Kui lihtne kodune gurmee alati võidab

Lõhemari krevetimaitselise Merevaiguga muretaignalusikas

Üllatuskimp kallilt sõbrannalt

Ja üllatuskorv keset kiiret tööpäeva
8 sorti juustu, hea vein, oliivid ja päikesekuivatatud tomatid, kodumaine suitsuvorst

Väike peolaud peale kiiret tööpäeva ja armsad sõbrad

Tabasalu Gurmee Garaaži küljelt leiab ka poe lemmikloomadele

Uh, mulle meeldivad nelgilised, ei tea küll, miks ma neid ei ostnud

FAO27 Kalakohvik kliente ootamas

Mereannisupp, mis keerles suus
Kalmaar/ suitsuangerjas/ wakame/ enoki seened/ pak choi/ muna/ krevett

MUSTSÕSTAR JA KITSEJUUST
Mesi/ kitsejuusrukreem/ sorbee/ besee

CHURROD JA TIKKER
Pontšikud/ tikrimoos/ vaniljekaste

Juunikuus niisugune pontšakas lest, mis ei mahu pannile... küll aga kõhtu koos värske kartuli ja köögiviljaraguuga

Pizza Grande Haapsalus - vana hea tuttav, milles ei pea kunagi pettuma

Kiire juunikuu on möödas. Lähemad inimesed teavad, et minu kaasa on just märtsis, juunis, septembris, detsembris kodus ja siis saab palju ringi sõidetud ja elu nauditud. Kuna juunikuus on nii mu poja kui minu sünnipäev, siis kiire tööaja kõrvalt leidsin seekord, et miks mitte seda tähtpäeva töö juures tähistada, kutsudes endale külla mõned armsad sõbrad geograafiliselt just lähedalt.


Aga enne ühel vihmasel päeval käisime väikesel ringsõidul, mis ei ole ka meie kodunt kaugel ja on vägagi tuttav. Läbi Madise käänulise tee kulgesime Paldiski poole. Klooga-Rand on koht, kus olen terve lapse- ja noorpõlve suvedel päikest püüdmas käinud ja merevett nautimas. Sama kogemus ja värvikad mälestused on nii Laulasmaalt kui Lohusalust. Need kaunid mereäärsed paigad, mis lõhnavadki sõna otses mõttes mere järele. Vihmas kulgesimegi autoga läbi nende kaunite paikade. Teeremont ei häirinud meie liikumist ega ausalt öeldes ka kole ilm. Võimalusi kerge kohv ja kook võtta või einestada oli nii võrratus Ott&Matilda-Laulasmaa kohvikus, kui Kahvel kahele asemele tulnud toredas perekohvikus, mis kannab nüüd nime Lille kohvik. Samuti saab suviti süüa Lohusalu sadama pubis. Ja ka alati eriliselt armsal Keila-Joal on üks tore 24 t lahtiolev toidukoht, kust oleks saanud nii pelmeene kui šašlõkki. Aga mul oli silme ees siht ja tahtmine Tabasalus Gurmee Garaažis kõiki toredaid poode külastada ja Kalakohvikus süüa. Sest olin ju nii palju head ja positiivset reklaami lugenud. Osmani Grilli asemele oli pesa teinud Selleri nimeline koht, mille kohta olin ka lugenud ainult head, aga ikka nii tahtsin sinna Gurmee Garaaži. Esimesena käisimegi kohe kalapoes. Särtsakas ja sõbralik müüja soovitas meile lõhe grillvorste, mis pidavat eriti just meestele meeldima. Silma hakkas küll sinimerekarpide hea hind, aga ma ei olnud nö Belgia rahvustoidu lainel, kuigi mu mees just Belgias töötab. Ikka tahtsin kodumaist head ja värsket kala ja midagi ka oma eelolevale peolauale. Nii saigi ostetud lesta, üllatus, üllatus, mis olid nii paksud, mis enamasti toimub alles augustis. Lõhemarja andis müüjanna lahkelt proovida ja see rändas ka koos soovitatud lõhevorstidega kotti. Olgu kohe öeldud, et neid lõhevorste ei söönud isegi kassid, need olid nii mõttetud ja ülesoolatud, et küsimus tekib, kas ikka jääkidest maksab midagi niisugust üldse teha. Järgmisena väisasime sealihapoodi Kolm Põrsast, sealne müüja nii jutukas ja lahke ei olnud, aga pika piidlemise peale avastasime, et hinnad on ikka hüper-super madalad ja lausa patt oleks mitte midagi osta. Nii sai ostetud nii sealiha, kui searaguukonte. Ainuke viga oligi see, et meil oli kodus külmkapp suvist grill-liha täis, aga need soodsad asjad rändasid sügavkülma. Edasi oli küll Juustukuningate armas pood, aga selle me kuidagi jätsime vahele ja pärast unustasime. Tahtmine oli enne sööma minemist nurga taga hoopis lillepoodi külastada. Ikka ju tahaks veel midagi istutada ja alati on mõni armas ampel puudu. Tore oli seal lilleaias kõndida, keegi ei määrinud midagi pähe ega tüüdanud küsimustega. Koguaeg arvasin, et müüja istub putkas, aga pärast alles lugesime lustakat silti, et küsimuste korral vajuta kella. Seal kõrval oli ka armas lemmikloomapood, kus uksel sõbralikult istuv koer lahkelt sisse kutsus.  Siis oli küll juba kõht tühi.


