Uus aasta paukudega kohal. Kuigi me ka(a) sel aastal rakette ei lasknud. Aga traditsiooniliselt kodust ja isetehtud pidulauda ikka katsime nii jõuludeks kui aastavahetuseks. Pikalt sel aastal juurdlesin tervise pärast, kas keedan sülti üldse. Aga otsustajaks sai kauplus. Süldimaterjal oli kõik olemas. Aga momendil ei leidnud kanamaksa, nii et nendel pühadel siis jäi pasteet tegemata. Muu ikka au sees, ise, oma kätega tehtu. Alates heleda õllega hapukapsastest, mida teen suure potitäie. Panen siis purki ja jaotan lastele või vanematele. Retsepti otsin ka oma blogist. Kuigi midagi keerulist justkui pole. Lisan paarile kilole Kadarbiku hapukapsale heledat õlut, veidi vett, mett, sibulat, õuna ja maitsestan ja lasen madalal temperatuuril mitu tundi valmida. Üks ports veel praegugi külmas koridoris potis alles. Süldi keetmine on minu jaoks alati püha ja tähtis tegevus. Sel korral läks kuidagi väga lihtsalt ja nautisin tegevust. Ja positiivsuse võti oli selles, et mida varem süldi keema saad, seda varem saad õhtule. Kuigi mul on ka puupliit, siiski keedan sülti elektripliidil, kus saad temperatuuri hästi timmida. Need parema toidu maitsed, mis puupliidilt või ahjust tulevad on ka vaid müüt, mida inimesed loovad. Et justkui lihal on parem maitse. Mingit vahet pole, kui hästi maitsestad ja õigesti küpsetad. Aga kellegile on neid müüte vaja. Igal juhul sai sült kenasti keedetud ja siiani söönud, mees sai oma tööreisile karpides kaasa ja üks kausike veel külmikus ootamas, et kartulit keeta ja sinepiga ühel õhtul nautida. Elu on ilus selle tundevalemi üle.
Sel aastal jõuludeks tegin kartulisalatit suitsukanaga ja aastavahetuseks makaronisalatit singiga. Lihtsad maitsed. Tursamaksasalatit tegin ka, et rukkipesadest ampsata. Lisasin muna ja kirsstomatit, väga lihtne ja kiirelt valmiv hea asi. Jõuludeks tegin rukkipesadesse makra kreemi, makrale lisasin riivitud juustu, keedumuna ja sulatatud juustu ja suristasin sauseguriga peeneks ka. Väga maitsev.
Aga, kui ahjupraadi on järgi ja isegi küpsetatud verivorste mõni, siis saab ka hea supi kokku keeta. Ma üldse ei armasta verivorsti. Et müüt, nagu oleks see mingi eestlaste rahvustoit, käib küll minust mööda. Belglased söövad samamoodi verivorsti ja muugi rahvus. Aga, kui tahtmine uusaasta algul järele jäänud toidukraamist suppi keeta. Eks nii on ju ka seljanka sündinud, sinna võib ka lisaks kausis olevatele oliividele ka tänapäevast kraami lisada, kikerherneid ja hapukapsasalatit, mida iganes pidulaualt leiad. Pole vaja mingeid reegleid taga ajada. Ahjupraest suppi tehes peab arvestama, et olemasolev puljong on maitsekas, aga seda on vähe, et natuke peab ka vett kasutama, näiteks, et kartul keema panna. Ja nii see supp sünnibki.
vett
ahjuprae puljongit
4 kartulit
1 sibul
1 porgand
1 purk valgeid kuningube
ahjuliha
verivorste
maitserohelist
soola, loorberilehte, maitseaineid, küüslauku
Pane vähese veega kartulikuubikud keema, lisa veidi aja pärast hakitud sibul ja porgand. Siis ühenda külm ahjuprae puljong potis olevaga. Kui kõik on uuesti keema tõusnud, lisa hakitud ahjuprae liha, verivorsti kettad ja oa konserv koos vedelikuga. Lisa loorberileht ja maitsesta korralikult supp üle, lisa soola, piprasegusid, ürte, viimasena ikka küüslauk purustatult ja värske maitseroheline ja keera kuumus välja. Lase supil seista ja maitsestuda. Süües võid ka hapukooretupsu leemele lisada ja head rukkileiba juurde ampsata. Lume rookimiselt väljast tulles maitseb iga hea isetehtud supp oivaliselt. Soovin kõikidele toidufännidele ikka rohkem ise valmistatud toite!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar