Lohusalu on nagu minu lapsepõlve sadam või noorpõlve, kui täpsem olla. Sõbrannal oli sealkandis suvila ja nii me veetsime seal kõik suved. Ja kuna Lohusalu on Keilale nii lähedal ja seda ümbritsev meri on suvel ju tõmbeks kõigile, kes vähegi linnast välja tahavad saada, varvast soolakasse merevette või päikest püüda. Siis pole kauge sõita sinna ükskõik kust Harjumaalt.
Kuna mu ema armastab hullult merd, pidasime lastega vaikselt plaani ta oma sünnipäeval just Lohusalu sadamasse viia. Eks temalgi seal tuttav iga nurk ja kant ja eks pisut vaidlemist oli, sest ema ikka üldse ei taha mingit pidupäeva tähistada. Ja kui eelmisel aastal olime selle minu suvises koduaias ära pidanud, arvas ta, et võiksimegi Keila aiamaale lihtsalt herneid sööma minna.
Aga ei olnud tal seda vabadust ka seekord ja viisime ta läbi Paldiski vaatamisväärsuste Lohusalu tippu, vanasti kutsuti seda kohta Nordiks. Meri on ju oma värvide ja vaatepildiga lihtsalt suursugune, sinine ja hall, või hallikassinine, vaikne ja tüüne või tormakalt lainevahune. Lohusalu pubi trepil muudkui viitasime Tornimäe vaatetorni poole, Meremõisa liivaranna suunas ja üsna siinsamas Laulasmaa Heliküla puhkealale. Kõik tuttav kant, kuidas küll, isegi imestan.
Plaan oli emale head ja paremat pubis pakkuda, kuigi olin või olime tuttavad menüüga, valikud olid siiski teised. Lahke teenindaja lubas meil terrassil lauad kokku lükata, kuigi sealt möödumine on kitsas ja ebameeldiv ehk teistele, siis õnneks saab terrassilt välja kahelt poolt, nii me ei häirinudki teisi oma väheke suurema lauaga päikselisel rõdul. Kuigi mina olin menüüst kodus välja valinud lestafilee, kuid kuidagi kahtlesin selle valmistamises, siis valisin ikkagi grillitud sealiha seentega, kuna seened panevad mu silmad alati särama. Lapsed või noored ja kõik kokku valisid sealiha suitsujuustukastmes ja sünnipäevalapsest emale soovitasime ikka lõhet. Praed tulid kähku, enne muidugi jahutav valge vein ja muud joogid. Aga mina saan nüüd nuriseda siin ainult oma prae kallal, mida pean üsna keskpäraseks. Liha oli kuidagi õhuke ja nagu kusagilt ära lõigatud osa, seeni, mille pärast ma ju otseselt tellisin, peaaaegu polnudki, kastmest rääkimata. Ahjukartuli mille valisin, seda oli ka linnunokatäis, aga salatit selle eest ohtralt, rikkalikult ja mitmekesiselt ka veel. Võibolla olid mu ootused nii üles kruvitud või ma ei tea, teised kiitsid ja ju ei julenud kriitikanooli saata.
Kuna me kodus maiustasime koduaia vaarikate, ema(vanaema) lehttaignapirukaga, milles nii kohupiima, porgandit kui vaarikaid, siis magustoitu me pubis ei tellinud.
Aga vaade maksab ju ka midagi. Ma oleksingi võinud sinna terrassile jääda. Unustada kõik oma mured ja vaevad ja lihtsalt olla. Üks ujuja oli merel, ta lihtsalt ujus sealt Meremõisa poolt Lohusaluni ja kui me usinalt ootasime teda veest välja ronivat, keeras ta otsa ringi ja suundus tagasi. Täitsa murelikuks tegi. Me olime oma arve juba maksnud ja suundusime rannaäärde jalutama, ikka püüdsime ujujast treenijat silmata, et kas on ikka korras kõik ja treening sujub. See oli suhteliselt hirmuäratav ja ettevaatlikuks tegev.
Ma armastan seda kanti. See teeb südame rahulikuks. Rikastab sekunditega ja kaotab mingi mulluse vaeva. Seekord laadisin üles ka mõned isiklikud pildid, mis mul tavaliselt kombeks pole. Ema kivil õnnelikuna istuv Lohusalu meretuultes. Minu armsad noored, Kiku ja Karl, taamal taevakarva meri ja minu lapsed mu Tiiru Streedi koduaia kiigel, oma hoov ikkagi, kodune ja armas. Puud on vaid suuremaks kasvanud ja mina vanemaks. Aitäh kõigile kallitele, oli imeilus päikeseküllane ja merene päev, nii nagu ootasimegi.
