Naudingutega novembrisse

Tulemas on pimedad õhtud ja vajadus hämaruse hetke küünlaleekidega turgutada. Ahju kipuvad tummisemad pajaroad ja toekamad toidud. Ootan juba kibeda kannatamatusega, kui taas saab mustja malmpoti tolmunult riiulilt välja tirida, kui vana leivaküpsetusahi tigedamat kuumust annab, et saaks aga ahju taas pista eelmise sügistalve hitte: odrakruubist põldubadeni kõikvõimalike kodumaiste juurviljade, lihavate seakontide ja lustlikke seajalgadega. Siin allpool aga üks pildimeenutus, kui muidu suure sõbra Rexi jaoks ostetud seajalapaar herneste, viimaste suvikõrvitsate ja kartuli-porgandi vennaliku vendlusega ahjuvormi(siiski elektriahju veel) läksid. Tark on hernest pisut leotada ja seajalga tugevalt maitsestada. Ja kui kibelev nälg on kustutatud, saab Rex ka oma. Kui aga värsket hakkliha ostan, siis eelistan millegipärast alati pikkpoissi teha. Kodused kotletid on ju head, aga praadimishais hakkab ninna ja riietele ja võtab aega kah. Pikkpoisi taignaga annab aga alati mängida, seekord loobusin saia- või sepiku heledast ja riivisin allesjäänud keedukartuleid, toorest porgandit värviks ja hapukoore törts munaga segi rikkalike maitseainetega ühes. Küpseb porgandi seibidega mahlaseks ilma erilise vaevata. Kuigi olen unustanud kalapulkade praadimise, pole neid vist sügavkülma sügavuseski enam, vahest teen ikkagi midagi, mis juba valmis. Nii oli ka täna, koolist tulevale teismelisele pojale trenni ette sobilik kartulipudru, punava küüslauguse peedisalati, põhipalaks ürdise toorjuustuga täidetud lihapallid. Minu meelest sai see toode mingi selle aasta parima toote märgigi kaela. Kerge,maitsev ja aus.

Õhtutundide maiustamishetked makrasalatiga meremarja krooniga, täiesti tavaline, kapist leitud koosluses, pisut värsket kurki, tomatit, allesjäänud spagette, keedumuna pehmust ja kodust magusat õuna makrale lisaks. Spagetid aga põhiroana said kastme peale hakklihast, sibulast, küüslaugu killust ja poolmagusast hiina kastmest, peale riivisin kergelt nii oma lemmikut forte juustu kui pisut Saare leeti.

Kui sügishakul kartuleid varusime, enne kui mu rekkajuhist mees pikaks ajaks taas ära sõitis, tahtsin ikka kartuleid palju ja mitut sorti. Aga võta näpust, pidin leppima veidi veel lahtise koorega "Lauraga" kuulsalt kartulikuningalt. Ei suurt sortimenti ega tahtmist talvel seda ülimagusalt süüa. Nüüd olen vähemalt rahul, et mõni kott keldris. Kuigi ma väga ei arva, et "Laura" just pudrukartul on, nagu kõikjalt võib sageli lugeda, siis nurisemiseks ka suurt põhjust pole. Aga vahelduseks tegin hoopiski kartulivormi, et taas poega meelitada paremini kartulit sööma. Lõikasin üsna suured kartulid õhukesteks viiludeks, praadisin ühe sibula, hakkisin toorelt küüslauku. Panin võitatud ahjuvormi kõik kihiti maitseainete ja juustu riivseguga, peale valasin kohvikoort. Kuna koor tervet vormi ei katnud, jäigi kartul pealt mõnusalt krõbe ja alt pehme ja maitsekas. Lisandiks hautasin kana pannil porgandi, tomati ,ingverikeeru ja sibula, küüslauguga. Hea vaheldus ahjukanale, nagu ikka.

