Otsing sellest blogist

3. sept 2016

Kohustuslik lestapostitus

Praetud lest tšillise köögiviljaraguu ja värske salatiga
Alkoholivaba õlu on pop - minu uus elu
Lepatriinukogusse lisandunud kaunis alus, millel hoian küll oma akvamariinist ehteid

Suvikõrvitsat ja aeduba tuleb tasapisi peenrakastidest veel
Rukola ja mangoldi lehed kasvavad ka kõrgustesse

Lestal lisandiks siin suvikõrvitsaraguu paprika ja porgandiga ja kodujuustusalat
Küsimus on, miks pole kumbagil pildil minu suurt lemmikut kartulit!?
Kirjutan ikka lestast ka. Vihma niikuinii sajab. Las seened kasvavad. Küll jõuab metsa veel ja veel. Hea Nõva kandi kalamees tõi mulle taas lesta. Alati tuleb ta ootamatult ja kunagi ei tea ega oska kiirelt reageerida, et palju on palju, kui palju lesta siis võtta. 3 kg on vähe, kas 5 kg on parasjagu või tuleks ikka palju rohkem võtta. See viimane variant on vist kõige õigem. Sest hiljem, kui mul käed karedad lesta puhastamisest ja esimesed uhkustavad pildid õnnelikuna Instagrammi postitatud, mitte küll teiste kiusamiseks. Sajab küsimusi, kas rohkem ei saa ja millal jälle too lestasaak tuleb. Lest ajab kõik elevile.


Aga, mida siis lestaga teha? Olen sellest muidugi kirjutanud igal aastal ühtemoodi ja ega tänane jutt vist ka erine. Kuigi olin natuke nukker, kui sel nädalal alanud Terevisiooni toidurubriigis hea kalaonu Hanno lesta fileeris. Muidugi oli seda põnev vaadata ja lihtsusest sai uhkus ise. Aga minu meelest pole midagi paremat sellest rasvavööst, mis just kondiäärtes pesitseb, mis maitseb kuumalt oivaliselt, aga ka jahtunult ja lihtsalt leivaga süües ja iga kondioga lutsutades on lihtsalt õndsuse tipp. Aga kodus võibki ju endale kõike lubada. Tänapäeval on muidugi soolad ka väga muutunud. Kui mõningad aastad veel tagasi soolasid puhastatud lestad ära, siis juba järgmisel päeval praadides võis juhtuda, et lestad olid tulisoolased. Nüüd seda naljalt ei juhtu. Ma tegin toitu oma 5 kilost lestast nädalajagu ja nad ei sooldunud ära. Ikka praadisin täpselt ühtemoodi ja maitses ka samamoodi. Lisanditega sai lihtsalt erinevust toodud lesta juurde. Sest ajarutus polnud aega lesta purki panna ja tarretismarinaadi teha. Samuti ei olnud mul peenrakastis enam niisugust vahvalt vohavat rohelist tilli, et oleks selle lapsepõlve meenutustembu ikka ära teinud, et lestade vahele ohtralt soola ja tilli ja siis peale mõne päevast seismist (võibolla  aega rohkemgi vaja tegelikult) saab lestast ribasid lõigata, see lestakont pehmeneb sooldumise tagajärjel, keedad kartulit kõrvale, kurgi-tomatisalat hapukoorega juurde ja voila, lapsepõlv on tagasi. Aga, mis puudutab kartulit, siis igatsen küll neid aegu, kui olid Vigrid ja Andud ja Andretad. Nüüd saab toitlustuses suve läbi väikseks ja ümaraks kooritud vana Laurat sulfitis nõrkemiseni, vastikult magus, juba lõhn on rõve, kui see potti pannakse, rääkimata söömisest ja seda rikutud maitset ei päästa ka ahjus kauniks ja krõbedaks küpsetamine.
Koju olen muidugi ostnud kättesaadavaid juhuslikke varajasi kartuleid külapoest, mis on ka üsna maitsetud ja niisugust ülihead efekti ja tunnet, mis värske kartuli söömisega tavaliselt tuleb, on jäänud sel aastal küll saamata. Ei aita sulavõi ega ohtralt tilli. Sügisel peab tarku valikuid tegema, mida säilituseks osta. Aga lestapiltidel oli kartul siiski kaadri taga. Kuna keedetud kartulit oli külmkapis küll, siis sai lisandiks söödud teda lihtsalt külmana. Minul see teinekordki tasakaalustab tugevaid maitseid, kõlab võibolla veidralt.

Lesta juurde sobib hästi ka alkoholivaba õlu. Tõusin ka ühel suvepäeval üles ja mõtlesin, et teeks tervisele pai ja kampaaniaid ootamata, väikese pausi, maksapuhastuse. Põnev on siis poes ka uurida alkoholivaba elu. Eks sügishakul tehtud õunamahl on kindlasti ka hea kraam, aga alkoholivabad õlled, siidrid, veinid ja šampused on ka täiesti poeriiulis olemas. Ikka viinamarjadest, õuntest, tsitrustest ja humalast tehtud. Nii et valikuid on palju. Ja neid jagub kõikide erinevatele maitsetele ja vajadustele.

Kommentaare ei ole: