Hapukapsalõhn köögis kõneleb pühade lähenemisest. Aga kõigile see alati ei meeldi. Hapukad lõhnaaurud köögis panevad nina kirtsutama ja pealesuruv kõhuvalu peale söömist piinlema. Ometi ei suuda me pühadelauas keelduda vahvatest kodustest kapsastest peoprae juurde. Eelmisel aastal läksin vooluga kaasa ja tegin ka tumeda õllega moodsaid kapsaid. Esimene laar mulle ei meeldinud, liiga karamelline oli, pärast harjusin ära ja ei tihanud nuriseda. Sel aastal tegin asjade kokkulangemisel, et tumedat õlut momendil kodus lihtsalt polnud, kapsalaari hoopiski heleda õllega. Ja küll jäin tulemusega rahule. Tuunitud tegemine juba kolmas kord detsembrikuus, nüüd ainult sai mitu kilo potti pandud. Ja ega siin polegi mingit jalgratta leiutamist, heleda õlle, suhkru, sibula ja õuntega kapsad potti ja mõne tunni pärast vaid viimistlemisvaev.
Heleda õllega kapsaste jaoks läheb vaja:
1 kg hapukapsast porgandiga
4dl heledat õlut
2 dl suhkrut
1 sibul
2 dl vett
3õuna
50g võid
soola
mett
Pane hapukapsas koos õlle, suhkru ja hakitud sibulaga potti. Lisa tükeldatud õunad, vesi, veidi soola ja paks lusikatäis mett. Lase potitäis keema ja keera kuumus maha ja lase mitu head tundi haududa. Vahepeal liiguta puulusikaga ja vajadusel lisa midagi. Kui on hapu, tahad magusamat, lisa suhkrut, kui on kuival, lisa vedelikku, kas õlut veel, vett või hapukat mahla. Kui teed samal ajal ahjupraadi juba varakult valmis, võid lisada ahjuprae leent. Meelepärased maitseained, piprasegud soovi korral, köömned, pohlad. Mulle meeldis, kui hapukas alatoon ei seljatanud magusust. Hapukapsas ju ikkagi!:)
Mõned nädalad tagasi tõin vaasi igihaljaid pohlaoksi Pohlaparadiisist, mõned lehetud mustikavarred korjasin kimpu. Nüüd on nii armsalt valged kellukad, nii lumemarju meenutavad, vartele kasvanud ja õitsema puhkenud. Nii tulevad teieni Mustikalt mustikaõielised head soovid just jõuludeks!:)
Jõululaupäevale eelnevad päevad kuluvad maja koristusele, kinkide pakkimisele, aga jõulumenüü sabast on vaja ka kinni saada. Et kui sült juba keedetud, millal pasteet ja hapukapsad varem valmis teha või mõni kauem seisev küpsetis. Pasteediteo sokutasin kenasti eile süldi keetmise pikka passiivsesse aega. Ja kui minu lapsepõlves armastati rohkem valmistada seamaksast pasteeti, kuhu lisati kõhualust sealiha ja pasteedimaterjali tuli keeta kauem ja hakklihamasinast läbi ajada, enne kui pruunilt võisena karpi-kaussi sai panna. Tänapäeval on trend kasutada broilerimaksa. Nii sügavkülmast kui jahutatuna leitavad 500g broilerimaksa pakid on just parajad, et pasteeditegu kätte võtta. Hautamise ja kokku mikserdamise vaev vaid. Pikantse pasteedi jaoks läheb vaja:
1 pakk broilerimaksa
1 pakk taluvõid
2 suurt sibulat
1 suur porgand
3 küüslauku
soola, muskaati, piparkoogimaitseainet, piprasegu
konjakit
õuna-pirni mahla
maksasegu kuumutamiseks veidi võid
Kuumuta pannil või ja lisa sinna kelmetest puhastatud kanamaks. Lõika sibul ratasteks koos porgandiga ja lisa pannile maksa juurde. Mina kasutasin laiema äärega wok panni, millel oli üsna mugav neid keerutada. Peagi lisasin ka purustatud küüslaugu ja maitseaineid. Kõike niimoodi sisetunde järgi, et veidi soola ja piprasegu, natuke piparkoogimaitseainet ja muskaati. Üle küpsetada maksa ei tasu, nii et kui porgand tundub küps, pange segu jahtuma. Mina kasutasin kombaini, kuhu see segu enam-vähem korraga ära mahtus, aga mikserdamises pause tehes, sai pannil olevad lõpujäägid ka lisatud. Kui pruunjas pasteedisegu tundub purustatud, siis lisasin paki võid, vahustasin taas. Siis alles 2 spl konjakit ja 2 spl õuna-pirni mahla. Ja uuesti kombain tööle, ei midagi keerulist. Hoolikal maitsemisel, kutsusin eksperdiks abikaasa, lisasin veel võid ja mõlemat vedelikku, spl konjakit ja samapalju mahla. Siis oli täiuslik. Eelmisel aastal leidsin serveerimiseks nutikalt väiksemad kaunid klaasid. Need mahtusid väga hästi peolauale ja külmkappi saab need ka kenasti ära mahutada fooliumist kaanemütsid peas.