Suve selgroog murtud. Oleme saanud vihma, tormi, kuuma leitsakut, kuid varbaid merevette pole mina küll veel saanud. Kuigi merd on sel suvel nauditud silmade ja hingevärinaga küll. Lilleilu oma aias on lopsakaks kasvanud juba ammu ja hea, et niitmise kohustuse on poeg üle võtnud. Blogis on nii pikk paus olnud, aga ega see ei tähenda, et Lepatriinuköögis pole süüa tehtud. Suhteliselt suve moodi laisalt küll, ikka värsket kartulit, otse aiamaapeenralt rohelistest salatitest, roosast ja valgest redisest ja poest hangitud tomatist, kurgist suvesalateid. Köögiviljahautisi, kus peategelaseks minu suur lemmik suvikõrvits, pean tunnistama, et peenramaal mul suvikõrvits alles puhkes õide. Põhjamaine Harjumaa loodus. Oleme maiustanud rikkalikult roheliste ürtidega ahjulõhega. Kosutuseks kodust kanasuppi keetnud, kohustuslik maitserohelise lõikelaud supitirina kõrval, kuhu võiga leiva tagurpidi võid keerata, soe mälestus lapsepõlvest ja vitamiinivaru ongi käes. Meie põhitoiduks on enamasti kana ja kui pilte valisin, siis leidsin kanaga vaid juurviljast värvilise risoto. Tegelikult rändab ahju kana tervena, kintsude, koibade, tiibadena, roheliste ürtidega, herneste ja porganditega või erinevate katetega filee kuldse majoneesimütsi all. Kõrvale tervislikum pruun riis või tavalisem pikateraline riis, külm kaste küüslaugu, kõikvõimaliku maitserohelisega, kodujuustu ja värske kurgiga. Tihti teeme omletti, hilist hommikusööki, mis lõuna juba ära katab. Eriti hea oli nostalgitsedes valmistada omletti soolatud sealiha ja kartuliga, lahti kloppides munad hoopis piimaga. Soolaka liha rasvas küpses omlett oivaliseks, kui hapukoorega segades annab küpsemist sageli pikemalt oodata. Tihti olen avastanud end kooliaegsest raudsest lõunast, et eelmise päeva külm kartul pannile, rohkelt sibulat ja sinki lisaks või suvikõrvitsa rattaid ja tomati punast ja voila, taas hea mälestus lapsepõlvest. Suitsuseks sai tehtud hea searaguu, kus kasutasin Santa Maria BBQrub allroundi maitseainet, lisandiks oma aia rohelised herned, mille korjamise eile ette võtsin ja alles hoitud mõnusad krevetikarbid rändasid herneteradega sügavkülma talviseks supiks suvemõnu päeva manama. Lihtsad suvised pastad juurviljaga, kus kuumalt pannilt läbi keerutatud roheline suvikõrvits, oranž porgand, punane tomat, valge sibul ja küüslauk juba oma praadimislõhnaga mõnusa ja isuäratava pahvaka kööki toovad. Peotäis rohelist hernest ja head kodumaist riivitud juustukiharaid krooniks pastale peale.
Suvelõpukuul ootan aga aiamaalt suvikõrvitsat ja uba. Kui mõnelt mööduvalt kalamehelt lesta ka kätte saaks, siis oleks laud kaetud. Sõstrad on aga valmimas ja vaarikad, nii kollased kui punased, et olen olnud patune ja pole kordagi pannkooke sel suvel teinud. Paneks sel suvel hoopis mõne sõstrase napsu suhkru ja viinaga jõuluks käima või teeks ise head jäätist. Suve sõlmpunkt on suurejooneline ja heast külmast kihisevast joogist ei ütleks ära või pärlendavast veinist.
Salatiaeg on suve kroon. Hakid kõikvõimalikku värsket kraami kokku, lisad midagi toekamat, segad hästi maitsestatud kastme, lased salatil maitsetega külmikus tõmmata ja voila, võib liha grillile panna. Liha või kana või kala kõrvale sobib suurepäraselt kihiline suitsukanasalat, kus köögiviljalist värskust lisab nii värske kapsas, kui ise marineeritud punane sibul ja oma aia roosad ja ka valged redised. Kihilise salati aga teeb alati heaks keedumuna. Kihiline salat maitseb üldse alati pisut paremini, kui mõelda kasvõi heeringa kasukas teki all salati peale. Aga loomulikult tuleb lasta maitsetel tõmmata ja parema maitse annab üleöö külmikus seismine.
