Rabav redisekibe, rabarberihapu, roosast ristikheinast rääkimata

Värske rohelist õhkav vihmajärgne hommik. Kuumast kuivanud maa ja lillenutt, maasikate vihmapiiskades rõõmsad lehed peitmas küpsevaid punavaid marju. Roosade ristikheinade sirelikumaga põllud. Lillade sirelite salasosin on vaibunud ja meie pere juunikuu sünnipäevad peetud. Hea on sättida targalt end soliidsele juubelipeole just oma tähtsal tähtpäeval. Laitse Graniitvilla arhailine, samas moodne sisemus külvab aukartust. Hästi kõlav Nissi Trollide puhkpilliorkester liigutab meelekannelt. Hea on kohtuda meie hangunud ühiskonnas paljude sugulastega üle pika aja. Toidublogis peatuksin hetke juubelipeol pakutud toiduga ja utsitan taga lubadust taaskirjutada ka veidi kultuurseid elamusi oma teise blogisse. Hea, kui mulle selles osas rohkem märkuseid tehakse. Vitsa siin lausa vaja.

Pikkade süldilaudade rida on ajaloohõngu päralt. Ümmargused pidulikud ketaslauad, lihtsalt kaetud buffet, kust piduline ise vabalt valib, mida soovib. Kuumades marmiitides pehmeks haudunud noorloomaliha naturaalses mahlakas leemes, porgandi pikukesed, broccoli, lillkapsa hautatud kobarad, ülemaitsestamata kenad kartulisektorid. Külmal laual aegumatu klassika, rosolje, kartulisalat, sakuskaks hapukurgiviilud, lihtsalt vaagnale laotud täidetud munad, singirullid, kilukerad, heeringas hapukoore ja sibulaga, pehme maitsevõi padi ja kodune pikantne pasteet. Ainult ühte magusa alatooniga salatiga täidetud korvikest me ei suutnud tuvastada. Heauskselt rabas mind hoopis kelnerite soliidselt stiilne liikumine sügavkülmaviina ja jõhvikavee külmade kannudega rõõmsa rahva ja tihedalt asetsenud laudade vahel. Vaba lähenemisega veini- ja mahlalaud. Ja kogu meeleoluka tralli lõpetuseks šokolaadist ja rosinatest rammus kringel, aromaatne konjakipiisk ja korralik kohv. Aus pidu, aitäh!

Aga ega ma siis oma väikesest aiapeost ikka ei pääsenud. Kolm lojaalset "30-ste klubi" sõpra on ikka kohal, kui facebooki 125st sõbrast veinile tuli vaid üks. Hiljuti avastasin meie naaberküla poest kanatiivaotsade paki. Prooviks marineerisin ja grillisime puudelõhkumistalgudel. Maitsesid hästi. Peolauale kordasin juba kindlakäeliselt. Hea õli, sidrunimahla, veiniäädika, sibula,sidruni viilude, küüslaugu, ingveri ja maitseainerohkusega lihtsasse marinaadi paar päeva enne. Salatiks otsustasin pakkuda võrratut vürtsikilusalatit, millega ma seda seltskonda polnud veel kostitanud, kaunistuseks sobib ära kasutada helelillasse õide puhkenud murulauk. Alati hästi maitseb pehmel saial sametine tursamaksasalat. Palju värsket saab juba aiamaalt. Mul on nelja erinevat sorti salatit, mis kasvavad juba lopsakaks. Tomatit ja kurki ka ja punase sibula siirusid särtsuks ning kaalujälgijate lemmik ongi valmis. Kuna mul on sel aastal esimest korda maas ka valge redis ja roosa kasvab ka mühinal, tegin ühe vaagna farmi redisetoorjuustuga, redistele piserdasin õli-veiniäädikakastet, kreeker kõrvale ja peotäis peterselli, tilli, koriandrikimp i-le täpiks. Tervitusveini kõrvale, nii kaua kui poeg liha ja vorste grillile sättis, osutus see redisevaagen kõige populaarsemaks. Rabavalt mõnus mahekibe krõmps kreekeril. Tavaline juustu-oliivi-puuviljavaagen ka. Grilli juurde aga hapukalt mahlane salat rabarberist, lehtsalatist, hapukoore, suhkru, soola ja õunaäädikaga segatult. Oli ka tõeline hitt. Koogid piltidel on tegelikult kaks erinevat, ühe tegin küpsetatud põhjaga pojale, kohupiimakreemi, vahukoore ja kondentspiimaga. Oma peole tegin põhja 2pk Selga kondentspiimamaitselistest küpsistest segatuna sulatatud võiga. Kreemiks kulus 2 pk vahukoort, 1 maasikamaitseline kohupiimatoru, 1 naturaalne creme bounjouri toorjuust, 1 valge maasika šokolaad sulatatult segades kogu kreemi mõnusalt tahkuvaks massiks. Mõlemal korral jäid olude sunnil maasikad linnast toomata ja kaunistada tuli poest leitud kõige sobilikuna tunduva virsikukompotiga. Päikseline ja mahemagusalt hea ikka. Selleks korraks siis peotoidud söödud ja tantsud tantsitud, kingitud lilled maha istutatud, veinipunasele kaunitarlillele /mandaville&sundaville/ köögilauale ja asistele kinkidele köögis koht leitud. Kaunid salatirohelised ja puuviljakirjud säilituspurgid ja korvalusel vaagen ning kauaihaldatud saumikser õrnalt kaunite smuutiklaasidega. Peagi hakkan midagi maitsvat kokku põristama. Redisepesto on ju proovimata veel!:)