Sätendavad härmalõngad katavad talve esimesel päeval rohelist rohtu ja lumekirmene kangas on õrnalt puudel. Eilne toomapäev oli taaskord mul toimekas, nagu täpselt aasta eest. Et sealiharoogade peasultan - SÜLT, valmis saada. Sülditegu nõuab aega ja vaeva ja mul on veidi kahju, et paljud, eriti noored perenaised, seda tööd ette võtta ei viitsi. Eriti tundub mulle see seotut olevat sellega, et külastatakse küll oma vanemaid ja kaasade vanemaid, sõpru ja ise valmistatakse pühadelauda seetõttu vähem. Valmispraadide ja verivorstide rida poeriiulitel on ju lõputud, kapsagi saab poest valminuna kätte, rääkimata muust heast ja paremast.
Mulle meeldib sülti teha, kuigi see päev tuleb pikk ja tegus ja peab kannatust varuma. Mulle meeldib sealihasült, kuhu on lisatud veidi ka kanaliha. Süldi jaoks, mida keedan kahes 5 l potis, läheb vaja:
2 seakooti
4 seajalga
3-4 kanakoiba
2 loorberilehte
10 vürtsitera
10 pipratera
mõned nelgiterad
2 koorega sibulat
2 koorega porgandit
4 küüslauk
soola, piprasegu, kiluvürtsi.
Kuna varusin koodi ja seajalad varem, siis need olid mul sügavkülmas. Võtsin eelmisel päeval süldiasjad sulama. Loputasin veega ja panin külma veega keema, paigutades kahte potti tooted umbes nii, et kumbagisse potti koot, jalad ja veidi kana. Katsin veega ja hakkasin peagi vahtu ära riisuma. Vahtu tuleb esimesel tunnil hulga ja kui kuumus maha keerata ja kaant pidevalt pealt ära võtta võib väike keemisvärelus ka peatuda. Kui veidi mõni lihaosa veest välja ulatub, pole sellest midagi, algul nad kerkivad kuumuses veidi üles, aga hiljem langevad allapoole ja võib neid ka pöörata. Peale tunnist madalal kuumusel keemist, lisan koorega sibulad ja porgandid, porgandilt lõikan vaid mustja otsa, aga muidu läheb potti ka koos koorega. See annab siis süldipuljongile kauni värvi. Kokku keedan sülti umbes 6 tundi ja poole keetmise ajal lisan ka maitseained. Soolaga timmimine muidugi toimub lõpus enne kurnamist. Pool tundi enne kurnamist lisan purustatud küüslaugu ja keeran kuumuse välja ja lasen lihal ja puljongil veidi tõmmata. Siis tõstan vahukulbiga liha kaussi, kurnan puljongi läbi sõela ja valan uuesti vedeliku umbes pooleks kahte potti. Kuumalt on hea süldiliha hakkida. Hakin kogu taise liha ja pehmed koodipekid ja seajala mõnusa pehmuse, kanaliha. Tark on potitäis kartuleid keeta ja pere appi korraks süldiliha juurde kutsuda ja vilgas silm peal, lasta neil ka veidi süldiliha ja mõne üdise kondiga häälekalt maiustada. Lihaleemes haudunud sibul ja porgand kõlbab ka ära süüa ja üks õhtusöök ongi jälle hooleta. Kui süldiliha kõik hakitud, tuleb lasta uuesti potid kuumaks, kui veidi hakkab leem värelema, keera kuumus kinni ja tõsta kulbiga sült valmispandud kaussidesse. Hea on, kui on nii suuri kui väikseid kausse. Tore mõni uhkem kauss naabrinaisele viia ja peolaual, kui laud lookas, mõni parajam kauss lauale mahutada. Kui sült juba toasoojuses jahtunum, tuleb tõsta kausid jahedasse ruumi ja külmkappi. Hommikuks on sült kenasti kallerdunud. Toimekat sülditegu!:)
