Kirglikult kirsi-kohupiima koogist

Valge kohev lumi on taas maas ja lumelabidad tuli taas välja otsida. Kuigi kevad oli õhevil olekuga kohal, varajased õitsejad kikitasid oma rohelisi lehti läbi kevadise mulla. Ainult erkvalged lumi- ja märtsikellukesed pääsesid. Tunnevad lumevalge külma vahel end koduselt ja kirkalt. Kui lumi juba sulas, meenus mulle, et olen unustanud blogisse ülesse panna ühe mõnusa talvise kirsi-šokolaadikoogi. Kes rohkem mu Buduaari tegemistega kursis, siis teavad, et halbade fotode üle virisejate poolt sai just selle koogi pilt suure heakskiidu, mille üle olen muidugi tänulik ja üdini rõõmus. Aga kuna nüüd lumi maha tagasi tuli ja koogiga on lumi üsna tõsiselt seotud, kirjutan veidi humoorika koogiloo lahti. Ja retsept sobib suurepäraselt ka kevadpühadeks, kuna tordikreemis on ka head kohupiimakreemi ja kirsidki sobivad peolauale suurepäraselt.

Aga aega tagasi kerides olin kesknädalasse retsepti läbi tegemise ja pildistamise planeerinud. Ja kuna Eesti pime päev paneb ka pildistajale teatud kriteeriumid, tuli üsnagi kiirustada, et päevavalguses korralik pilt teha. Aga ootamatult jäi mu kallis poeg haigeks ja kuna meil siin apteeki läheduses pole, helistasin kurvalt emale. Ja abistav ema ikka ju tormab hea ja paremaga ja kurgutablettide ja nohurohtudega varustatult bussi ja sõidab maale tütart ja tütrepoega päästma. Aga mina olin ju koogipõhja juba ahju pannud. Kuna oli talvine aeg, läksin õue lund lükkama. Ahjule oli meeldetuletuseks taimer pandud. Ja piilusin lund rookides läbi köögiakna, et kas kõik ikka toimib. Peas hakkasin paaniliselt mõtlema, et mida ma siis ootamatult appi tõttavale emale pakun ja nii ma oma koogitegemise unarusse jätsingi. Pealegi kimbutasid mind muudki mured. Kaevukaan oli jääkristallides kinni jäätunud. Aga aeg ja päevavalgus tiksus. Ja haigeks jäänud poeg ei saanud lubada endale lõpuklassis pikka puudumist, et küüslaugud, meed, sidrunid ja kuumad vaarikavartega teed läksid kõik hoolsalt mängu. Aga kook? Tema küpses ahjus omasoodu, lumelabidat käest visates, kiikasin ahju, katsusin tikuga, tundus ok, tõstsin koogi välja rutakalt jahtuma, katsin puhta köögirätikuga ja toimetasin edasi. Jalutasin emale bussile vastu ja pidasime salaplaani, kuidas kaevukaant jäisusest murda. Ja kui võitlusrikkalt juba tuppa tulime, avastasin kõigepealt, et mu küpsenud šokolaadipõhi on seest pooltoores, pealegi oli üks meie kassidest lahkelt sealt üle jalutanud. Oh seda Mikit küll! Olin ehmunud ja šokis, et pean hakkama uut kooki küpsetama. Aga vilgas Miki jõudis rohkemgi, äkki kiljatas poeg toas, kuna Miki oli ta laadima pandud telefonil juhtme läbi närinud. Mina löristasin nutta ja elukogenud ema turgutas ja utsitas, et oh teid ja teie asju. Ja tõepoolest,maal elada polegi nii lihtne ja õdus. Kostitasin siis ema uhkelt ahjuliha ja krõbedate kartulitega ja järgmisel päeval tegin varakult uue koogi. Ja kuna oli kole kiire, siis mul ootamatult lõi pähe mõte, et pildistan kooki lumehanges. Aga lumi oli külm ja kristalne ja lund pold üldse mitte vähe. Et ei saa ju koogitaldrikut lihtsalt lumehange visata. Nuputasin siis veidi ja tõin puuriidast suure puuhalu ja valisin niisuguse helge, puhta lumega koha, aga üsna majaukse lähedal ja lennutasin halu lumme. Ja kui kook oli juba kaunistatud, siis panin endale rutakalt kapuutsiga dressika vaid selga ja läksin õue pildistama. Kuna mu eluke on kõigil peopesal, kahe sõidutee vahel, siis ikka muigasin pilte tehes kapuutsi all, et mida möödasõitjad küll mõtlevad, et mida ma sealt hangest otsin. Aga lausa ootamatult üllatuslik oli siis tulemus. Tütar kiikas Buduaari otsides mu retsepti ja vaatas mu koogist mööda, pidades seda mingiks reklaamiks. Ja kõige kriitilisemadki lugejad heldisid ja kiitsid pildi õnnestumist.