500g värsket kapsast, 500g suitsukana, 250g värsket kurki, punt roosasid ja valgeid rediseid, 5 keedetud muna, 4 tomatit, 2 punast sibulat marineeritult, purk maisi, murulauku, rohelist sibulat, tilli, peterselli, 400g hapukoort, 3 dl Provansaali majoneesi, 1 dl kohvikoort, soola, piprasegu
Viiluta kaks punast sibulat ratasteks, sega kokku veidi head õli ja punase veini äädikat, maitsesta soola, piprasegu ja tasakaalusta suhkruga, pane külmkappi nii kauaks seisma, kui ülejäänud salatiaineid tükeldad. Haki värske kapsas ribadeks. Kaalusin ka kombainiga riivimise varianti, aga arvasin, et liigselt peenestatud kapsas teeb salati liiga mahlaseks. Et käsitsi ribastatud kapsas kastme ja teiste ainetega seistes annab ise piisavalt kapsamahla välja. Vali kausid, laual mõjub efektselt, kui kausid on ühesugused, aga erineva suurusega. Haki ja tükelda ained loetelu järjekorras ja hakka kaussidesse kihte seadma. Sega kokku kaste hapukoorest, majoneesist ja vedelda kohvikoorega, maitsesta julgelt meelepäraste maitseainetega. Ei saa täpselt kirjutada, et pane teelusikatäis soola või nii ja nii palju pipart. Igal ühel on oma lemmikud maitseained ja igaüks peab oma käe ja maitsemeele järgi katsetama, kui palju on palju ja mismoodi paremini maitseb. Lisa rohkelt rohelisi maitseürte, praegu ei peaks neist rohenäppudel küll puudust olema. Lao siis kausi põhja värske kapsa tükid, kapsa peale suitsukana, siis värske kurgi kuubikud ja redise rattad. Riivi muna, võibolla mõni imestab, et mis ta sellest munast koguaeg riivib, et ikka surutakse kahvliga või hakitakse lihtsalt. Aga hea riiviga on väga mugav muna peenestada ja sobilikud tükid on kiirelt salati jaoks olemas. Muna peale punase tomati tükid ja marineeritud sibula rattad, kõige krooniks kollane kaunis mais. Ja siis kaste. Kihilisse salatisse kastet pannes, tasub siis noateravaga augud salatisse teha, et veidi aidata kastme valgumisele alumistesse kihtidesse kaasa. Korda kihte alustades taas värskest kapsast ja lõpetades maisiga. Kata kastmega ja kaunista meelepäraselt salati koostisosadega ja aiast leiduvate kaunite lillakate murulaugu õitega näiteks.
Piltidel on kausis ka marineeritud punane sibul, mida tegin eraldi söömiseks giniga marineerides. Kuigi ma aineid ei mõõtnud, aga umbes kilo punast sibulat lõikasin ratasteks, lisasin heale õlile veidi punase veini äädikat, maitsestasin korralikult soola, piprasegu, ürtidega, tasakaalustasin suhkruga ja valasin kihinal peale gin long drinki. Kihisev gin segas maitsed kuidagi väga hästi kokku, järgmine kord kirjutan täpsemad kogused ülesse. Ja ükskõik, mis grillilt tulema hakkab, sobib lisandiks alati ka potitäis keedetud värsket kartulit rohke rohelise tilliga. Ja ongi korralik õhtusöök kindlustatud. Värskes õhus maitseb lillelises aias ka kõik paremini. Suvi on ilus!
Retsept ilmus www.buduaar.ee´s.