Küpsetamislainesse sattudes avastasin, et mul ei ole piisavalt koogivorme. Läksin Keilasse Rõõmu Kaubamajja ja leidsin sealt meeldivalt soodsa ja sobiva kandilise vormi, 37x26. Meeles mõlkus ühe šokolaadikoogi tuunimine. Pereköögi lisast pärit lihtne šokolaadikoogi põhi, mis jääb pehme ja pruunjalt kakaone. Olen seda valmistanud ikka, kui meie pere meestel (mees ja poeg)magusaisu peale tuleb. Nüüd tuunisin sellest koogipõhjast uhke vahukoorekreemivahuse tordi, nii et mehed õhkasid, et pole siin majas enne niisugust nähtud. Ma muidugi arvasin, et nad teevad nalja või lihtsalt kiusavad mind. Kuna kandiline põhi siis parajalt suur, kahekordistasin šokolaadikoogi põhja retsepti.
Põhja jaoks läheb vaja:
4 muna, 2dl suhkrut, vaniljesuhkrut, veidi soola, 2 spl kakaod, 3dl jahu, 200 g võid, 1 tl küpsetuspulbrit
Katte jaoks: 1 suur pakk vahukoort, 2 spl kondentspiima, pool banaanimaitselist kohupiimapastat, kaunistuseks mandariine, mustsõstraid, šokolaadi glasuuri.
Koogi vahele immutamiseks kohvi või kirsimahla, Vertigo Gourmet valge šokolaadi-kirsikreemi.
Suhkrukogus originaalretseptis 2 muna kohta oli 3 dl, minu jaoks üüratu. Ma vähendasin oluliselt. Samuti kasutasin ühel korral juba suhkruga segatud kakaod, siis jäi kook nagu mahedam. Teisel korral olin ostnud Vilma väherasvase kakaopulbri ja retseptis ettenähtud 4spl asemel läks kooki 2kuhjaga ja oli küll ja üleliiagi. Ka ei olnud Pereköögi retseptis küpsetuspulbrit ette nähtud.
Sulata või, vahusta munad suhkru, soola ja vaniljesuhkruga, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ja kakao ja jahtunud või. Sega taigen ühtlaseks ja kalla küpsetuspaberiga vooderdatud kandilisse vormi. Küpseta eelkuumendatud ahjus 35minutit 175kraadi juures. Kui kook valmis, ava ahjuuks, keera kuumus välja, lase koogil jahtuda. Tordi jaoks lõikasin koogi pooleks, immutasin kohviga ja määrisin vahele valge šokolaadi-kirsikreemi. Vertigo Gourmet´l on väljatöötatud toredad šokolaadikreemid, valmis kenas purgikeses kasutamiseks. Kirsikreem oli võrratu kirsise maitsega malbe valge šokolaadi pehmusega. Kattekreemiks vahusta vahukoor vähese suhkru ja vanillsuhkruga, sega hulka kondentspiim. Kaval on osta korgiga kondentspiimapakk, siis saab seda vajadusel kasutada ka nädala tagant, ei pea plekist purki avades kohe ära tarvitama.Lisa pool banaanimaitselist kohupiimakreemi. Kaunista meelepäraselt mandariinide, kirsside, šokolaadiglasuuriga. Mul kirsse polnud, aga sügavkülma mustjad mustsõstrad sobisisid suurepäraselt. Kook läks seismisel aina paremaks. Kui ümmargust vormi kasutada, jääb ilmselt kookide pooleks lõigatud põhjad koheselt pehmemad. Immutamiseks võib kasutada ka kirsimahla. Tee supilusikatäiest kakaost-võist-kohvikoorest kiire glasuur ja nirista kuldsetele mandariinidele ja mustjatele mustsõstardele Šokolaad voolaku!:)
Teisel korral lisasin šokolaadikoogi taignasse paki tudengi einet. Poes pähkliriiulitel valides tundus see segu kõige rikkalikum. Mõnus oli koogi sees nosida nii mandleid kui rosinaid, krõmpsutada kreeka ja pistaatsia pähkleid. Kakaone pehme puudersuhkrulumega šokolaadimaius kadus vaagnalt võluväel.