Kook ise sündis nii:
Šokolaadipõhja jaoks läheb vaja: 4 muna, 2 dl suhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut, veidi soola, 2 spl kakaod, 3 dl jahu, 200g võid, 1 tl küpsetuspulbrit.
Katteks ja koogi vahele: 1 kirsikompott, 1 Vertigo Gourmet valge šokolaadi-kirsikreem, 1 suur pakk vahukoort, 1 maasikamaitseline kohupiimapasta, 2 spl suhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut.
Glasuuriks: 1 spl kakaod, 1 spl suhkrut, 1 spl kohvikoort, 1 spl võid

Kuumuta ahi 175 kraadini. Sulata või. Vahusta munad suhkruga, ühenda kuivained ja lisa lõpuks sulatatud või muna-jahusegule. Vala taigen küpsetuspaberiga kaetud koogivormi ja küpseta 175kraadi juures 40 minutit. Kui koogipõhi on valmis, siis keera kuumus välja, ava ahjuuks ja jahuta koogipõhja algul ahjus, hiljem tõsta koogivorm välja. Jahtunud koogipõhi lõika kaheks, immuta kirsikompoti vedelikuga ja määri vahele Vertigo Gourmet šokolaadikreemi. Kui seda sul ei ole, määri vahele näiteks Nutella kreemi ja pane kirsikopotist kirsse või sulata šokolaadi ja ikka lisa kirsse. Kreemi jaoks vahusta vahukoor suhkruga kohevaks vahuks ja sega kohupiimapastaga koos kenaks kreemiks. Maitsesta, lisa midagi meeleolukat või meelepärast, kirsilikööri, vähem või rohkem suhkrut, maitseasi. Kata kook kreemiga, pritsi ääred läbi kilekoti või koogipritsi, kaunista nõrutatud kirssidega. Valmista glasuur ja nirista glasuur veidi jahtunult koogile. Koogis on kõike, mida magusasõber armastab, pikantseid kirsse, suussulavat šokolaadi ja tummist kreemi, milles kohupiim mängib siiski peakangelast ja see sobib kevadpühade lauale või lihavõtete lauale, kuidas soovite, suurepäraselt. Vahest koogid õnnestuvad, aga vahest lähevad täiesti nässu ja kui kiirus ja ebaõnn takistavad peab alati kirglikult lähenema põhiasjale uuesti. Nii sündis siis just see kook.
Talve tõrksast kohalolekust hoolimata, kõigile toredaid kevadpühi südamesse!:)

Boheem broilerimaksale

Kui ma muidu nurisen maapoodide piiratud kaubavaliku üle, siis karbikese broilerimaksa sügavkülmast leiab ju pea alati. Paremini varustatud poodides on muidugi müügil juba ka jahutatud broilerimaksa pakid, kus suuremad kogused sees. Mida siis sellest väärt kraamist valmistada!? Head pehmet pikantset pasteeti hommikusöögiks või peolauale. Koorest hautist šampinjonide, porgandi ja sibulaga kartuli kõrvale argiõhtuks. Vitamiinirohket värvilist salatit vaba käega laotud taldrikule. Kiiresti valmivad road kõik.
Jagan siinkohal värvilise kevadet ootava salati retsepti.