Maasikavahusest suvest räägivad nüüd kõik. Ja on ikka lux-värk minna hommikul kastepiiskades pärlendavas roherohus oma aeda ja uurida maasika punavate põskede seisu. Metsmaasikadki punetavad juba ja kutsuvad korjama. Aga oleme ikka üsna looduse meelevallas. Kui mul peale laste lõpetamisi ja mõnda kiiret tööpäeva oli taas vaja Buduaari jaoks lugu teha, läks hallis vihmasajus jaanilaupäeval meil elekter ära. Ja hakkisime mehega sõbralikult kahekesi jaanipäeva jaoks üha pimenevas köögis oa-kartulisalatit ja mõtlesime, kui sõltuv ikka tänapäeva inimene elektrist on. Meil on küll puupliit olemas, aga hommikukohv oli meil juba joodud. Ja Buduaari jaoks mõeldud maasikakreemi jaoks vahukoore lööb iga tubli perenaine ka käsitsi vahtu. Aga pilti ja lugu ära saata läbi vihmavees ebameeldiva ilma mõttejõul ju ometi ei saa. Vähemalt 6 katset tegid töökad elektrimehed kuskil, et taas elekter sisse lülitada. Taiplikult olime juba külmkapi ja arvuti juhtmed välja tõmmanud, sest ootamatult nendest ilma jääda nagu ka ei tahaks. Ja siis mõtled elektriarvele ja sellele, kes sinule su kahjusid korvab või tegemata töö eest palka maksab. Õnneks tuli elekter paari tunni pärast tagasi, meil saigi salat hakitud ja kiirelt hakkasin maasikakreemi kokku vuristama ja panema, et saaks pildid tehtud ja ruttu loo saadetud, et lõpuks jaanipäeva tähistama sõprade juurde minna.
Maasikane magustoit on ise imelihtne, ainult kokku segamise ja kapist klaaside valimise ning pokaali ladumise vaev. Valisin nii väiksemaid Martini klaase väiksema isuga magusasõbrale, nagu ma ise ja suuremaid kihvtisid smuutiklaase suurematele maiasmokkadele, nagu mu poeg ja mees. Kahju kohe vahest, et klaasid kurvalt kapis tühja seisavad. Kreemi sisse olin vahukoore kõrvale varunud ricotta kohupiimapastat. Mulle meeldib selle sametine tekstuur ja vähene domineeriv kohupiimamaitse, et hea vahend vahukoorest kreemi sametisemaks muuta, aga mitte eriti maitset kohupiimaseks tõsta. Mis muidugi ei tähenda, et kohupiimal midagi viga oleks. Juba talvel Valentipäevaks torti tehes, avastasin enda jaoks taas halvaa. Endagi sünnipäevaks sobitasin mõnusalt magusa halvaa maasikatordi sisse ja sobis suurepäraselt. Et maiuses mingi iva või erilisus oleks, lisasin küpsiste kastmiseks mõeldud kohvi head aromaatset pärlendavat roosat veini. Rosè veinid on üldse mu suured suvelemmikud. Mees muidugi tõi Prantsusmaalt häid veine hulga ja salatihõrkude ja grillkana juurde meeldis mulle hoopiski Ginsault viinamarjast tehtud pikantsem vein. Aga rosé, mida kreemis kasutasin oligi maasikaselt magusapoolne ja marjane. Muidugi võib hoopiski mingit likööri kasutada veini asemel, mis kellegil käepärast on.
1 suur pakk vahukoort
1 Otto ricotta kohupiimapastat
6 tl suhkrut
100g halvaad
1 pakk Marmitoni kaeraküpsiseid
1 dl koorega kanget kohvi
1 dl rosé veini
Vahusta vahukoor suhkruga tugevaks vahuks, lisa eraldi kausis ricotta kohupiimapastale. Suhkru kogust saab igaüks timmida, seda ei saa ju otseselt soovitada, kes tahab magusamat, kes vähem magusat. Tuleb ikka ise maitsta. Valmista kange kohv, lisa koor, jahuta, lisa vein. Riivi halvaa. Tükelda maasikaid valitud pokaalide põhja, võid maasikaid ka purustada, sinna peale tõsta lusikaga kreemi, siis puista riivitud halvaad. Kasta 1-2 kaeraküpsist kohviveinisegusse ja pane kreemile. Korda kihte alustades taas maasikatest. Martini pokaali panin ühe krõbeda kaeraküpsise, Marmitoni toodang on väga maitsev ja krõbe, suussulav lausa. Suuremasse pokaali panin kaks küpsist. Kaunista maasikate ja rohelise piparmündilehega. Loo kirjutamise ajal maiustasin kohe prooviks ühe pokaali, maitses ilma seismata ka juba väga hästi. Viimane maiuseklaas läks maiustamisele peale mitut päeva, kui jaanilõket hoolimata vihmavõrust nauditud sai, palju lauldud ja tantsitud sõpradega ning taas kodus tagasi olime. Maitses ikka hästi ja ei olnud klaasipõhja ebamäärast vedelikku tekkinud, nagu vahest magustoitudega juhtub. Maasikaaeg on lihtsalt võrratu suveaeg ja maasikaid armastavad kõik!!!:)
