Kirglikult kabatšokist

Eile keskööl tulime äikesejärgselt ülimeeldivalt kontserdilt Padise kloostrist. "Mahavok" kodukandis, siiras ja suurepärane. Pikem jutt mu teises blogis - Pohlaparadiisis. Aga kuna mu sõbrannal puhkuse viimased päevad, minul jätkuv vabadus ja mu mehel sünnipäev, mida ta küll kaugel Saksamaal tähistas, lohutades end sadama kõrtsis korraliku lihaprae,kartuli,kaunoa rohelise ja vahuse õllega, vahelduseks piinavale purgitoidule, siis meie otsustasime teha väikse veini, suutäie soolast ja põsetäie magusat. Kõikide tähtpäevade tähistuseks! Ja kuna me sõbrannaga oleme suured kokakunsti nautlejad, tunnistas ta äkki sosinal, et ma ei tea, kas ma olen imelik, aga ma võin sellest kabatšokist ennast lõhki süüa. Pahvatasin naerma, sest mida ma siin igal päeval ohin. Söö või lõhki. Nii tegin ühel päeval koriandrist rikka kana juurde paneeritud kabatšoki viile. Kana sai kaetud nii jahvatatud kuivatatud koriandri kui värskega ja rikkalikult, kohe korralikult küüslauguga. Poja rõõmuks keetsin basmiti riisi, kuna kartulit lihtsalt polnud. Mõnus külm kaste ka, kui on krõbedaks küpsenud kana, siis on niisugune küüslaugust ja maitseainetest tõhus külm kaste nagu täpp i-le.Ja ma ei suutnud kuidagi lõpetada mahedate krõmpsude muna-jahu paneeringus suvikõrvitsate söömist...Mmmm...

Aga sõbrannaga ka kabatšoki teemal ühist keelt omades, sõime siis tükk aega peale keskööd mõnusa ampsu kohupiimakreemist korvikest maasikatega ja puha, Balti jaama lähedal kondiitripoes maksis ainult 8eeku tk. Ja just paras lõpetama muljeterohket ööd ja ei nõua hommikuse järelejäänud mõru kohvimusta tilka, kui mõnest assortiikarbist šokolaadikommi veerandi suudan suhu poetada.

Aga tänaseks planeeritud suur suvikõrvitsate marineerimine oli väga mõnus. Purgid puhtaks, marinaad keema, aiamaalt maheroheliste õisikutega tillivarred, peotäis vürtsikalt vägevat koriandrit, aiast mustsõstra- ja kirsilehti ja Balti jaama ostukeskusest 7eeku eest ostetud rabav pakk sinepiseemnetest,mädarõikast, pipardest,vürtsidest, loorberist jms.Kuna sõbranna poetas mulle kotitäie ka kurki, siis esimene potitäis kulus kurkidele ja ülejäänud kabatšokile. Mina ei mõõda ega arvesta, kuigi oma vanad nõukaaegsed retseptiräbalad tirisin lauale, et pilguga vilksata. Ikka maitsed maitsemeeltega ja õige perenaine tunneb ära täpselt, kuidas just paras on.

Vahepeal paralleelselt tegelesin mitme kirjatööga, kui taipasin ahju pista siis sõbranna suvikõrvitsa soovituse. Lõikasin kabatšoki pooleks pikuti, õõnestasin veidi pehmet sisu välja, selle sõin marineerimisprotsessis vaikselt ära, ajab ju hästi vett välja ja maitseb ka muhedalt. Hakkisin tomatit ja küüslauku ja maitsestasin soola ja pipraseguga ja jätsin mitmeks tunniks maitsestuma. Enne ahjupanekut tükeldasin veidi suitsusinki, katsin majoneesiga ja tükeldasin mahedat brie juustu kreeka pähkliga peale. Ahjus oli algul 30min keskmise kuumusega, siis lasin sutsu veel. Maitsestama peab tugevalt ja peale võib riivida kõikvõimalikke juustusid rohkem, mina unustasin, nii oli suus mõnus brie küspenud koorik, põhjas pisut vesine suvikõrvits ja vahepeal hea mahlane soolakas täidis, kõrvale suupärane külmkapi jäises pärlenduses Merlot Rose. Lisandiks sutsu täna purki tehtut ja sibula-tomati salat rikkalikku rohelisega. Ja nautisin uhkes üksinduses. Jube hea, mine või lolliks!:)

