Otsing sellest blogist

3. sept 2016

Selge sügisandidega supp kanatiibade ja metsaseentega


Kuigi vaagisin ammu juba peas kohustusliku lestapostituse kirjutamist, mõtlesin ja vaatasin oma iga aastased lestapostitused üle, et mis sellest praetud lestast ikka ja jälle kirjutada. Sama võiks ju kehtida seentegi osas. Sügise saabudes on kuum teema ikka, kas on hea seeneaasta, kes mida korjanud on ja otsitakse õiget infot mõne tundmatu leitud seene osas. Marinaadid ja sissetegemise tehnikad on ununenud ja kui pool päeva metsas ringi uidatud ja teine pool köögis rassitud puhastamise, sorteerimise, leotamise ja kupatamisega, lähevad ikka seened ju pannile, et head kastet keeta. Seda esimest ja head.

Peale meie perekoera Rexi surma, pole ma seenel käinud. Pole tahtnud sinna metsa minna, kus alati Rexiga jalutasime. Pohlaparadiisi, mis asub siinsamas kodunt mõnekümne meetri kaugusel. Sel nädalal võtsin end lõpuks käsile. Mets on muidugi ajaga muutunud. Korjasin pohli, pistsin kesksuvest jäänud mustikaid suhu ja otsisin seeni. Uhked kitsemamplid valge kärbseseenega kõrvuti. Ülekasvanud telliskivivärvi pilvikud ja väiksed sambla seest välja pugevad kollakad kübara kerad. Kastanpruunid mehised männiriisikad, mu lemmikud. Aastate eest siin kukeseeni eriti ei olnud. Nüüd paistavad hariliku kukeseene erkkollased laigud sambla seest kaugele. Kukeseened minu meelest kasvavadki nii, et teinekord võid terve perekonna sambla seest õrnalt kahlates välja rohida. Ühe pruuni sametpuraviku leidsin ka. Ja rida tundmatuid seeni pistsin seekord korvi, et hiljem kodus neid uurida, tuvastada. Kuigi see tarkade raamatute lehitsemine võib viia selleni, et hakkadki kahtlema ja viskad väärt seened ka minema. Aga eks ikka peaks kehtima niisugune kuldreegel, et korja neid seeni, mida hästi tunned. Nii viskasin punakad liimikud minema ja ühed riisikalised, kuna ei suutnud päriselt välja mõelda, millega tegemist ja raamatutest polnud ka abi. Ja 3e ülejäänud tuvastatud seene nimed on juba ununenud. Männiriisikad panin vette ligunema. Ühte kaussi puhastasin ja lõikasin väiksemaks erinevad pilvikud. Ja järelejäänud kukeseentest, kitsemamplitest ja uhkest puravikust otsustasin suppi keeta. Selget ja head, appi võttes ka ikka kanaliha ja sügisesed köögiviljad.

600 g kanatiibasid, 2 l vett, 1 suur kartul, 1 suur porgand, 1 suur sibul, paar küüslauku, veidi rohelisi aedubasid, paar kirsstomatit, väike suvikõrvits, veidi loorberit, rose pipart, musta pipart, Provence ürte, meresoola, õli, maitserohelist

Pane kanatiivad külma veega keema, riisu vaht, pudista potti loorberileht, erinevate  piparde terad ja puista veidi soola. Lisa tükeldatud aedoad. Haki sibul ja viiluta porgand. Aja õli pannil kuumaks ja keeruta sibula- ning porgandisegu pannilt läbi, lisa seened, raputa veidi soola peale. Lase veel väljuda seentest ja keeruta kõike veel rõõmsalt ja lisa kastrulisse kana juurde. Las supp vaiksel tulel podiseb. Mul oli tõeliselt mini suvikõrvitsake, viilutasin selle ja panin koos kirsstomati sektoritega ka supi sisse. Lõpuks ka kartuli kuubikud. Maitsestasin veel erinevate ürtidega ja viimaseks karastasin purustatud küüslauguga ja keerasin kuumuse välja. Seeneleemega puljong tasahilju tumeneb ja annab oma mitmekülgset rikkalikku maitset mõnusalt välja. Nii hea supp sai, ise olin ka üllatunud. Kuna rohkem olen seenesuppe teinud kruubi ja sealihaga kahasse tummiseks keetes või teine minu lemmik ja sageli sügiseti valmistatav, veerandosa hapukapsaga metsaseenesupp.

Pilvikud praadisin sibulaga koos läbi ja tegin teisel päeval lihtsat kastet ribi ja kartuli juurde. Männiriisikate kupatamisaur köögis aga äratas hinges sügisetunde. Nii juhtub alati.

Kommentaare ei ole: