Asjalikud argihõrgud

Esimese ehk ka teise suurema lume pühkis üha pisaraid valav vihmavägi. Nüüd taas koltundpruun lehemärg,hilised sügisesed õitsejad,lillad,valged läbisegi.Ja mutt,va kurikael,usinalt musti mullahunnikuid ajav, teepeenart,murukamarat rikkuv,töötab väsimatult edasi.Ei ole viimasel ajal üldse kirjutanud väljassöömise hõrkudest hetkedest.Aga kuidagi nutuseks ja pettumusterohkeks on see teema tiksunud.Nostalgilistest nõukaaegsetest kartulisalati ampsudest kirjutasin siinhttp://pohlaparadiisike.blogspot.com/.Kuna ma alati eelistan majoneesikastmes salateid,siis ma niiväga ei nurisegi.On see vaid hetk pikal teekonnal kosutuseks mõeldud,mitte eraldi elamuseks.Kuna olen viimastel nädalatel palju Viljandis tütrel külas käinud,siis oleme tavakohaselt ka Viljandi söögikohti külastanud. Ja pisuke pettumus hinges on olnud küll,kui Tegelaste Toa kattega šnitsel ei paku enam oodatud maitseelamust,kui tütre tellitud lõhe on kibemõrkjas,nagu teeb meie Oleg,ikka kalale kamaluga maitseaineid ja ise ei maitse.Kui Lokaal Citys peab krevetisalatist krevette tikutulega otsima ja kodune seljanka on liigagi kodune. Meie hea üritus Grand Hotelli lõuna buffe`d sööma minna ka luhtus,kuna hapukapsaguljašš ja miski kalapala ei näinud nii ahvatlev välja,kui lootsime ja kuna katet poldud ka täiendatud,kuigi ma ei kahtle hernesupi aususes,aga teiseltpoolt ei isutanud niiväga ka tavalise kisselise magustoidu järele.Nii me sealt kiirelt peale utsitava uudishimu rahuldamist suundusime nö parematele jahimaadele.

Ja mis saab ikka paremat olla oma tehtud heast ja paremast,oma maitse meelt ja võimalusi arvestades ja näpuga näitamise vajadus kaob sekunditega. Kodune krevetisalat kohevale salatirohelisele ehitatud, tomati punase ja kurgi krõmpsu, punase sibula kibemagusa maheduse ja mozzarella pehmusega,poeriiulilt muretsetud caesari salatikastme hapukas-vürtsine mekk krooniks.Täienduseks äraproovimispimeusus üks reibas õlekollane argentiinlane ja hea film õhtu täienduseks.Ja elul polegi ehk midagi viga ja mured taanduvad.

Häbematult olen ära unustanud kalkuniliha kasutamisvõimalused köögis. On ju kalkun üsna taine ja kalorivaene tervislik kraam. Nii sai tükeldatud seda juurviljasesse risotosse ja proovitud nädalavahetuse pimenevasse sügisõhtusse midagi peenemat. Lõikasin parajad viilud kalkuni taisest lihast, vajutasin veidi käega laiemaks ja maitsestasin piprasegu ja soolaga. Purustasin tavalisi hommikusi maisihelbeid lõikelauale kuhja ja veeretasin lihatüki munasegus kõigepealt ja edasi tagasi kollakõveras purus. Määrisin ahjuvormi ja panin keskmise kuumusega pooleks tunniks ahju küpsema. Salatiks marineerisin aga pisarsilmil valget sibulat, õunaäädika söögiisutekitav sorts ja maitseaineid siit ja sealt ,tasakaaluks soola ja ikka suhkrut ka ja lasin jahedas maitsestuda. Kastmeks keetsin bechamelli ainetel kokku kolm erinevat juustu. Sulatasin rasvaine kastrulis, lisasin veidi jahu, piima ja koore ja vispeldasin sametiseks, puistasin pundi riivitud fortet ja saare leeti ja murdsin sinihallitusjuustu hallikassinakaid tükke. Maitsestasin ainult muskaatpulbri ja pisukese soolaga. Kaste jäi sametiselt pehme ja hõrk. Kuni kartul uhas keeda ja kalkun küpseda avasin sahvririiulilt leitud punase oa konservi ja segasin marineeritud sibulaampsuga salatiks. Õhtusöögi lihvis täiuslikuks itaallaste kullasäras Chardonnay. Nüüd tuleb sihiks võtta kalkunikoiva hankimine, et sellega mitte liialt siis vigurdada, vaid midagi kerget ja lihtsat valmistada.