Suvikõrvitsa suvine soolo

Ritsikate saagimine on õhtuvaikuse parim muusika. Hämardub kähku ja puud on hiirvait. Aias aga soleerivad uued õitsejad. Uhke talulill - floks, heleroosa,tumelilla, kolmas sort pole veel lahti läinud. Saialilled sahistavad galantselt kõrgusesse ja lilluba ronib kressi ja humala vahel, näitamaks õrnasid valge-punasekirjuid õisi.Kas ma Jamie kombel hiljem lilluba ka potti julgen panna, on kahtlane. Küll aga läheb nii pannile kui potti igapäev nüüd suvikõrvits. Evelin Ilvesel on tõesti õigus,hämmastavalt kiiresti kasvatavad mõned usinad taimed rikkalikku saaki. Kuid suvikõrvitsa erinevatest maitsetest on raske veel tüdineda ja marineerimist lükkan veidi edasi.

Hommikune hõrk omlett valmib rohkest rohelisest suvikõrvitsast, lisaks juustuvorsti, oma aia veel magusat valget sibulat, veidi tomati punast ja kohustuslikku küüslauku, mis õige suvikõrvitsa maitse esile toob ja mõne arvates ehk vesise olemise ära ajab. Munad mõnusalt paksu hapukoorega kohevaks ja rikkalikult rohelist peale ja kaane alla kerkima. Lõunaks aga lihtne ja kiire roheline supp. Algselt tahtsingi tänase pealkirja roheliseks kirjutada, et "Rohkelt rohelist" või midagi niisugust, sest kuna polnud supi head kamraadi porgandit, sai valmis niisugune tõeliselt roheline frikadellisupp. Suvikõrvitsat riivisin ka frikataignasse usinalt, sibulat,saia, küüslauku, muna, veidi hapukoort ka maitseainetele lisaks. Peotäis värske kartuli kuubikuid panin soolasesse vette keema, lisasin tükeldatud aedoa rohelise, suvikõrvitsa seibid, sibula tükid. Puhastasin herned kaunadest, hakkisin punet,koriandrit,tilli,sibulat,peterselli. Rikkalik roheline! Ja mätsisin parajad lihapallid. Kerge,kiire, hea suvine supp!

Pühapäeval peale kummalist käiku Allikleppa,pilvealune päike, peegelsile meri, jääkülm pealekauba. Võimalus sõbrapiletiga "Aiapeo" etendusele minna, ootamatu tühi kumm autol ja lootuste purunemine.Eesti kirev suvi - elu nagu Itaalias. Tuli hoopis õhtusööki valmistama hakata. Ahjukana teeb alati hea tuju. Krõbe ja kosutav, lisandiks nii kollased kui rohelised suvikõrvitsa rattad. Valmivad puljongis mõnusalt pehmeks, kuid säilitavad oma eripärase maitse. Maiku tõstavad muidugi lisatud sibul ja küüslauk ja maitseroheline. Ja mul on tekkinud mingi riisi põlgus ja risotto tüdimus, teadagi miks(suvepäevade suured laarid), nii sai siis ikkagi värsket kartulit keedetud. Ja nagu märkate, et ühel taldrikul pole kastet serveeritud, ei ole mina aru saanud, miks mu poeg eriti kastet ei taha. Peab vist midagi udupeent edaspidi valmistama.