Suvi sosistab kõrva, et maasikaaeg on käes. Annaks loodus nüüd mõni päev armu, et punane põsk maasika valgele poolele saaks küpseda. Rikkalik roheline ürdiaed ja salativaagen, redise roosa ja uudne valge. Herned ronivad kepsakalt keppidel. Suvikõrvits kasvatab korralikult taime, et augustikuus kuud kroonida. Täna aga peab suvesooja kasutama ja korraliku rohimise päeva tegema, et neid häid vilju suve lõpus igal päeval nautida saab. Seni tuleb poest suvikõrvitsat osta, et ikka head ja paremat lauale sellest teha. Ma võiks vabalt suvikõrvitsa pärast taimetoitlane olla. Meeldivad kõikvõimalikud variandid. Porgand annab suvikõrvitsale juurde mahedust, sibul vürtsi, aga küüslauk on lausa kohustuslik. Küüslauk toob peenelt kabatšokist välja kõik tema paremad maitsed. Punane mahe kirsstomat ja sõber baklažaan teevad köögiviljasalati Vahemere hõnguliseks. Baklažaan aga armastab kõikvõimalikke juustusid, mida rohkem, seda uhkem. Ja hea mõrkjas roheline oliiv vormib koos roheliste salatilehtedega salatist selle õige eelroa.
2 suvikõrvitsat
1 baklažaan
4 suurt küüslauguküünt
1 valge sibul
1 punane sibul
2 pk Mozzarella juustu kirsse
veidi rohelisi oliive serveerimiseks
erinevaid rohelisi salatilehti
jupike tšillit
tilli, rohelist sibulat, koriandrit
õli, soola, Vahemere ürte
Lõika suvikõrvits ja baklažaan kuubikuteks, purusta noaseljaga küüslauk, tükelda sibulad suuremateks ribadeks. Kuumuta wok-pannil parajalt head õli ja lisa köögiviljad. Keeruta ja woki paraja hoogsusega, võid maitsestada julgelt kohe, kuna nii suvikõrvits kui baklažaan on tugevad maitsete imejad ja ei tohi lääged jääda. Veidi aja pärast lisa poolitatud kirsstomatid ja juust. Kui soovid teravamat rooga, lisa jupike peenestatud punast tšillikauna. Võid ka vürtsi vägevuse ära jätta ja asendada maheda porgandiga, porgand sel juhul lisa teiste köögiviljadega koos. Sega ettevaatlikult roog läbi madalal kuumusel ja serveeri koos roheliste erinevate salatilehtede ja roheliste maitseürtidega suurel taldrikul. Puista peale peotäis rohelisi oliive. Kastet salat eraldi ei nõua, kuna pannil seguneb juustune köögiviljamahl maitseürtidega ise loomulikuks leemeks. Naudi eraldi eelroana või ürdikana ja riisi hea lisandina.
Muuda igal korral salatit, lisades ühel päeval erivärvilisi paprikaid või suuremaid lihavaid tomateid. Hästi sobivad šampinjonid poekarbist ja metsast korjatud värsked metsaseened. Värske kartul rohke tilliga tasub proovimist. Samuti roheline magus hernes ja hilisemad rohelised oakaunad. Variante on sadu, aga ära küüslauku ja juustusid unusta, suvikõrvitsa ja baklažaani südamesõbrad.
retsept ilmus www.buduaar.ee´s
Päikese kullaroosatriibuline viirg taevahallil, vihmajärgne märg rohke niiskus, lokkav suveroheline nii lillepeenras kui aias. Maasikad korjavad aplalt punapõskedesse puna, ikka ühelt poolt ja teiselt poolt ja loodan, et vihmast oli piisavalt kasu ja et nüüd päike võtab vähemalt korraks mõneks päevakski taas võimu. See on looduse seis. Muidugi karikakrad upitavad valgeid õielehti, armastab, ei armasta ja pojengide roosa poetab õue puhmas, uhke punaroosalise põõsa, valged pruutroosad on veel pungas. Ja kollased päikeseliiliad, need varajased. Amplites on mul igasugust värvi petuuniad, pastelset roosat, kirgast roosat, vaarikaroosat, roosa-valgekirjut ja kollast ja pildid tulevad järgmine kord.