Kuna sel õppeaastal on mu poeg taas kodus ja naaseb koolist näljasena ja kui eelmisest päevast on kartuleid järgi, siis mulle aina enam meeldib taas niisugune lapsepõlve meenutus, et tuled koolist ja paned eelmise päeva keedetud kartulid pannile, lisad sibulat või vorstijupi, viilutad viinerirattaid, klopid veepiisaga viimase muna sisukaks seoseks, riivid ohtralt peale juustu ja otsid jahedast sahvrist taas uue seenepurgi. Lihtne lõuna, toekas ja maitsev.

Ma ise leiba ei küpseta, kuigi meie imetillukeses majas laiutab iidne leivaküpsetusahi. Küll aga meeldivad mulle igasugused teratimmud, rukkipalad, rukkitaskud, porgandipilled ,kaerakatid ja rännumehed .Kui oma järjekordselt rännureisilt tulin, muljetest elevil ja asju lahti pakkides, oli hea haugata näljakustutamiseks rännumehe leivaketastele ehitatud tõhusat ampsu. Suitsukana siredad viilud, veidi tomatit, kurki, riivitud juustu ,sibularattaid ja majoneesi valgeid niresid. Uskumatult kiirelt saab nendest kõht täis ja taas on õhtusöögist kõrvale hiilitud.

Ühel õhtul aga tabas mind ootamatult peastsegaseks tegev nälg. Kuna polnud poes kaua käinud, oli kapp üsna hõre. Kuna ma jumaldan kartulit, siis panin keema kartuli,kaua see kartuli koorimine ikka aega võtab. Kui kartul oli minuteid kümme keenud, panin ühe muna kartulite kohale keeduvette,mu vanaema tegi ikka nii, kui hommikuti kanadele kartuleid keetis.Leidsin kapist pooliku seismajäänud paki heeringat,hakkisin sibulaga segi. Serveerisin kuuma kartuli sulava võisilmaga, sügisese seeneseguga marinaadis, heeringasalati soolane täiuslik suutäis ja meremarja võluv müts. Ma ei julgegi siinkohal kirjutada, mitu korda ma juurde võtmas käisin. Ai-ai:(

Punane mahlane peet sügishakul on parim kodune juurvili. Keedan paraja potitäie poole ja hakin või riivin salatiks,ükskõik kas küüslaugu,juustu,õuna ja majoneesi, marineeritud koduse kurgi ja sibulaga või kerges õunaäädika marinaadis, vahet ju pole, peedi magusmahlane olek on nagu napoleoni kook magusasõbrale. Lihtne lihakaste kartulipudruga lisaks,taas üks lihtne eestlase toit, mis oma tavalisuses ei võta silma märjaks,vaid täidab tarmukalt kõhtu.

Päike, aga peibutab pilvede vahelt. Sügiskollased sibulõunad kükitavad kiivalt õunapuu otsas. Pihlakatest on kirbe külm üle käinud. Ja linnud lendavad nukralt-närviliselt mahakukkunud õunasisu toksides, veel pehmest mullast suupärast otsides või kassikausist pudruhelvest näpates. Päikselisse hommikusse aga sobib päikesekollane salat melonist. Viiluta melon ja säti päikesekettaks taldrikule. Prae kiirelt kuumal pannil maasuitsuribi peenikesed viilud ja saiakuubikud, tükelda tomati punane,v iiluta veidi porrurattaid. Uputa üks vahva muna soola-õunaäädikasegusesse kuuma keeduvette ja sega salatikaste. Meloni mesine magusus inglasliku peekonikrõbeda ja maheda munaampsuga teeb piimakohviga hommiku täiuslikuks. Ja aitab vaikiva toetusega vaadata ära "Südameasja" lummavnukra viimase osa. Elu läheb edasi...

