Otsing sellest blogist

28. märts 2010

Kilude kuningriik







Nädalavahetuse päike ehmatas kevadveed vulisema. Lumemust, pori, jääkonarused, karjuv vajadus kummikute järele. Mustakuuelised aplad linnud. Kiisude märjad käpad helerohelisel diivanisametil. Ere päikesepeegeldus heledal ümbrusel meelitas päikeseprillid ninale. Kevad...ometi kohal.

Kodulinnas käigult kesknädalal tõin kotikese kelmikaid kilusid, mõni rõõmus räimepoeg ka ühes.Eelkõige rõõmustasid kassid. Kala lõhn on ju nii rabav ja pealetungiv. Noppisin siis mõned suuremad kalakesed praadimiseks eraldi ja ülejäänud panin vägevasse vürtsi. Ikka soola, suhkrut ja kiluvürtsi vahele puistades. Nurr aitas hoogsalt käpaga kaasa. Algul jätsin toasooja virguma. Hiljem panin külmkappi tahenema. Näpuga maitstes mõõtsin soolasust ja lisasin ülejärgmisel päeval veidi soola. Vajutiseks õnnis oliivipurk peale.

Veidi aega tagasi leidsin ühest blogist põneva retsepti kiluga. /http://kookkook.wordpress.com.Pedagoogide kiluampsu muster/ Uurisin ja puurisin seda retsepti ja kuna vürtsikilu on kruupide kõrval meil köögis viimasel ajal kõva tegija, siis võtsin kiluampsu tegemise ette. Sinisesse kaunisse klaasvormi panin kihiti keedumunad, kodujuustu, farmi mädarõika maitselise toorjuustu, hakitud sibula ja vürtsikilu. Iga kihi vahele niristasin majoneesi-hapukoore kollakat segu, mis oli rikas karrist, piprasegust ja sutsukesest soolast.Sibulata seda rooga kuidagi ei mõistnud teha, sest vürtsikilu ja sibul lihtsalt kuuluvad kokku. Kilu oli ikka karbist, mitte see enda tehtud.Kaunistasin keedumuna valgete ja kollaste triipudega. Kukkus välja kuidagi kuninglikult kevadine.

Kuna koju ootasin poega treeninglaagrist, siis panin ahju mõnusalt koheva ja krõbeda kartulivormi. Viilutasin kartulid, maitsestasin, vahele puistasin nii küüslauku kui sibulat ja valasin üle muna-kooreseguga, kuhu oli sisse segatud veidi riivitud juustu. Räimepojad praadisin jahust läbi keerutades pannil kuldpruuniks ja salatiampsuks piisas jälle ema tehtud tõeliselt hapust hapukurgist.

Kõik maitsed täiendasid üksteist. Karrine kiluamps sametiselt pehme muna-kodujuustu segus sobis kuuma kartulivormi kõrvale suurepäraselt. Ja seismisel maitsed aina muutusid sügavuti. Sobis võrratult musta leivaga järgmisel päeval ja pühapäevaste pannkookide täidiseks. Kihid ainult paneksin teises järjekorras ja kihid võiks isegi korduda, siis oleks lihtsalt suuremat nõud vaja. Kuna mul värsket tilli polnud, kasutasin sügavkülma tilli-peterselli segu. Kuna mu pojale tilliroheline väga ei meeldi, siis olin maitserohelisega üsna tagasihoidlik.

3 kommentaari:

Kiku ütles ...

Usun, et see tunduks ka mõnele kilu-mitte-nii-armastajale mõnusa õhtusöögina! :)

Mustikas ütles ...

Olen jätkuvas vaimustuses sellest kiluampsust, ta külmkapis seistes läheb aina paremaks maitselt.Aga nagu mul kombeks on asju kuidagi enda järgi teha, siis muudaks ma seda retsepti, prooviks kas rukkileiba lisada või kartulit.:)

Unknown ütles ...

Tere,tegime kodus seda kiluampsu,tegelikult ema meisterdas,niivõrd hea tuli!Tsauki! Mina.