Lumehelbed moodustasid aknale kuuenurkseid märke, kiirelt ja silme ees sulavalt. Talve hetkeline pealetung, sest kiire vihmahoog sulatab selle õrnvalge olluse taas. Köögist tuleb hapukapsalõhna, haudub teine laar heleda õllega, mahehapu ja kerge. Kana on marinaadis ja lihad maitsestatud. Ootamatult selgub külavahel, et on ju reedene rõõm - tulemas on kalaauto. Kui ma oleksin kunstnik Ave Nahkur ja kui ma oskaksin maalida, siis jäädvustaks Harjumaa kaunimate külade reas teisest külast - Kõmmastest taiese: "Kuidas Kõmmaste küla mutid kalasabas seisavad". Aga ma kahjuks ei oska joonistada. Sularaha mul ka alalõpmata pole, nii jääb sageli kalalaar koju toomata. Ja kassid käivad külavahel kalapäid noolimas. Eile aga sai mu mees ka järjekorras koha naiste vahel ja korralikud marjakõhualusega prisked räimed koju. Ja mida muud ikka teha, kui praadida rammusat räime, keeta kartulit kõrvale ja lisandiks mõnus seene-munasalat. Puhastatud räimi paneerisin jahu-soola-piprasegu-parmesani juustu segus. Poest ostetud Laheotsa talu plekilised kartulid on ahastama ajavalt suur häbiplekk meie kandi kartulikuningale, aga säästukas muud valikut ka polnud ja talvehakuks on pakitud kartulid 5kg kottidesse. Koorin ja kirun ja enam ei osta. Salati jaoks keetsin 4 muna, hakkisin juurde ühe sibula ja hakkisin veerandi oma tehtud marineerituid männiriisikaid, mõnusalt nelgimaitselisi, porganditükid krõmpsult ja küüslaugupoolikud siiruviiruliste sibulate vahel, kogu see hea maitsekas kraam ka salatisse. No krõbedaks praetud parmesanipuruga koduvete räim, tihke krõmpsuva marja kõhualusega, kartul ja munast sametine seenehõrguga salat on oivaliselt lihtne ja argine, samas paras sisse juhatama 4 advendinädala algust.
Ma ei ole üldse suur magusasõber. Noore tüdrukuna pealinnas kultuurset ja loomingulist tööelu elades sai ikka kohvikuid külastatud, koju koogikarbid kaasa, täis puuviljakooke, kastaneid, kohvik "Tallinna" šokolaadikooke, ekleere või küpsiseid. Kohvipausigi veetsime mõne magusa saia või kreemise koogiga. Oli see siis Inseneride Maja kohvikus, Raadiomajas või linna peal laiates. Pidulaudadele rullisime napoleone ja täitsime kausse šarlotedega. Täiskavsanueaga saabus nagu magusakriis. Mul puudub igasugune vajadus oma soolane soe toit lõpetada magusa ampsuga, pigem võtaks ampsu soolast veel ja kui ikka kartulit ka saab, on meel hea. Kui aga meie majas on pidupäev või suvine sünnipäevade rida, siis ikka teeme kooke. Laisa küpsetaja kombel ikka küpsisepõhiseid ja külmi, kes see suvel ikka ilma tahab kuumemaks kütta. Jõuluhakul tasuks aga teha jõuluvürtsine piparkoogine kook pohlavahu kreemja kihiga. Ja vot seda kooki võin ma süüa veel ja veel, et vaatan veel ettevaatlikult ringi, et magusasoov naaseb niimoodi mu ellu.