Naudingutega novembrisse

Tulemas on pimedad õhtud ja vajadus hämaruse hetke küünlaleekidega turgutada. Ahju kipuvad tummisemad pajaroad ja toekamad toidud. Ootan juba kibeda kannatamatusega, kui taas saab mustja malmpoti tolmunult riiulilt välja tirida, kui vana leivaküpsetusahi tigedamat kuumust annab, et saaks aga ahju taas pista eelmise sügistalve hitte: odrakruubist põldubadeni kõikvõimalike kodumaiste juurviljade, lihavate seakontide ja lustlikke seajalgadega. Siin allpool aga üks pildimeenutus, kui muidu suure sõbra Rexi jaoks ostetud seajalapaar herneste, viimaste suvikõrvitsate ja kartuli-porgandi vennaliku vendlusega ahjuvormi(siiski elektriahju veel) läksid. Tark on hernest pisut leotada ja seajalga tugevalt maitsestada. Ja kui kibelev nälg on kustutatud, saab Rex ka oma. Kui aga värsket hakkliha ostan, siis eelistan millegipärast alati pikkpoissi teha. Kodused kotletid on ju head, aga praadimishais hakkab ninna ja riietele ja võtab aega kah. Pikkpoisi taignaga annab aga alati mängida, seekord loobusin saia- või sepiku heledast ja riivisin allesjäänud keedukartuleid, toorest porgandit värviks ja hapukoore törts munaga segi rikkalike maitseainetega ühes. Küpseb porgandi seibidega mahlaseks ilma erilise vaevata. Kuigi olen unustanud kalapulkade praadimise, pole neid vist sügavkülma sügavuseski enam, vahest teen ikkagi midagi, mis juba valmis. Nii oli ka täna, koolist tulevale teismelisele pojale trenni ette sobilik kartulipudru, punava küüslauguse peedisalati, põhipalaks ürdise toorjuustuga täidetud lihapallid. Minu meelest sai see toode mingi selle aasta parima toote märgigi kaela. Kerge,maitsev ja aus.

Õhtutundide maiustamishetked makrasalatiga meremarja krooniga, täiesti tavaline, kapist leitud koosluses, pisut värsket kurki, tomatit, allesjäänud spagette, keedumuna pehmust ja kodust magusat õuna makrale lisaks. Spagetid aga põhiroana said kastme peale hakklihast, sibulast, küüslaugu killust ja poolmagusast hiina kastmest, peale riivisin kergelt nii oma lemmikut forte juustu kui pisut Saare leeti.

Kui sügishakul kartuleid varusime, enne kui mu rekkajuhist mees pikaks ajaks taas ära sõitis, tahtsin ikka kartuleid palju ja mitut sorti. Aga võta näpust, pidin leppima veidi veel lahtise koorega "Lauraga" kuulsalt kartulikuningalt. Ei suurt sortimenti ega tahtmist talvel seda ülimagusalt süüa. Nüüd olen vähemalt rahul, et mõni kott keldris. Kuigi ma väga ei arva, et "Laura" just pudrukartul on, nagu kõikjalt võib sageli lugeda, siis nurisemiseks ka suurt põhjust pole. Aga vahelduseks tegin hoopiski kartulivormi, et taas poega meelitada paremini kartulit sööma. Lõikasin üsna suured kartulid õhukesteks viiludeks, praadisin ühe sibula, hakkisin toorelt küüslauku. Panin võitatud ahjuvormi kõik kihiti maitseainete ja juustu riivseguga, peale valasin kohvikoort. Kuna koor tervet vormi ei katnud, jäigi kartul pealt mõnusalt krõbe ja alt pehme ja maitsekas. Lisandiks hautasin kana pannil porgandi, tomati ,ingverikeeru ja sibula, küüslauguga. Hea vaheldus ahjukanale, nagu ikka.