Broilerimaks šampinjoni ja apelsiniga rohelisel padjal
Vaja läheb: 1 karp broilerimaksa (500g), 1 pakk salatimixi (roheline ja punane lehtsalat, rukola, põldsalat, beebispinat), 1 karp šampinjone, 1 porgand, 1 sibul, 1 küüslauk, 150 g kirsstomateid, veidi õli, soola, piprasegu, 1 apelsin, 1 mango
Salatikastmeks: 4 spl oliivõli, 2 spl punase veini äädikat, 2 spl apelsini-ananassimahla, suhkrut, soola, piprasegu

Puhasta broilerimaks kelmetest, kuumuta pannil veidi õli, prae kiirelt keskmisel kuumusel maksatükke mõlemalt poolt veidi aega. Et kanamaks jääks seest kergelt roosakas ja pehme, maitsesta soola ja pipraseguga, jäta jahtuma. Puhasta porgand ja tükelda poolikuteks ratasteks. Haki sibul ja viiluta šampinjonid. Passeeri kergelt väheses õlis kuumal pannil porgand, seened ja sibul läbi, kõige lõpuks lisa purustatud küüslauk ja maitsesta, jäta jahtuma. Koori ja puhasta puuviljad, lõika parajateks tükkideks, poolita kirsstomatid. Laota roheline kevadine salatisegu taldrikule ja jaota salatipadjale nii maksa, juurviljasegu. Kaunista punavate tomatipoolikutega ja oranžide isuäratavate apelsinilõikude ja kuldkollase mangoseibidega. Kastmeks sega kokku hea oliivõli, punase veini äädikas, mahl, maitsesta soola ja pipraseguga, tasakaalusta suhkruga. Kui teed suurema koguse, tee otse kaanega purki, mida on hea külmikus säilitada. Piserda üle salat salatikastmega ja maiusta päikselisel lõunatunnil. Rösti kõrvale head täisterasaia. Olen saanud sümpaatset tagasisidet, et meeldib nii meestele kui pere pisematele. Kena värviline tervislik taldrikutäis kaunistab ka mistahes peolauda.
Retsept ilmus www.buduaar.ee´s.

Krõbe kana kartuli-apelsini ja kartuli-oasalatiga

Kollased krookused kurvastavad paksu koheva lumekatte all. Meil siin Harjumaal üllatas lumevalge valendikuga loodus juba laupäeva hommikul. Kevadeootus oli juba nii suur, et usinalt jõudsin juba lillepeenardest ülearuse riisuda. Nüüd tuleb veidi aega tagasi tulnud talvega leppida. Vaasi toodud mustikavarred on rõõmsamaks kevadiselt roheliseks lohutuseks. Mustika vibalikele vartele tulevad nädalaga just niisugused pisukesed rohelised lehekesed ja valged haprad õiekellukad. Looduses sageli seda niiväga ei märka. Kevadiseks kibeles menüügi. Aga lähenevate pühade valguses kirjutan siin lahti ahjus krõbekuldseks küpsenud kana ja veidi teistmoodi kartulisalati kaks varianti.
Kana on üsna suur meie pere lemmik ja kuigi ma enamasti ei mõõda maitseaineid ega pea kinni mingitest retsepti reeglitest. Panen kana lihtsalt ahju, kord lisandiks sibulat, küüslauku, teinekord porgandit, erinevaid maitseaineid ja soola, ei midagi erilist. Nüüd aga tänu mu ahju alumise kuumuse 0-võimsusele hakkasin tervet kana tükeldama ja erinevatesse marinaadidesse panema, sest kes ehmatavat punast kondi ümber ikka süüa tahab. Aga maitsestamine oli lihtne ja vaba käega. Panin kanatükid kaussi ühe kihina, vahele raputasin piprasegu ja meresoola, piserdasin basiilikumaitselist oliivõli, punase veini äädikat ja magusat tšillikastet ja jälle uus kiht kana. Võib lisada ka peeneks hakitud küüslauku ja tomatiseks särtsuks veidi suvalist ketšupit. Kile kausile peale ja külmkappi maitsestuma, igaks juhuks nii kontrolli pärast olen ikka teisel päeval vaadanud ja keeranud tükke. Lihtsam muidugi oleks kanatükid panna suuremasse kilekotti, kus neid parem vahepeal keerata. Tervest 1,5kg kanast sain terve ahjuplaaditäie tubast krõbedat grilli. Küpsetasin 225kraadi peal 30minutit ühelt poolt, siis keerasin kanatükid ümber ja veel 30minutit.
Lisandiks kartulisalat apelsiniga, mida tunti nõukaajal pealinna salati nime all, ainult et kartuli kogus on ikka massi täitev ja kui lihast ahjukana kõrvale teha, võib salatist vabalt ära jätta ka liha sisalduse. Aga see on rohkem maitse asi.