See retsept - "Piparkoogipõhjal toorjuustutort pohladega" ilmus toredas roosailmelises www.buduaar.ee´s. Koogi kokkupanemiseks läheb napp pool tundi ja tasub see teha valmis eelmisel õhtul, kui soov järgmisel päeval seda pakkuda. Vaja läheb:
150g piparkooke
50 g võid
2 väikest pk vahukoort
2 ricotta kohupiimatoru
2 maitsestamata toorjuustu
1 dl suhkrut
1 banaan
vaniljesuhkrut
2 dl pohli
1 šokolaad
Purusta piparkoogid kas kombaini või puulusikaga kausis, sulata või, sega purustatud piparkoogide hulka. Vooderda lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga, mätsi sõrmedega pipakoogimass põhjale, pane külmkappi. Vahusta külmkapikülmad vahukoored vähese suhkru ja vaniljesuhkruga. Toorjuust tõsta enne juba tuppa sooja, siis on kergem vahustada. Vali meelepärane ja taskukohane toorjuust. Muidugi võib kasutada kõikvõimalikke maitsestamata toorjuuste, millega olete harjunud tegema. Mina kasutasin Farmi toorjuustu, aga sobivad kõik teised ka. Ricotta kohupiimakreem on naturaalne ja maitsestamata, aga väga mõnusalt kreemjas ja sametine. Hoopis teistsuguse tektsuuriga kui tavaline kohupiimapasta. Banaan peenesta kahvliga. Sega toesoe toorjuust kohupiima, banaani ja suhkruga. Suhkrut võib igaüks ise muuta, suurem magusasõber rohkem, väiksem vähem, siis jääb mahedam. Sega kreemi hulka ka pohli. Või mõnda muud suvel korjatud oma aia marja, mis sügavkülmas ootamas. Sobivad absoluutselt kõik marjad. Sulata šokolaad vesivannil, kui ei viitsi sedasi mässata, sulata tavalises kindlas kvaliteetses kastrulis, lisa veidi võid ja kohvikoort. Lase jahtuda. Sega kreemi hulka kolmveerand vahukoore kogusest. Ja lõpuks jahtunud sulatatud šokolaad. Võta külmkapist piparkoogine tordipõhi. Piparkookide asemel võib kasutada šokolaadiküpsiseid, ise piparkooke teha või nende rikkalikku segu. Kui tundub põhja pealispind kuiv, niisuta näiteks allesjäänud hommikuse kohviga. Mul jääb alati kohviveerand alles, tunduks nagu raiskamine, siis väga sobilik ära kasutada. Kalla pohlavahune kohupiima-toorjuustu-vahukoorekreem piparkoogipõhjale. Tee lusikaga ringjaid liigutusi, nagu teeks ilusat ümmargust mustrit. Siis lisa ülejäänud puhas vahukoor, samamoodi ringjate liigutustega. Siis jääb koogitipp hästi mõnusalt vahuseks ja kergeks. Pane üleöö külmkappi seisma. Enne serveerimist kaunista meelepäraselt marjade, šokolaadi ja piparkoogipuruga. Tee juurde hea kodune kohv, mis sulle kõige enam meeldib või tass head aromaatset teed. Maitse üle ju ei vaielda.
Selgituseks, et koogi kreemi koostisosasid võib muuta, kas vahukoort rohkem ja toorjuustu vähem või kohupiima vähem. Želatiini kindlasti vaja pole. Sulatatud šokolaad, mis kreemis hanguma hakkab, seob kreemi piisavalt tahkeks ja külmkapp paneb i-le täpi. Kena kolmandat adventi kõigile!:)