Tänase loo peakangelane on aga lammas. Ise põlgasin septembris ema pakkumise ära, kui 75eekuga mulle ta liha pakkus. Aga eks ema süda ju hea ja ikka saadab tütrekesele, et keeda head kapsasuppi. Mina, va õelus, panin aga lambakondid ahju, ikka porgandi säravat oranži, küüslaugu kibedat rikkalikult, veidi tomati kuubikuid ja parajalt suur sibula. Erinevaid pipraid, vürtse, tüümiani ja muid itaaliapäraseid ürte. Ohjah, kuigi mul pole punase veini soolikat, oleks ehk üks mahe Cabernet Sauvignon ka ära kulunud. Aga ei viitsinud poodi vändata ja tegu oli koguaeg , et mõnusat lambarasva lõualt pühkida, oh issand, ei oskagi enam ehk avalikus kohas süüa edaspidi, käis mõte peast läbi. Heameel on mul ka selle üle, et lapsed on lambausku, mitte ei krimpsuta põlglikult nina.

Jagan siinkohal ühte muusikasoovitust, mis pimedast novembriõhtust nukrust niidab ja homsele hingedepäevale lähemale viib. Rod Stewart koos The Corrsiga, Ooh La La...hingeline rütm ja kaunid õed võrratute pillidega ja Rod oma vallatute vempudega. Kammerlik kiirgus läbistab hinge.

Ootusrikas oktoober

Udulooris hommikud, ämblikuvõrkude kahkjad niidid suvejälgedel aias.Veidi veel rohelist, õitsemist lõpetavaid kauneid õisi. Sügiskirjute lehtede all roheliselt krõmpsu peterselli. Puude all kuhilas magusaid õunu. Tahtmine on ahju tuld teha ja soojendavaid suppe süüa. Värsket mahlast punapeeti suppi riivida ja nii selgeid kui tomatist tummiseid oasuppe küüslauguga krehvtiseks võluda. Ja õuna sobitada küll suitsukalaga salatis ja palistada tuunikala-sibulasegus keedukartuli pehmes kaisus. Õun sobib ka sooja toidu sisse, eriti praetud maksaga vaheliti sibula pehme magususega hautisesse. Hea on avada seeneriiulilt purke, et sügisjahedatele õhtutele suvelõpu mälestuste maiku anda. Endiselt usun kanasupi tervendavasse jõudu, mis leevendab valusat kurku ja kosutab vaikivat valu läbi vürtsise leeme. Sidruni kollased kerad ja ingveri veidrad viljad küüslaugu ja sibulaga kindlad kaaslased igas päevas.

Hoolimata virtuaalsete veiniväravate lahketest kutsetest oma süngeid sügisõhtuid rikastada mõne voogava Shirazi või purpurse Merloga olen endiselt Tšiili veinide kergel lainel, midagi elegantset, lihtsat ja värskelt puuviljalist soojendavad ka südant ja meeli. Hea on mõni soodne Sauvignon Blanc või Chardonnay leida ka muidu kallist maapoest, kus piimahinda iial ei vaadata.

Nõukaaegse lapsepõlve nostalgias lihtne hakklihakaste või nüüd juba korduvalt tehtud sulavõi-hapukoorekaste kollasele kartulipudrule väärib ka esile toomist, et mitte unustada vanu radu. Kuldse sibulakrooniga paneeritud liha, praetud sibul, mmmm, mida kõik lapseeast välja kasvanud poisid armastavad. Kirju värvika kattega kanafilee kalorivaene ja toekas, kõikide tüdrukute vallatu väljavalitu köögis. Ja hea on end vahest hellitada kerge krevetisalatiga ja mõelda end kättesaamatusse eksootikasse kodunt kaugel.