Ja üks lihtne argine panniroog veel siin reas. Sügavkülmast leidsin ühe veisehakkliha sutsu, praadisin sibulaga pannil läbi, lisasin jälle kabatšokki, küüslauku, aeduba ja herneid. Kõige lõpuks keedetud kartuli viilakad. Maitses enamvähem, hakkliha oli kuidagi tuim, oleks võinud ka ära jätta, siis oleks niisugune panniroog suus sulanud. Teinekord targem!

Värvide värskus

Kuninglikud kollased liiliad oma nastoilises õiterahus, esimestele kuumavalt oranžidele kressidele puhkevad järgi erkroosad rõngaslilled. Ja ritsikad saevad õhtus rahustavas rütmis öösse, kesksuvi kõnnib tasa ja targu augustikuu poole. Põllud kergitavad kuldseks vilja kaarjaid pead, kitsed mökitavad kiviaia ja kadakate vahel, küla ainus lehm isegi tõstab kuivanud heinamaal pea, kui rattaga tast tuhinal möödun.Täna on siis see päev käes, kui jõudsin ära oodata aiamaal parajaks sirgunud esimesed suvikõrvitsad, rohelised ja kollased. Mitu päeva käisin hellalt rohtu nende ümbert kitkumas, siis märkasin üllatusena, et herneidki ja aeduba saan peotäie. Sest olin siiani kurb olnud, kuna kaunaliste taimi nii vähe üles tõusis.Aga täna siis sai pannile suve oodatuim roog. Suvikõrvitsa rattad ja viilud, rohke sibula ja küüslauguga ja peotäied rõõmuga siis nii magusat hernest kui aedoa rohelist. Rohkelt ka rohelist piprasegu ja soolale lisaks. Ahju aga läks kanafilee seekord beebikabatšoki viilude, sibula ja küüslaugu kattega majoneesi ja maitseainete all. Värske keedetud kartul tilliga. Ainult kaste jäi kiiruga tegemata, sest pidin pojale rattaga usinalt vändates bensiini vastu viima, kui ta mopeed käe kõrval ujumast tuli.

Päeval aga jalutasin marjapõõsaste vahel, nukralt peab siin nentima, et hiline kevad ja külm on neile liiga teinud.Ei ole sel aastal sõstra ja tikripõõsad lookas. Kuid pihku mahtus igaltpoolt värsket värvilist, millest tegin kelmika kisselli, mida õhtutundidel jäätise või jogurtiga hea ampsata.Karused karusmarjad,punavad punased sõstrad,mustjad mustsõstrad ja võrratud vaarikad!:)

Allpool piltidel värske aedviljaga kanakaste, seekord kasutasin koore asemel sutsukest jahu ja piima. Sarvekestega sobis hästi, lihtne ja kiirelt valmiv.Ja meie teeme endiselt kaks korda päevas süüa. Hiline hommikusöök peale keskpäeva ja toekam õhtusöök siis, kui peened daamid enam ei söö. Muhe magustoit maiatele, kui uudised vaadatud.

Loodus on äikese ja suurvihmade ootel. Loodan,et ei riku Viljandi folgi fännide tuju või mõne vahva suveetenduse edu, näiteks Ohtu mõisas teist aastat toimuv "Aiapeo" etendus, millele lähitulevikus peaks sammud seadma ja tütre suvetööd minema kiikama.Ja kui tõesti vihm peaks tuppa naelutama ja elekter alles jääb, peaks pika filmide vaatamise ette võtma. "When in Rome"´ga sai hiljuti algus tehtud. Hea oli vaadata sexikalt kähehäälset noorpõlve lemmikut Don Johnsonit ekraanil vilkumas, muidu oli film ehk rohkem müstiline kui romantiline.