Tänase loo peakangelane on aga lammas. Ise põlgasin septembris ema pakkumise ära, kui 75eekuga mulle ta liha pakkus. Aga eks ema süda ju hea ja ikka saadab tütrekesele, et keeda head kapsasuppi. Mina, va õelus, panin aga lambakondid ahju, ikka porgandi säravat oranži, küüslaugu kibedat rikkalikult, veidi tomati kuubikuid ja parajalt suur sibula. Erinevaid pipraid, vürtse, tüümiani ja muid itaaliapäraseid ürte. Ohjah, kuigi mul pole punase veini soolikat, oleks ehk üks mahe Cabernet Sauvignon ka ära kulunud. Aga ei viitsinud poodi vändata ja tegu oli koguaeg , et mõnusat lambarasva lõualt pühkida, oh issand, ei oskagi enam ehk avalikus kohas süüa edaspidi, käis mõte peast läbi. Heameel on mul ka selle üle, et lapsed on lambausku, mitte ei krimpsuta põlglikult nina.

Jagan siinkohal ühte muusikasoovitust, mis pimedast novembriõhtust nukrust niidab ja homsele hingedepäevale lähemale viib. Rod Stewart koos The Corrsiga, Ooh La La...hingeline rütm ja kaunid õed võrratute pillidega ja Rod oma vallatute vempudega. Kammerlik kiirgus läbistab hinge.

Ootusrikas oktoober

Udulooris hommikud, ämblikuvõrkude kahkjad niidid suvejälgedel aias.Veidi veel rohelist, õitsemist lõpetavaid kauneid õisi. Sügiskirjute lehtede all roheliselt krõmpsu peterselli. Puude all kuhilas magusaid õunu. Tahtmine on ahju tuld teha ja soojendavaid suppe süüa. Värsket mahlast punapeeti suppi riivida ja nii selgeid kui tomatist tummiseid oasuppe küüslauguga krehvtiseks võluda. Ja õuna sobitada küll suitsukalaga salatis ja palistada tuunikala-sibulasegus keedukartuli pehmes kaisus. Õun sobib ka sooja toidu sisse, eriti praetud maksaga vaheliti sibula pehme magususega hautisesse. Hea on avada seeneriiulilt purke, et sügisjahedatele õhtutele suvelõpu mälestuste maiku anda. Endiselt usun kanasupi tervendavasse jõudu, mis leevendab valusat kurku ja kosutab vaikivat valu läbi vürtsise leeme. Sidruni kollased kerad ja ingveri veidrad viljad küüslaugu ja sibulaga kindlad kaaslased igas päevas.

Hoolimata virtuaalsete veiniväravate lahketest kutsetest oma süngeid sügisõhtuid rikastada mõne voogava Shirazi või purpurse Merloga olen endiselt Tšiili veinide kergel lainel, midagi elegantset, lihtsat ja värskelt puuviljalist soojendavad ka südant ja meeli. Hea on mõni soodne Sauvignon Blanc või Chardonnay leida ka muidu kallist maapoest, kus piimahinda iial ei vaadata.

Nõukaaegse lapsepõlve nostalgias lihtne hakklihakaste või nüüd juba korduvalt tehtud sulavõi-hapukoorekaste kollasele kartulipudrule väärib ka esile toomist, et mitte unustada vanu radu. Kuldse sibulakrooniga paneeritud liha, praetud sibul, mmmm, mida kõik lapseeast välja kasvanud poisid armastavad. Kirju värvika kattega kanafilee kalorivaene ja toekas, kõikide tüdrukute vallatu väljavalitu köögis. Ja hea on end vahest hellitada kerge krevetisalatiga ja mõelda end kättesaamatusse eksootikasse kodunt kaugel.

