Tšillised kanatiivad suvikõrvitsaraguu ja rohelise salatiga, mida kroonib avokaado. Suveõhtu ehtne toit

Seitsmevennapäev ennustab aina vihma. Vaatan, kuidas oblika looduslik vars muruplatsil aina pikkust viskab. Ja jälle tuleb vihm. Kasvataks sel aastal muruplatsi heinamaaks, kas peab olema koguaeg nii rohitud, niidetud, korras kõik!? Tore oleks ju mõelda, et ka armsal, vahel küll tüütul putukamaailmalgi on oma elu. Ja kuidas ma peale vihma pelgan tigude peale astuda. Aga siis tuleb valge inimene päris maailmast ja ütleb sulle, et nad muidu söövad kõik su lilled ja taimed ära. Rukola kallal oli ka käbe koi, armastan rukolat, olin üsna õnnetu, lehed olid auguliseks söödud, aga tundub, et koiliblika tööst hoolimata rabeles rukola sellest välja, on õide puhkenud ja õite alt leiab ka korralikke lehti salatiks toidu sisse. Hiljuti tegelesin tööl taimetoidu menüü koostamisega rahvusvahelisele tantralaagrile. Arvasin, et mulle jääb rohkem külge vahvaid toite läätsedest, mungoast, kikerhernest, aga kui neid tooraineid kodus sul pole, ega siis ei tee ju ka. Ikka teed seda, mida armastad, millega harjunud oled.

Suvikõrvits, rukola, koriander - on mu suured lemmikud. Ma vist elan üsna põhjamaises kliimas, sest mul veel suvikõrvits isegi ei õitse. Ja kui loen, et kellegil on mustsõstrauputus, siis minul on marjad kõik veel toored. Aga suvikõrvitsat saab ju poest ka. Aga kõik värske maitsekas roheline, saab peenrakastidest nopitud. Olen korjanud kimpu koriandrit, peterselli, tilli, rohelist sibulat, erinevaid salatilehti, rukolat, spinatit ja lihtsalt kõik ära hakkinud, nii sooja toitu lisanud kui värskelt peale saputanud. Lillepeenras kasvab mul ka oregano ja kasutust leiab harva. Ei teagi miks. Nüüd lubasin endale, et seda väekat, kaitsvat taime lisan rohkem toidu sisse ka.

Nii saigi pandud kanatiivad lihtsasse tšillisesse marinaadi. Selleks kasutasin näiteks fetajuustupurgi järelejäänud maitseõli, õunaäädikat ja tšillikastet, tšilli veskist ka osavaid tiire, Provence ürte ja roosat soola. Paar tundi maitsestumiseks on täitsa piisav. Ahi 250 peale ja kui sobiv kuumus saavutatud, siis punakastmes tulised tiivad lähevad ahju. Samal ajal ettevalmistasin värske kartuli, porgandi ja panin keema. Ja wokpannile veidi kookosrasva ja sinna korraga suvikõrvitsa pooleks lõigatud rattad, kahe porgandi laastud, pool punast sibulat, veidi kirsstomateid, keerutan need kõik läbi, lisasin taas Chili Explosioni veskist tuld, Vahemere ürte, roosat soola ja kui kuumuse madalaks keeran, lisan ka rohkelt küüslauku. See annab niisuguse õige maitse suvikõrvitsale. Armastan ikka öelda, et suvikõrvits nõuab lausa küüslauku ja baklažaan juustu lisandiks. Värskesse salatisse rebisin 5 erineva salati lehti, viilutasin kurki, hakkisin punast sibulat, veidi kirsstomateid ja üks küps avokaado viiludena. Ja ikka koriandrit ja oreganot ka julgelt. Ka sinna kasutasin fetajuustupurgi maitsestatud oliivõli, õunaäädikat, erinevaid maitseaineid. Suhkur jäi ka nüüd mängust välja. Kuigi mõtled, et muidu ei tule õiget tasakaalu maitsetes. Aga tuleb küll. Ja kogu see roheline rikkus hakituna veel suvikõrvitsaraguule ja ongi kõik valmis. Ja külmapärlenduses klaas valget veini. Ja las sajab suveõhtul ja päeval vihma, kui nii on määratud.