See suve algus on meie peres eriline olnud. Tütar lõpetas ülikooli ja poeg põhikooli. Ja veidi peatun tänases sissekandes toidupoole peal, kuna tegemist on ju ometi toidublogiga. Tütre lõpetamine oli kaunis kultuurses Viljandi linnas ja olin facebookis silma peale visanud Aiakohvik Basiilikule ja nii me sinna hirmsasti lõpupeo peolauale minna tahtsime. Veidi konarlikuks kujunes see tellimise ja kokkuleppimise tee, aga kui õige päev oli käes, siis lootsime, et meid ka peale aktust oodatakse. Ja kui tõesti armas, pidulik, sügavalt kultuurne aktus läbi sai, õnnitlused sinimusta ähvardava pilvemassi all ja aina tõusva tuule all mööda said. Samuti lõpetajate imearmas oma direktori vastuvõtt, suundusime Aiakohviku otsingutele. Tuul tõusis, lehed lendusid puudelt ja ilm oli tormi meelevallas. Õnneks aitasid meid moodsad navigatsiooni seadmed ja me ikka lõpuks leidsime Pirni tänava õnnelikult ülesse. Kui aadressi täpselt ei tea, siis naljalt sinna kanti ei satu. Tuul tahtis siidi seljast viia. Aga olime täitsa õnnelikult õiges kohas, sest sildi leidsime alles keldrisse viivalt ukselt. Aga armas neiu juhatas meid lauda ja laual ootavad šampuse, veeklaasid, esimese käigu kate näitas, et meid on ikka oodatud. Tõeliselt armas, aga üsna väike koht. Saime oma kihiseva cava ja toredaid sõnu ütlema hakata, mis ka peale lilli mõeldud oli. Lõpuks tulid ka praed, kuni kuulasime tütre aktuse elamusi, korralduse tagatoa saladusi ja edasisi plaane. Praed olid ausad. Parmesanikana pestoriisiga ja BBQ ahjus tehtud seafilee mustsõstra kastmes tüümianikartulitega. Mina sõin kana, mis oli mahe ja pehme, kuna ma üldse ei armasta basiilikut, siis jäi inetult minust pestoriis maha, aga see on ainult minu süü. Värske salat oli igavate killast kogu kodumaiste blogijate staffile, aga kui on pikk päev juba selja taga ja kõht tühi, siis pole gurmeeks enam erilist aega. Seafilee sai ka ainult kiidusõnu ja lisandite üle keegi ei nurisenud. Magustoit oli tõeline pärl, mille olimegi valinud välimuse järgi, toorjuustu-marjavaht vaarikatega. Aga minusugune hull tahtis kindlasti sinna rammusa kreemi vahele riivitud röstitud leiba või küpsise natukest või mingit muud kulinaarset imet, mis raske kreemi kergeks teeks. Muidugi vahune mõnus cappucino päästis ka päeva. Istumine oli õdus. Lapsed rääkisid oma plaanidest ja tore ja vahetu oli ka tutvuda oma tütre noormehe perega. Tegime pärast tormituule järgses aias ühispilte ja siis oli juba kahju lahkuda, et seal õdusas aiaski oleks tore olnud head külma veini nautida ja elu üle arutada.
Poja põhikooli lõpetamine oli siin meie maa kodukandis ja palju väiksemas võtmes ja mõõtmes. Ja aegade kiire lennu tõttu tegime piduliku lõunasöögi oma aias hoopiski enne aktust. Lõhe toorjuustu-majoneesikattes ürtidega, köögiviljaraguu ,värske kartul, marineeritud punane sibul, värske salat, maasikad, juustu-oliiviliud. Lihtne, kiire, kuid veidi pidulikum söök suvises päikeselõõsas ja kui kõht täis, sättisime end valmis. Tore oli poega esimest korda ülikonnas näha ja raske seda aktuse-eelset ärevust rahustada. Tütart ma aktuse eel ei näinudki ja pabistasin suuresti, et kuidas ta pühapäeva hommikul endale ikka patsi pähe sai, kui ükski juuksur eriti ei viitsi pühapäeva varahommikul töötada või vaba päeva töiseks teha. Aga selleks on head sõbrad, aitäh Heleriin, Karl. Hea puuviljatort ja kohv peale poja imelikku aktust, kus mitu korda piinlik pidi hakkama, kuigi ei oleks tohtinud, oli ka ehk asja eest. Pärast ja siiani imetlesin kauneid lilli ja olin LIHTSALT õnnelik, et mul nii tublid ja armsad lapsed on. Head teed, lõputut lendu, aga et kodutee oleks alati jalge all ja süda soe ja õigel kohal!