Õunapuuõieroosast õhinast, põnevast Poolast, sirelivalge suve sireenideni

Õhtusest õitsevast aiast ajavad tuppa ainult kiuslikud sääsed. Taevakarva õrnsiniste meelespeade looduslik rida aiaääres, sama rikkaliku lõhnapahvakuga kaunid piibelehed, õunapuuõieroosas sumisevad rahulikult töökad mesilased. Helelillad sirelid palistavad oma erksusega pruutvalgeid õnneõisi. Kastanid, kirsid, kreegid oma kreemvalgetest lumivalge õievahuni. Vähemgi tuuleiil saputab õiehelmed rohelisele niidetud murule. Punased tulbid ja lapsepõlve lõhnaga topeltnartsissid, meie maja sildi juures varajased leekivlillad iirised. Aiamaal salatiread, redisest koriandrini, kõike saab toidulauale kavalalt juba peenralt napsata. Õnnis suvine aeg on saabunud.

Vahepeal jõudsin 38tunnise kiire tripi Poola teha, kuna mu mehe töölt naasmise kotid olid kolm nädalat ühes esinduslikus remonditöökojas Eestist pärit remonditavas rendibussis. Ja kuna ärasõidu aeg lähenes, tuli ometi asjad kätte saada nii musta pesu kui kõige muu kodustele ostetud meelepärasega. Nii läksin kahele autojuhile reisiselliks kaasa, et nad tukkuma ei jääks, sest käisime sõna otseses mõttes ära edasi tagasi. Toidublogis peatuksin veidi meie kulinaarsetel peatustel. Kui eestlane Lätist läbi kihutab ja Leetu jõuab, minnakse ikka sööma nn "kiviaeda", ööpäev läbi lahti toidukoht on populaarne, kuigi nendel öötundidel, mil me seda kohta külastasime, tundus rohkem nagu üksiku ja mahajäetuna pimedas kõrbes mõnes Ameerika filmis. Ma ei teagi, miks mul niisugune seos pähe lõi. Matsakas teenindaja vedas jalgu järel ja ei viitsinud emakeelsele tervitusele isegi vastata. Ja kui ma tavaliselt söögikohtades kunagi kana ei telli, siis seekordseks valikuks sai kana seentega lausa mõlemal korral. Ja toit oli aus. Manasin silme ette Meisterkoka saate pruunisilmse, naerulohkudega võitja Whitney, kes oma petimarinaadis talupoegliku kanafilee suutis ootamatult põrandale kukutada. Meie praadidega õnneks seda ei juhtunud. Kanafilee oli pehme ja mahlane ja seene-juustukate lisas sametist särtsu, vähese keedukartuli kõrval oli nelja sorti salatit, selles mõttes aus kaup ja kõik ühes praehinnas. Ikka punavat peeti, küüslaugust toorest porgandit majoneesiga, värsket kapsast, kurki, tomatit. Leedu hele õlu maitses ka super hästi ja pani mind taas mõtlema eelolevale suurele suvele, et end lõplikult õlleusku keerata. Poola on kaunis maa minu meelest. Kõikjal ülesharitud põllud, õunapuuaedade sirged read, avarad maasikavälud, rikkalikud ja korras eesaiad uhkete majade ees. Palju kaunist lilleilu kõikjal. Ja kohutav liiklus. Söögikohti, kus kaardiga maksta sai, otsisime põrgulikus palavuses staus venides pool päeva. Lõpuks, kui õnneks läks, siis tellitud nn firma kotletist, poolakate kotlet tähendab meie mõistes šnitslit, ei arvanud ma midagi, kuiv haltuura, õhuke lihaleht ei andnud küll menüüs välja toodud 300g mõõtu välja, kuigi sain taas oma seene-juustukatte kätte. Iga tellitud lisa eest praetaldrikul pead ka