Ja nii me lõpuks FAO24 Kalakohvikusse sisse astusimegi. Sõbralik ja krapsakas neiu tõi menüüd, peale meie polnud seal kedagi. Tõmbasin ninaga lõhna, et kus see uhke puljongipott, mereandidest tihe, siis vaikselt podiseb. Ei tundnud midagi. Peakoka pakkumine vahelehena menüü vahel maksis 10euri ja kuskil ei näinud ma neid 5-6 euriseid päevapakkumisi hooaja tänasest ahvatlevast kalast. Nii tellisingi mereannisupi ja mees ka nõustus sellega. Hea, kuum rikkalik mereannisupp keset vihmast ja veidi jahedat suveilma, sobib ju suurepäraselt. Teenindaja veel hoiatas, et supp on vürtsikas. Andis ikka seda suppi oodata. Tumeda juuksepahmakuga kokk loivas mööda kööki. Mulle tegelikult ei meeldi, kui köögid paistavad. Inimesed kulgevad seal oma maailmas, räägivad omi jutte, teevad omi toimetusi, mis kliendil sellega pistmist. Samuti ei meeldi mulle, kui omanikud ringi laiavad, mina ei pea kliendina teadma, kes selle koha omanik on. Ma tulin lihtsalt sööma. Lõpuks saabusid meie supid. Midagi nii koledat ja rõvedat, ma pole elus söönud. Ma olen väga sõbralik klient alati, kuna ise töötan teeninduses. Teretan ja tänan ja kummardan, kui isegi minust suurt välja ei tehta. Alati leian selle sõrmenipsuga väärtoleva jootraha hetke, et teenindajat tänada. No see supp tõsiselt keerles suus. Kõik, mis seal sees oli, oli toores. Kui välja arvata keedumuna. See puljong oli mustjas sojast, suitsuangerja äärtes võis vaevu aimata angerja head ja mõnusat rasvasust, kalmaari ribad keerlesid mul suus, need olid lihtsalt toored. Herned ja seened olid vist sekundiks ainult panni või puljongi kuumust näinud. Ma ei naudi neid moodsa kokamaailma hetki, kui kõik peab hullult al dente olema. Las see pasta on minut vähem keedetud kui pakendil, aga muu - köögivili ja mereannid, no andke andeks. Jätsin lopsaka kreveti viimaseks. No see oli lausa jube. Ma arvan, et ma ikka väga pikka aega ei tee enam endale lohutuseks ega heaoluks ühtegi kreveti- või mereannisalatit. Isegi sellest ma ei saanud aru, miks seal oli suureleheline pikk vars peterselli ja paksoa ja mangoldi lehed, mida see sellele supile andis. Mitte midagi. Vürtsikus polnud probleem, see oli lausa leebe. Ütlesin muidugi teenindajale ka. See oli vist üldse esimest korda elus, kui ma ütlen teenindajale, et vabandust, aga see supp ei maitsenud mulle. Ma üldse ei saa aru, et miks peaks Eestis niisugust suppi valmistama!? Lohutuseks tellisime endale magustoidud, kuigi teenindaja sõnul magustoidu menüü väga pikk polnud. Kaua meisterdatud kaunike maitses muidugi meile hästi, serveering oli jahmatav ja sisu üllatav, aga nii head kohvi ma polnud tükk aega kuskil joonud. Et lahkusime ikka sõpradena. Ja muidugi see kalapoest ostetud lest, mis õhtul kodus pannile rändas. Juuni alguses nii paksu ja lihavat lesta süüa on lausa luksus. Lisandiks värske keedetud kartul ja köögiviljaraguu, pole tõesti ilmas midagi paremat. Lesta valge liha oli niisugune siidine ja jäme, tavaliselt augustis on ehk lest pigem niisugune jahusem. Ja siis mõtledki, kuidas lihtne kodune gurmee alati võidab.


Sünnipäevalauale aga sobis kalapoest ostetud lõhemari suurepäraselt. Seekord olin mõelnud menüü koostada nii, et valmistan suupistete jaoks erinevad salatid, mida mõnusalt rukkipesadest või näkileivaga õndsalt süüa saab. Tursamaksasalat kirsstomatiga. Kalmaarisalat muna ja värske kurgiga. Kalkunirulaadiga lihane salat vürtsika porgandisalatiga. Juba aastavahetusel lemmikuks saanud avokaadomääre külmsuitsulõhega. Lisaks veel maasikad, juustu-oliivi-chorizo vaagnad,  magusaks maasikatort, mida ma muidugi ise ei valmistanud. Sest selleks polnud lihtsalt aega. Ja need Martini Fiero suvised kokteilid, peame ikka seda rubiinpunast apelsinist õndsust vist maale hakkama tooma. Sõpradega on alati tore ja kodune gurmee on alati hea, millega saab kõiki üllatada. Ja üllatusi täis oli ka tihe tööpäev, kui lillekuller tõi armsa lillekimbu koos rikkaliku gurmeekorviga armsalt sõbrannalt. Juustu mekin siiani ja vein veel proovimata. On ka meil Eestimaal imelisi võimalusi kallite üllatamiseks, aitäh, aitäh, aitäh!