Varasalve vabad valikud

Tänane hommik üllatas külmunud maaga. Kresside veetlev värvilaik ja suvikõrvitsate rohe-kollane väli napsas kõrk külmakäsi hetkega. Aga sügise tervitajad kirgaslillad sügisastrid ja võrratu valge mirt alustavad alles õitsemist ja sibulõunade potsatused murravad ootamatut vaikust peale tigedaid tormituuli ja päikesehelk mängib helklevaid valgusmänge lehekirjul rohul.

Köögis on askeldatud palju. Tujukad sügisilmad,tatine nina lausa januneb supi järele ja suppi mulle meeldib keeta ja söömisest rääkimata. Seekord olin seljanka lainel. Kodune lihtne gurmee. Puljongi keetsin searaguu kontidest ja suppi pikendasin maheda tomatimahlaga, sest tummist tomatipaksu nappis. Oliivid olid paprikaga täidetud rohelised ja mahe marineeritud kurk oma. Kiitis mees ja matsutas mõnuga laps .Supituhin aga jätkus seeneseljankaga. Puljongi keetsin veise- ja seakontide segust, vahest mulle meeldib niisugune segamaitseline puljong. Uuel pannil, mis libiseb pidevalt keraamiliselt plaadilt minema keerutasin õlis porgandeid sibulaga mestis ja värvikirevust lisas punane paprika. Peotäis mahlast hapukapsast ka ja vaikselt kõik koos podisema. Hapu mõnus lõhn köögis meenutas lapsepõlve pühapäevasid. Ribastasin veidi ka värsket kapsast ja kuubistasin mõned kartulid. Avasin naturaalse männiseene purgi, mis on valmistatud mõõdukalt soolasena ja vähese äädikasortsuga. Sõrmeotsaga mõnusat rohelist ka, nii tilli kui peterselli. Ja suppide kuningas küüslauk finaaliks peenestatult supisse ja pliidikuumus välja. Nii head suppi pold tükk aega söönud. Kerge, kuid korralik seenemekk hapukas leemes. Mees sõi isuga, sai purgigi oma taas alanud tööreisile kaasa, laps aga saatis mu "seenele" ja pani võileivagrilli sooja. Kotlett ketšupiga saia vahel, kodune mäkk.

Suvikõrvitsahooaja hõrk lõpp oli väärikas soolane pirukas, juustune ja hea. Seekord panin soolasesse muretaignasse ka kartulihelbeid ja suvikõrvitsa seltsi suitsust peekonit, paprika ja tomati punast, kohustuslikku sibulat loomulikult ka. Laabijuust forte aga täiendas sõbra juustu mahedat pehmust. Klaas ploomiroosat roset mõrkja ja meelana täiendamas sügiskimbus piruka põnevust.

Mihklipäeva varasalv, kartul ja kapsas, peet ja porgand varutud. Aeg üks korralik ürtiderohke kartulipudru teha maitsva karbonaadi kõrvale. I-le pani täpi seekord mõnus meenutus lapsepõlvest kastme näol,kus tuleb sulatada või kastrulis tasasel tulel ja hapukoor kergelt sisse kloppida, maitsestada julgelt soolakaks ja tõsta toonust peterselliga.Viimased võrratud oliivõlist nõretavad oad sulasid suus. Kodujuustu külm kaste, alatine minu suvegrillide või toekate lihapraadide lemmik, lisades veidi tomatit, värsket kurki, sibulat ja head paksu hapukoort. Kerged kapsasalatid, porgandi ja muu värskega varieerides mahehapukas kastmes.

Lõputud kalaneelud aina jätkuvad, hilisõhtused kiluleivad ingverikillu ja sibulaga.Suitsuräimesalat muna,sibula ja majoneesiga.Meresed mereannid värske kurgi,tomati,sibula ja munasektoritega klaasikese Gaio Biancoga,värske ja lillelisega.Õhtute hõrgud hetked.

Võrratu valejuustukook,jätkuvalt hea,seekord lahkumisõhtusöögiks tehtud banaani mesisusega õunte magushapude rea vahel.Maitses oivaliselt,nagu ikka.