eraldi maksma, nii aitas meile mehega ka kahepeale ühest salatitaldrikust, kus oli rohkelt punast kapsast, hapukapsast ja porgandit. Käisin baariletilt näpsamas sojakastet ja maitseaineid, et roog alla kugistada, kuigi Poola heledast õllest oli abi kah.Meeldis mulle siiski valitud kartul, mis olid kartuli seibid friteeritult, krõbedad ja kuumad, rasv kõik ära nõrutatud. Hiljem jäi mul vaid kahetseda, et ma ikkagi poolakate ausat koodihautist ei tellinud, aga ehk järgmine kord.:)

Kui käisime mehele reisitoitu ostmas, sattusin Kadaka uuenenud Selveris Saaremaa pakendatud Osso bucco peale, veeretasin pakendatud kotte mitmeid kordi käes, kilohind oli üllatavalt madal ja ahvatlus suur, peale veidikest kaalumist ajas köögikirg mind ikka sama riiuli juurde tagasi ja nii pea 2kg, mis on siis 4 veisekoodi lõiku, koju ära toodud sai. Teel koju, helistasin pojale, et ta googeldaks ja otsiks retsepti, et mida mul veel vaja on, kuigi mõte porgandist, sibulast, mis kodus juba olemas olid ja veel mõned oma arvates targad mõtted viisid mind väga vahvalt Tuuli blogini, kuhu poeg netis esmaselt jõudis. Lugedes sealt retsepti mulle, sain aru, et tehes veinivarianti on puudu mul vaid sellerivars, mida ma üldse siiani pole armastanud. Aga no poest ära ma ta tõin. Ja koju jõudes kibelesin hullult Osso buccot tegema ja kuigi ma pole üldse mingi retseptiinimene, mida ma siin aeg ajalt ikka rõhutan, siis jooksin muudkui toa vahet ja vilksasin siis lausa mitut Osso bucco retsepti Tuuli blogist, ma võtsin muidugi kuldse keskmise. Pruunistasin koodilõigud jahu ja maitseainetega kuumas õlis, asetasin ahjuvormi, hakkisin 3 sibulat, 3-4 porgandit, tomati, mõne sellerivarre, küüslauku, lisasin veini ja tomatipastat. Kõrvalolev ahjuvorm koodiseibidega tundus nii tilluke, et sain aru küll, et oleksin pidanud kõik malmpotti ümber valama, aga kasutasin kavalalt fooliumit katteks ja kolmeks tunniks ahju hauduma. Kuna kirjutan asjadest läbisegi ja endale vales kronoloogilises järjekorras olen unustanud mainimata kurba tõsiasja, et mul läks ahi katki. Kuigi ma mitmeid kordi muudkui küpsetasin ja küpsetasin ja üritasin külalisi võõrustada, läks mul taipamiseks ikka mitu nässu läinud õhtusööki, et aru saada, et ahju alumine tenn on katki. Aga päästis mind kõrgemale siinile resti tõstmine ja pikem küpsetusaeg, abiks ikka. Suvel tuleb suund õue grillile võtta, nagu normaalsed inimesed ikka teevad. Aga Osso bucco tuli muidugi fantastiliselt hea, kuigi ma olin juba veidi jõudnud kahetseda, et oleks võinud teha naturaalselt ja oma peaga. Kõrvale tegin rohelisest rikast kartuliputru, lisandiks marineeritud kurk, risotot siin kontekstis ma poleks küll ette kujutanud, eriti kui teades veidi lähemalt itaallaste söömisharjumusi. Pehmeks haudunud üdi sulas suus, pani õhkama ja ahhetama, aga üldjuhul ju üdi niimoodi just maitsebki, lihtsalt see tõsiasi, et sellega nii harva maiustada saab. Mees mõmises mõnust, ütles, et niisugust praadi pole siin majas enne saadud.