Lummav lihtsus

Täna rõõmustasid mind esimesed lahti läinud kaunid kressid. Ühed mu lemmikud. Ja ikka meeldib ju kauneid õisi rohkem vaasi sättida, kui neid nahhaalselt nahka pista. Lõpuks on ka tuule jahutavat hingust tunda, vat mis juhtub, kui veidi juba harjumuspärane troopikakuumus veidi väheneb. Olen suht arusaamatult suhtunud üleüldisse halasse, et oi meie süüa ei tee ja kuuma pliiti ees ei seisa. Polegi ju vaja süüa teha seitse korda päevas. Piisab mõnestki tõhusast tegemisest ja siis ei pea ka poolt päeva kulutama. Nii tegin ühel päeval kanafileed ahjus. Katteks tomatikuubikud koos hakitud sibulaga, forte juustu riivisin peale, rohkelt spinatit, koriandrit, peterselli jm rohelist veel peale. Katsin sutsu hapukoorega ja kõige peale majonees. Lisandiks küüslaugust ja koriandrist rikkad spagetid. Kuumutasin pannil õlis veidi küüslauku ja maitserohelist ja segasin peale kurnamist spagettidega. Köök lõhnas hästi ja maitse oli suurepärane.

Tükk aega polnud pelmeenipitsat valmistanud. Kah tänuväärne kiire toit. Külmunud pelmeenide peale ahjuvormi sättisin taas nii hakitud tomatit kui sibulat. Vihma tõttu jäi küll kõikvõimalik roheline aiast toomata, leppisin piprasegu ja pizzamaitseainega. Katte idee leidsin KT blogist, 2 munale vispeldasin juurde nii kohvikoort,hapukoort kui majoneesi ja riivisin kõige peale rikkalikult juustu. Seekord ei jäänud kuiv, nagu varem on jäänud. Lihtne ja kiire õhtusöök. Kosutav külm õlu juurde.
Omlett on samuti kiire ja lihtne ja pealekauba üsna kosutav toit, hoiab pikalt kõhu täis ja sobib just enne mere äärde minekut, kui mitmeid tunde enam söögiga asja pole. 4le munale tõhusalt hapukoort hulka kloppida, pannile küüslaugust keeduvorsti ja sibulat, sutsu küüslauku ja veidi ka maitserohelist ja pool tomatit. Kuumusega mängides lõpuks ka peotäis rohelist peale, milleta kuidagi ei saa. Kõrvale üks krõbe juustusai võileivagrillis valmistatult. Ja on imeliselt lummav, kuidas kõikjale soolase toidu juurde sobivad ka punavad vaarikad ja maasikad ja valmima hakkavad punased sõstrad. Nagu i-le täpp.

Täna aga valmistasin ahjus mõnusalt tomatist pikkpoissi. Kloppisin taignasse lisaks rohkele sibulale, küüslaugule, spinatile, koriandrile, petersellile ka tomatit. Kena värviline ja maitsvalt mahlane jäi, lisandiks värske keedetud kartul, gurmaanide kiusuks veidi roosakat kastet, tehtud seekord keefirist, majoneesist, ketšupist. Ja ikka suur hulk kohustuslikku maitserohelist. Magustoiduks igal õhtul jäätis, seekord kirsitäidisega valge jäätis, maasikate, vaarikatega ja vahele valasin paksu maasikajogurtit. Andis maiusele veidi omapärasema mõnusa maitse. Lõpuks võtsin kätte ja tegin ka leivapudi, küll keefiri ja musta leiva ning suhkruga, aga huvitava maitsega jäi ikka. Nostalgiline ja kosutav.

Ja nüüd kiikan korra "Õhtusöök viiele" seltskonda, annaks jumal, et Peipsiäärne rahvas nii ei vingu, nagu eelmised nädalad pakkunud on. Herr Köstri Toivo, kirglikult kuum suvi on Eestimaal, lõika see kohutav ving ja irin saatest välja, iial ei usu, et nii halvasti keegi süüa teha mõistab, kui telekasse roninud on. Ja kena lastetuba viisakas inimene ka tavaliselt ei unusta.:)