. Puljongi keetsin searaguu kontidest ja suppi pikendasin maheda tomatimahlaga, sest tummist tomatipaksu nappis. Oliivid olid paprikaga täidetud rohelised ja mahe marineeritud kurk oma. Kiitis mees ja matsutas mõnuga laps .Supituhin aga jätkus seeneseljankaga. Puljongi keetsin veise- ja seakontide segust, vahest mulle meeldib niisugune segamaitseline puljong. Uuel pannil, mis libiseb pidevalt keraamiliselt plaadilt minema keerutasin õlis porgandeid sibulaga mestis ja värvikirevust lisas punane paprika. Peotäis mahlast hapukapsast ka ja vaikselt kõik koos podisema. Hapu mõnus lõhn köögis meenutas lapsepõlve pühapäevasid. Ribastasin veidi ka värsket kapsast ja kuubistasin mõned kartulid. Avasin naturaalse männiseene purgi, mis on valmistatud mõõdukalt soolasena ja vähese äädikasortsuga. Sõrmeotsaga mõnusat rohelist ka, nii tilli kui peterselli. Ja suppide kuningas küüslauk finaaliks peenestatult supisse ja pliidikuumus välja. Nii head suppi pold tükk aega söönud. Kerge, kuid korralik seenemekk hapukas leemes. Mees sõi isuga, sai purgigi oma taas alanud tööreisile kaasa, laps aga saatis mu "seenele" ja pani võileivagrilli sooja. Kotlett ketšupiga saia vahel, kodune mäkk.

Suvikõrvitsahooaja hõrk lõpp oli väärikas soolane pirukas, juustune ja hea. Seekord panin soolasesse muretaignasse ka kartulihelbeid ja suvikõrvitsa seltsi suitsust peekonit, paprika ja tomati punast, kohustuslikku sibulat loomulikult ka. Laabijuust forte aga täiendas sõbra juustu mahedat pehmust. Klaas ploomiroosat roset mõrkja ja meelana täiendamas sügiskimbus piruka põnevust.

Mihklipäeva varasalv, kartul ja kapsas, peet ja porgand varutud. Aeg üks korralik ürtiderohke kartulipudru teha maitsva karbonaadi kõrvale. I-le pani täpi seekord mõnus meenutus lapsepõlvest kastme näol,kus tuleb sulatada või kastrulis tasasel tulel ja hapukoor kergelt sisse kloppida, maitsestada julgelt soolakaks ja tõsta toonust peterselliga.Viimased võrratud oliivõlist nõretavad oad sulasid suus. Kodujuustu külm kaste, alatine minu suvegrillide või toekate lihapraadide lemmik, lisades veidi tomatit, värsket kurki, sibulat ja head paksu hapukoort. Kerged kapsasalatid, porgandi ja muu värskega varieerides mahehapukas kastmes.

Lõputud kalaneelud aina jätkuvad, hilisõhtused kiluleivad ingverikillu ja sibulaga.Suitsuräimesalat muna,sibula ja majoneesiga.Meresed mereannid värske kurgi,tomati,sibula ja munasektoritega klaasikese Gaio Biancoga,värske ja lillelisega.Õhtute hõrgud hetked.

Võrratu valejuustukook,jätkuvalt hea,seekord lahkumisõhtusöögiks tehtud banaani mesisusega õunte magushapude rea vahel.Maitses oivaliselt,nagu ikka.

Kodurahu kiiksud

Vihmapiisad pärlendavad rikkalikult õitseval kirgasroosal fuksial. Ruugetes päevakübarates kõneleb aga riukalik sügis. Ikka tuult ja vihma ja lendlevaid kollakirjuid lehti veel lopsakalt mahlasel murul. Kivipruunid seenemütsid männirisu all rõõmustavad mind siiralt ja paremat lõhna pole köögis, kui seene kupatusaur, sügise ja samas suvelõpu kindel märk.

Suvevabadus seljataga tuleb söögilauale aina enam taldrikuid seada, sest mees taas kodus ja külalistevoor paneb aina nuputama, mida keeta, küspetada või pannil kokku segada ja salatiks hakkida.Ja ometi üle oma varju ju ei hüppa ja ikka pea igapäev saab valmis tehtud üks rikkalikult aedviljane köögiviljaraguu, sest suvikõrvitsaid ikka veel valmib ja parima panniroa saab endiselt porgandi ribadest, paprika särtsust, sibulast, küüslaugust, kohustuslike kaaslastena kabatšokile, nagu ikka ja jälle olen kirjutanud. Salateid olen teinud punastest ubadest, tõhusalt tummisest ja maitsvast, puuviljast magusat makaronisalatit, pirni mure mahedus ja viinamarjade suussulav maik. Oleme õnnega koos olnud ja lesta saanud osta, jahu sees paneeritult praadinud, hea kodumaine kartul ja hautatud köögiviljad juures, mida veel elult tahta.