Avokaado, mu uus arm, leidis ka jälle tee mu lillelisele liuale, peale trügivat jalutamist kodulinnas Keilas, rahvarohkel laadal. Ühe avokaado koorisin ja lõikasin seibideks ja ladusin ringiks sinisele vaagnale, teise avokaado riivisin lumekrabi salatisse. Lumekrabi punakat pakki ostsin esmakordselt ja maitselt erines ta ka tavapärasest makrapulgast, mida aeg edasi, seda keerulisem pakist, kilest välja võtta on.Lumekrabi oli üsna magus, vähem krevetisena tunduv. Lisasin nii värsket kurki, kui marineeritud kurki, tomatit ja keedetud muna, ohtralt kõikvõimalikku rohelist mõne sammu kauguselt aiamaalt ja avasin pühalikult Felixi majoneesipudeli, mida hullult reklaamitakse ja lubatakse lausa raha tagasi maksta, kui ei meeldi. Ja vot nüüd tõsiasi, mulle tõesti ei meeldi. Järele on püütud aimata Hellmannsi hapukat alatooni ja vot mitte kuidagi ei saa niisugusest majoneesist korralikku salatit. Majonees peab kohe maitsema majoneesina/nõukaaegne Laua/, mitte ma ei pea heegeldama suhkru, soola, hapukoore ja maitserohelise ja siis alustama taas suhkrust. Et korralikku lõpptulemust saada. Salati kaunistuseks, silmailuks võilillekollane ja võõrasemasinine söödav õis.


Rullbiskviidiralli jätkus seetõttu, et pisarakattega mu lemmik rabarberikook ei küpsenud kahjuks enam mu katkises ahjus ära, küll aga rullkook. Rõõmsast rabarberist keetsin ingveri kollasega mõnusa moosi ja paksendasin veidi jahuga. Vahukoor ja kohupiimakreem sai magusa mütsi kondentspiimast, jälle uus maitse ja väga õnnestunud. Umbes sama kreemi tegin täna tordile oma pojale sünnipäevaks, kuigi noorhärra sai 15, ootab teda homme võistluspäev, siis oli pidupäevaroaks kanafilee seene-sibula-majoneesikattega ja koduse kartulipudruga rõkkava rohelisega. Peterselli, rohelise sibula, koriandri, salvei, tüümiani, murulaugu hakkisin peeneks, keegi ei domineerinud ega seganud, vaid sobisid putru suurepäraselt. Torti saab homme ja ehk tort saab ka peale linnaskäiku punavad maasikad peale.

Naudin suvehõngulisi õhtuid, mis maikuu mesisest möllust joovastavasse juunisse mind tõi. Taas üksi, mees, poja sünnipäevaks juba, Prantsusmaa avarustes, kaaslaseks kollane vilgas kass õunapuuõieroosal vanal laste kiigepuul, millele nüüd petuuniakambaga ampli riputasin. Maasikad õitsevad ja rabarber vohab, kiviktaimlasse läbi juhuslikkuse rajatud maitsetaimede aed mühab ja muru nõuab igal viiendal päeval niitmist. Vahel on ka hea käia vanu tuttavaid radu ja tunda end vajalikuna. Pedase. Nädala pärast olen aga Laitse Graniitvillas juubelipeol ja veini joomine lükkub edasi.