Kartuli kanasalat apelsiniga:  8 keedetud kartulit, 2 keedetud porgandit, pool pikka värsket kurki, 1 sibul, 2-3 marineeritud kurki, 4 keedetud muna, 1 suur apelsin, 1 purk herneid, 300g keedetud või küpsetatud kana või kanarulaadi, rohelist sibulat, tilli, soola, piprasegu, majoneesi, hapukoort, hernekonservi vedelikku

Teine salat on oasalat kartuli ja kahe erineva kurgiga, mis mõnusa krõmpsu tummisele salatile annab. Sellest salatist jätsin kogemata singi välja, aga maitse oli suurepärane ja kuna sai taas ahjus kanatükke küpsetatud, sai sealt ka vajaliku lihase ampsu. Salatikoostis on üsna sarnane.

Oasalat kartuliga: 8 keedetud kartulit, 2 keedetud porgandit, 2 purki punaseid või valgeid ube, 4 keedetud muna, pool pikka värsket kurki, 1 sibul, 2-3 marineeritud kurki, 4 dl majoneesi, 400g hapukoort, kurgimarinaadi vedelikku, meresoola, piprasegu, maitserohelist

Keeda salatite jaoks kartulid, porgandid, munad. Kui salatitegu plaanis võib selle teha ju vabalt eelmisel õhtul. Haki salati ained, sega eraldi kausis salatikaste, maitsesta meelepäraselt, kuna nii hapukoor kui majonees koos on üsna paksu konsistentsiga, siis vedelda esimese salati puhul hernekonservi vedelikuga, oasalati puhul kurgimarinaadiga. Mõnest supilusikatäiest piisab. Lisa rikkalikult rohelist sibulat, sügavkülmast tilli, peterselli. Kui salat tundub peale külmkapis seismist tihke ja kuiv, lisa sorts kohvikoort, mis tõmbab erinevad maitsed kiirelt välja. Olen üsna suur salatisõber ja ei kannata eriti kehvasid salateid. Minu salatites on alati pehme sametine muna ja midagi teravalt krõmpsuvat, näiteks sibul ja võimalusel nii marineeritud kurk kui värske kurk, milles seisneb hea salati õnnestumise elementaarne valem. Muud koostisosad annavad maitse erilisust, tummisust, põhisisu ja pealkirjale kinnitust. Kartul, riis, pasta või tatar peaksid andma olulist massi lihtsalt. Pikemalt salatitest olen kirjutanud 17.01 2011 siinsamas blogis pealkirja all "Salatite salaloorist".

Nüüd ajan veidi kurja juttu. Olen üsna kannatliku meelega inimene. Aga minuni jõudis märguanne, et toidublogide maastikule on jõudnud keegi Jänku aadressil www.kuklike.blogspot.com ja kuna sinna kurja kirja saata ei ole võimalik, siis vibutan näppu siin. Leidsin sealt kaks Buduaarist maha viksitud oma retsepti koos piltide ja tekstiga. Ja teisedki pildid tundusid tuttavad, kas näiteks Ragne blogist või toidutarest, igal juhul vaadake järele ja võibolla kellegil nutikal õnnestub midagi ka ära teha. Tore ju, kui retseptid meeldivad ja järele tehakse, aga enda pähe ei saaks neid ju oma blogis küll esitada, jänkukene.