Esimene seeneskäik oli aga mitmekülgselt rikkalik. Puravikud ja tatikad praetult võis, pilvikud krõmpsuna sibulaga seltsis ja koorene pilvikuroog tomatisena pannil, sirmikud munas-jahus praetult. Kuna ahjus oli pikkpoiss ei suutnud me esimese ehmatusega oma seeneroogi äragi süüa. Nüüd olen juba pikki öötunde männiriisikate marineerimisele kulutanud, aga metsa tahaks sammud seada ikka veel ja veel. Pastasse pannil leidsid tee ka üksikud kuuseriisikad, kuldsed kukeseened, puravike ja pilvike tavapärases rodus. Küla pealgi hõrku kuuseriisikapastat hea jahutava veiniga maitsenud, sest külaskäike ja sõite peab ju kõike tasa tegema. Õunamoos ja tomati-kabatšokisalatki selleks korraks tehtud. Ja aed kutsub oma tungivalt kuivpruunidel toonidel end talveks korda seadma. Erkroosad kanarbikud leiavad tee amplitesse ja helelilla sügiskrookus poeb salaja mullast. Kõikjal on sügist!

Sügisandide sireenid

Erkroosad fuksia rippuvad kellukad on tuule sasida.Suve lõpuks õide puhkenud amplitäis roosat rõõmu. Talujorjenite lookas kollane ja sügispruunid õlelilled. Valgelt Klaarilt kostub potsatusi ka tuuleta, pirakalt prisked mahlased õunad, pole ammu niisuguseid näinud. Suvikõrvitsa südid õied endiselt maitsvaid vilju kasvatamas. Kui öökülm ei kraba, siis saab ehk lillherne helelillad-roosad-valged õied ka ära oodata ja kõrvitsaõied seekord pilti raamida, sest vilju nad enam kasvatada ei jõua.

Toidulaud on olnud üsna sarnane viimastele postitustele, ikka täidame usinalt ja maitsvalt, aga erinevalt suvikõrvitsaid ja ülimaitsva valejuustukoogi sisse leiavad septembrile kohaselt tee oma aia õunad ja üle tee metsast korjatud pohlad. Nii sai esimest koolipäevagi seekord tervitatud teisiti.Ei klassikalist kartulisalatit ega vägevat vahukooretorti. Vaid korjasin kähku noored rullkõrvitsad ja otsustasin neist teha pidupäevaroa.Täidiseks praadisin hakkliha, ohtralt sibulat, kabatšoki täidise,küüslaugu, porgandist tõmbasin kartulikoorijaga õhukesed laastud. Niisugune kabatšokist lisand maitseb mulle kõige enam ka prae kõrval, kui hakkliha siit välja jätta. Porgand annab niisuguse maheda pehmuse ja sibul ning küüslauk on alati kohustuslikud(ühel pildil tomati-toorjuustu kattega kanatasku värvikirev lisand). Aga ahjuroa rõõmsaks katteks läks siis veel veidi juusturibasid, mahlasesse kastmesse sutsuke majoneesi,rohkem hapukoort pooleks naturaalse farmi toorjuustuga ja kõige peale krooniks riivitud forte juust. Lisandiks riis, kibedalt küüslaugune toorjuustu-hapukoorekaste, salatiks värske kurgi imeõhukesed rattad vürtsikas võtmes ja kodumaised lihavad tomatid peterselli maheda rohelise ja sibula suvelõpu magusa teravusega. Forte juustu riivituid helbeid ka kuhjaga kaussi, et roog pehme sügispäikese all aias aialaua taga üle raputada.Ja keegi ei kurtnud.

Küllasõitnud pere leidis tegevust mitmeks heaks tunniks. Ema kilkas nagu plika, kui metsast pilvikukoti ja pohlaämbriga naases. Isa noppis usinalt humalaid, ei küsinudki, kas heaks uneks padja sisse või läheb kunagi veel õlle teoks. Poisid mängisid kossu, nagu ikka. Ja tütar jooksis sügisandidest joobudes õunapuu alt ploomipuu alla ja sealt sinilillade kreekide juurde.Kassidele jätkus ka tegevust ja uudistamist ja nurga taga sai vuntse kalalõhnaliseks tehtud. Rex ihkas palli ja laua taga aukohta. Oli ju temagi peale poja kooli saatmist ketist mul lahti tõmmanud ja üllatas iseennastki, kui ukselt teda takistasin ja kondiga tagasi meelitasin. Seekord koertele kool ei alanud, jälle.

Suussulavat "juustust" õunakooki, ema tehtud põldmarjamoosiga rullbiskviiti ja kappi varutud kihilist šokolaadikirjut läti jäätist maiustades oleks sobinud õhtu lõpetuseks ka klaasike Gruusia Tibaneli Single Estate Kindzmaraulit,tumepunast ja kirsist, mida Kikuga Veinisõbras nautimas käisime,aga unistavad nautimised jäävad kuldsesse sügisesse,mis ees ootab.