Roheline rõkkav rõõm

Rohelus lausa pulbitseb ümberringi. Unustatud on pikaleveninud karm talv ja tore on jälgida, millise hooga aias cm kaupa kohinal kõik kasvab. Sirgu ajavad end räsitud igihaljas ja alandavalt pikalevajutatud roosakates õiepungades mandlipuu. Tulpide oranžikas puna tervitab hommikutel ja värvikad amplililled rõõmustavad vihma üle. Vihma järele januneb ka maa, maha sai pandud redisest, rukolast, muust rikkalikust erinevast salatimaterjalist herne ja peedini ja võrratu ubade valik ja suvikõrvitsad ootavad oma järge, samuti porgand juunist jaanipäeva. Ja toidulauale jätkub värsket rohelist otse aiast, lõpmatult nutikat naati, ületalve hästi elanud mahedat käharpeterselli, maasikate vahel perekonna loonud kergelt kibemagusat murulauku, vitamiinirohket võilille. Nurmenuku helekollased õrnad õied ja mahlakad maherohelised lehed kõnelevad laste koolitee lõpusirgest. Nagu ka lehte puhkenud kased valgete sihvakate saludega. Nii on minuga kevadel, alati. Rabarberi roosasid varsi sai mõõdetud kah cm-dega, kui äkki unustad ja ehmatad end kaameks, kuidas vohav kevade kuulutaja on kohevaks roheliseks põõsapuhmaks kasvanud.

Kõikidele headele sõpradele teadmiseks, et kallis mees on mul ka koju jõudnud. Seiklusrikkast Poolast, kus neil vahetust edastav rendibuss katki läks ja koduigatsus nii võimatult suur oli, et oma mustad riided kottides, peredele, lähedastele kokku ostetud meelehea alates valgehallitusjuustudest lõpetades ohtra kohvi ja veiniliitritega kükitab siiani kuskil Poola avarustes läppavas remonditeos rendibussis ja kas leidub Poolas või Eestis juhti, kes selle hullult haiseva kraami nõus ära sealt tooma on. Kuigi head chorizot ja fantastilist fetajuustu, lubatud head kohvi ja veiniväge näen juba unes. Ise nad on nastoilises rahus, et noh poole kuu pärast tagasi sõites viivad oma musta pesu Belgiasse pessu.

Söögilauale on jõudnud palju roheliselt rikkaid salateid ja puu tegemise talgute kohaseid toekaid lihapraade, millest pold mahti pilti teha, aga ega seal ka midagi vapustavalt uut polnud, lihtne kodune gurmee, mis värskes õhus maitseb kordi paremini, kuigi vihmaeelsete päevade lämmav päike tahtis juba piinavalt tappa. Aga tehtust siis järjekorras. Tütreke käis kodus ja tegin talle meeleheaks singi-juustupirukat ja värsket värvikalt rõõmsat salatit, mille ladumine taldrikule vaba käega on lihtsamast lihtsam ja fantaasia võib laieneda piirituks. Rohelisele lambasalatile sai laotud värsket kurki ja tomatit, hakitud punase sibula lillakaid siirusid, tummiseid talusingi kuubikuid, mozzarella juustu pehmet paitust, oliivi musti rõngaid, singipirukast allesjäänud mahlast ananassi. Kastme segasin majoneesist, hapukoorest ja ananassi mahlaga pikendasin maitseainete rohkuses. Serveerisin eraldi kausis, kus kõik said ise meelepäraselt mahlast kastet rõõmsale salatile niristada. Koos kuuma pirukaga serveerida värsket salatit on nutikas ninanips kõigile moekatele aiakohvikute pidajatele tänases hetkes. Magusaks meelerõõmuks on toimunud tohutu rullbiskviidi ralli. Küll tütrele napiks kojutuleku päevaks ja mehele kaua oodatud kojujõudmise tunniks. Tuunisin vahuse kreemi ikka vahukoorest maasika kohupiimakreemiga, mesimagusate banaanitükkidega ja sügavkülmas nutvate, väljaihkavate mõrkjate pohlamammudega pohlaparadiisist. Ma küpsetan harva ja kui hoo saan sisse, siis teen ühte ja sama asja mitmeid kordi järjest, et küpsetuskindlus taastuks, nojah, mugavusest kah.

Avameelsed mängud avokaadoga on järgmine teema trikk. Mees arvas küll, et ma tahan selverist nüüd lõpuks mürkrohelist laimi osta ja et ei tea, kas hakkan rummikokteile kodus segama, aga no kurvastasin teda, samas harisin, et tegemist hoopis avokaadoga, millest mõnusa salati saab kreveti abil, ma kasutasin ka makrat ja vaba käega taaskord taldrikule laotud valgehallitusjuustu, punapõskset mahlast õuna ja toorjuustust tummist külma kastet. Külma kastet grilliperioodil tasub teha kohe liitritega, pikendada keefiriga ja uudistada erinevate toorjuustude maitsetega hapukoore asemel lisaks majoneesile. Eriti kevadiselt särtsakas on farmi redise toorjuust, selle võiks lusikaga vabalt karbist ka tühjatumaks limpsida. Kamaluga kavalalt erinevat rohelist ka aiast kastmesse, ei keegi uskumatu saa aru, kui talle unikaalset umbrohtu sisse söödad.

Valgest oast, konservi kasutades, segasin aga mõne päeva eest taas metsategijatest vendadele kokku tõhusa salati. Hulk eelmise päeva keedetuid kartuleid sai hakitud, kaks purki nimetatud valget oakonservi nõrutatud, pool valget sibulat, 1 tomati punane, pool värsket kurki, veidi õuna, 5 keedetud muna riivitult, pekiribadega mahlakat suitsusinki ja pekiriba on seal kohustuslik kooslus, proovige järgi. Lisasin ka koduselt tehtud marineeritud kabatšoki hoidist ja ongi vist uus retsept sündinud, kastmeks hapukoor majoneesiga, piprasegu ja sool, murulauku ka ohtralt. Ma ei hakka iial mõistma seda perenaiste sünnipäevalaudade vaimuvaesust, kus ainukeseks võimalikuks oasalati variandiks on uba+porru-+sink+õun ja uhked ka veel peale selle.

Eurovisiooni õhtuks olen pidanud mingit nõukaaegset traditsiooni, et küpsetad ikka koogi ja istud pühalikult diivanile. Kuna kook sai küpsetatud paar päeva varem taas metsamurdjatele meeleheaks, siis eile maiustaisn ihuüksi siin imekena nurmenukkudest kollase kevadise salatiga. Ja moodsad ajad istutasid mu hoopis arvuti taha msn-i kudrutama, nii harva, kui keegi mind märkab või mu järele igatseb. Aga koogist enne. Retseptiidee hakkas silma ja kummitama Mari-Liisi blogist, kui ta kevadet maal kiikas ja mustjaid lõputuid mutimullahunnikuid. Pole meil siin kellegil neist muttide mustadest kuhilatest ja viguritega vesirottide radadest pääsu. Aga mina kohe ei oska etteantud koogiretsepti järgi kooki teha, vaid muudan seda alati jooksvalt, olgu öeldud, et köögikaalu mul ikka veel pole, heaks truuks abiliseks on endiselt veneaegne teeklaas ja no küpsetusmargariini pakil on grammid peal. Nii tegin kiirelt taigna 100g margariinist, 2,5 dl jahust, 1 sl suhkrut tundus tohutult vähe, panin ikka mitu head lusikatäit, veidi soola ja sõtkusin sisse ka valge õhulise pisarakihi jaoks munavalgetest eraldunud munakollased, veidi vett ka, pirukavormi põhjale, kahvliga augud sisse ja külmkappi ootele, tahenema, selginema. Kolm kopsakat rabarberivart murdsin ja hakkisin koorimata, segasin kastrulis kiirelt 1dl vee, 1,5dl suhkru ja 2sl nisujahuga kissellitaoliseks massiks. Munavalged vahustasin soola ja suhkruga vahuks, aga kahene kooslus tundus häbematult vähe. Põhi küpses 200kraadi juures 15 min, jõudsin just õues aiamaal vahepeal maha panna koriandri ja spinati enda meeleheaks ja siis suskasin rabarberikisselise ja munavalgevahu vahuse koogi 150kraadi juurde ahju ja keerasin taimeri 35min peale ja läksin muretult maitseainepeenrasse melissi ja tüümiani laialivalgumist peatama. Kui kell tirises, hindav pilk pisarakroonile, viis minutikest lisaks, kuumus välja ja ahjuuks irvakile ja kook saab seal veidi aega rahulikult jahtuda. Kook oli lihtsalt võrratu. Ja mehed küsisid, miks nii vähe!? Ja kohe läheb kordamiseks. Nii asendub rullbiskviidiralli just selle rõõmsa rabarberikoogi ralliga, mis on parim kevadine kook üldse. Tänud, Mari-Liis! Tänane pealkiri võiks ka olla minu, kui blogija, sõnamänge harrastades, et pealkirjad on samade tähtedega: Roheline rokkiv rõõm...

Eile kimasime aga kinno. Kui mu pere mehed eelistasid actionit ja "Kiireid ja vihaseid", siis mul oli jonnituju ja shoppamisetung, aga no poolvägisi saatsid nad mu "Midagi laenatut" seansile ja hästi tegid. Soe romantiline lugu oma parimasse ikka jõudnud juristi neiust, kes teeb kõike sõbranna tahtmise järgi ja laseb elul vaid voolata reeglite järgi ja nii nagu peab,on viks ja viisakas, leiab end oma 30 sünnipäeva üllatuspeo järgsel hommikul oma parima sõbranna kihlatu kaisust. Pulmad on määratud ja kutsed trükkimisel, mis saab edasi, kes võitleb oma armastuse pärast, kes peab elulisi keevalisi heitlusi reegliteta, läheb ja vaatab igaüks ise. Kate Hudson pirtsaka pruudi rollis, kellelt armsate põselohkudešarmiga Ginnifer Goodwin peikat laenab ja juba "It`s complicated"´st meeldima hakanud John Krasinski lojaalse kuulajana, sõbrana ja ka täitsa ok välimusega pere traditsioonides siplev Colin Egglesfield on täitsa muhe filmikamp. Eriti meeldisid mulle need siivutud peod nädalalõppudel nn suvemajas, ookeani mühas, 30-ndad on kihvt aeg!:)

Ja kuna siis Eurovisiooni võistlus oli õhtul ootel ja mees kiirustas oma külakooli kokkutulekule, siis peale korralikku köögikoristust tegin endale meeleheaks supersalati. Vihma käes kevadsoojas õhus käisin noppisin naati, nurmenukku, murulauku, peterselli, rabarberit, loputasin kergelt veega ja pigistasin üleliigse märja välja, hakkisin lõikelaual peeneks. Kelmikad kollased õied jätsin garneeriks. Kodujuustuvalge laotasin ümmarguselt kaunile rohelisele taldrikule, peale pudistasin rohelisi kurgi kolmnurki, niristasin toorjuustust toekat külma kastet, hakkisin rõõmsat rabarberit, lõikasin kahest keedumunast sektorid ja ehitasin meremarjast eluvärvides kuhja, sibula särtsu ja kaunistuseks helekollased kevadrõõmsad nurmenukuõied ja suurepärane salat oligi valmis, kõrvale sobib hästi röstitud täisterasai. Ja Getter ja Eesti tiim esines tublilt, meeleolukalt, üks kriiskav veakriip oli lõpu eel ja tantsupoisi kerge koperdus, aga muidu kõik rahuldav. See punktiandmise mäng on igal aastal nii mõttetu, et nutta pole kellegil põhjust. Eestlane on piisavalt tark, et sellest aru saada, et Sven Lõhmuse laulud on alati head, ka siis, kui mõni serblane neile punkte ei anna, vahet nagu pole.
Kuigi pühapäeva hommik võiks pannkookide järgi lõhnata, panin keema seljanka supi, teadagi miks. Ehk saavad ka pannkoogid tehtud ja õhtuks nägu pähe, peoriided kapihallist välja ja juubelile. Särtsakad tüdrukud ruulivad, kellelt vanust küsida pole enam sobilik. Rohelise kevade jätku kõigile!:)

Sinavate sinilillede, sillade sünd

Metsaalune sinetab sinililledest, taevakarva sinistest ja rõõmsalt lillakassinistest. Aed aga rõõmustab peale riisumist ja käes on hetk, kui lillede pärast ei peakski nagu muretsema, sest nii kaugele kuhu silm ulatub sinetavad sügavsinised sillad ja rohelised lehed kasvatavad lopsakust tekitades näilise kobeda kevadise muru. Aga see on vaid sinise sina sündiv hetk. Päike panustab kuumusega ja kohe tulevad valged ja kollased ülased ja paiselehtede kollakad õied. Meie küla kurg on ammu kohal ja napsab nokaga usinalt põhupatakaid ja lendab kohinal pesasse. See on niisugune kummaline kevade hääl, kuidas ta nokaga laksutab ja tiibadega kuuldavalt sahistab. Jalutab ta ka sundimatus rahus teel, kui vaja ja võtab madalaid ootamatuid lennukaari.

Varakevadel ilmub maapoe nurka nädalalõppudeks üha täituv grilli-külmkapp. Nii ma teda nimetan. Kaua sa ikka ninapidi sügavkülmast soodsat Soome ribiliha otsid või koerale kõlbulikku konti. Uhked kodumaised vorstid ja marinaadides lihaämbrid ja kanakarbid on kohal. Vähemalt mõnes mõttes värske kraam. Kuna olen lasknud salakavalal kevadtuulel end põhjalikult räsida, siis on ju lihtne valmis portsjone kuuma ahju pista. Jääb üle vaid kartulid koorida ja aiast ja aiamaalt kõikvõimalikku rohelist kärmelt korjata. Ninakat naati, võilillelehe tarka mõrksust, nurmenuku helerohelist õrnust, muhedat murulauku, talvituma jäänud sibula rohelisi otsi, peterselli käharat ja kavalat karulauku. Nutikas on kogu see roheline kraam kodujuustusalatisse peita. Karbile kodujuustule lisasin kaks keedetud muna riivitult, hakkisin pool valget sibulat, veidi marineeritud suvikõrvitsat purgist, lisasin hapukoore, maitseained ja peeneks hakitud kogu roheline rikkus. Sobilik kõikvõimaliku grill-liha ja kuuma aurava kartuli juurde, varieerides seda päeviti värske kurgi krõmpsu, õuna mahlase magususe või värvika tomati punasega.

Vabade päevade hiline hommikusöök lõunaks laienedes, aga meenutab mõnusalt ikka lapsepõlve. Pehmete pilvedega piimasupp ehk munatolguga, kus muna tuleb kergelt kartulijahuga läbi segada ja libistada lihtsalt keema tõusnud piima-makaronisupisse. Kuna mul kartulijahu on kapis otsa saanud, proovisin sama teha jahuga. Et mitte tihkem klimbitainas, aga niisugune poolvedel pehme muna-jahu kooslus. Tuli välja küll. Aurava piimasupi pinnale jäid pehmed munased kruubid, munakruupideks õigupärast 1981.a välja antud Salme Masso ja Olga Relve kapsaks keeratud kaanega raamat "Supid ja ühepajatoidud" seda nimetabki. /2 muna, 50g jahu, soola. - Munad klopitakse lahti, segatakse juurde jahu, maitsestatakse soolaga. Läbi sõela lastakse taigen keevasse puljongisse või piimasupisse"/

Kevadpühade krooniks kohupiimane rullbiskviit, pikantse ploomimoosi ja marjase mustsõstra-vaarikakeedisega, vahele veel vaba käega puistatud punased mõrkjad pohlamammud, sügavkülma talveandide lõpp. Kui saaks nüüd kopsud puhtaks köhida ja hääle käreduse taas normaalseks, võiks kevadist kaunist päikesepaistet nautida.