Liblikad just kõhtu sellest suussulavast beseetordist tulevad. Õhkõrn suhkrukristallidega beseepõhi, hea maasikane kreem ja koduaia viimased maasikad hapukate nektariinidega. Päikese võlub pilve tagant välja. Paitab head enesetunnet. Silmale iluks ja meelele heaks.
Kooki teen mina ikka Lepatriinuköögis tähtpäevadeks. Me lihtsalt pole nii suured magusasõbrad. Ja kui suvel marjapõõsad täituvad, siis piisab jäätisest värskete marjadega ka õhtutunnil magusaisu leevenduseks. Mul puudub ka katsetamiskiiks, rohkem ikka võetud kohustusest. Aga see kaunis tort kadus küll uhkelt tordialuselt nagu Viplala oleks minema ta tinistanud. Nii hea, kerge ja magususe kõrgmäär ei häirinud sugugi. Just niisugune peab olema üks hea magus kook. Beseetordid olid nõukaajal üsna levinud, nii ei tea ma Pavlova koogist suurt midagi, pean neid rohkem moodsa aja tähenärimisteks. Ja beseed tehakse ikka ühtemoodi, küpsetatakse, kuivatatakse kaua madalal temperatuuril ahjus, vahustamisel kasutatakse peensuhkrule lisaks mingit haput ja sobivad kõikvõimalikud suvised marjad, nüüd tasuks juba proovida vaarikate ja mustsõstardega või punaste sõstarde ja mustikatega või turult hangitud mahlaste virsikute, murelite ja nektariinidega. Kohupiim kreemis teeb vahukoore mahedamaks. Muidugi võib tordile veel lisaks šokolaadi riivida, aga mul see täitsa ununes, kuigi olin end šokolaadiga varustanud.
4 munavalget, veidi soola, 2 dl peensuhkrut, 2 spl vett, 1 spl kartulijahu, 1 spl valge veini äädikat või sidrunimahla
Kate: 1 suur pakk vahukoort, 1 maasikamaitseline kohupiimatoru, suhkrut meele järgi, 2 nektariini, maasikaid
Kuumuta ahi 130 kraadini. Vahusta toasoojad munavalged lusikaotsatäie soolaga, lisa järk-järgult suhkrut. Meeles peaks pidama, et munavalgeid vahustatakse alati toasoojana ja vahukoort jääkapikülmana. Vahusta munavalgevaht tihkeks vahuks, lisa kartulijahu, vesi ja hapu vedelik, vahusta veel, et vaht püsiks vahustamisnõud teistpidi keerates endiselt nõus. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, joonista vajaliku suurusega ümmargune ketas, arvestades ka seda, et taigen küpsedes veidi laiali vajub. Pane munavalgevaht küpsetuspaberile, kui saad, vormi ääri kõrgemaks, mina näiteks ei saanud, vajus alla, aga sellest ei olnud midagi. Küpseta kuni tund ja ära vahepeal ahjuust ava. Siis ava uks pooleldi ja jäta kaheks tunniks beseepõhi ahju kuivama, jahtuma.
Kreemiks vahusta külm vahukoor vajaliku suhkrukogusega tugevaks vahuks ja sega õrnalt kohupiimaga. Kata kook vahetult enne serveerimist, kaunista meelepäraste marjadega. Naudi hea külma Fresita vahuveiniga, käsitsi korjatud maasikatest valmistatud kerge volüümiga vahuvein sobib ka ilma erilise põhjuseta nii võrratu koogi kõrvale. Siia ei saa juurde kirjutada, et jätkub neljale, kuuele või hoidku selle eest veel rohkematele inimestele. Meie sõime pojaga kahekesi selle imehea koogi kiirelt ära. Peab vist kätte võtma uute suvemarjadega kordusküpsetuse.
Retsept ilmus www.buduaar.ee´s
Kukeseeneaeg on käes ehk seeneaeg nii või naa, kuigi eks üle Eestimaa seenekasv erinev. Minu kukeseened pärinevad siiski turult. Sain kenasti tõdeda, kui erinevad hinnad on näiteks kenal puhtal Mustamäe turul ja eemaletõukaval Balti jaama turul. 7,5st eurost 4ni viimase kasuks. Aga mul olid juba kallimad ja kenamad kukekad kottis. Ma ei ole suur piruka küpsetaja, ei kasuta eriti tihti valmistaignaid, kuigi võiks ehk palju tihedamini. Heast soojast soolasest pirukast saab ju kena kõhutäie, sobib ta värske salatiga toekamaks lõunaks või pikemaks hiliseks hommikusöögiks pannkookide asemel näiteks pühapäeva hommikul.
Pirukakate, mille valmistasin maitses nii hästi, et selle oleks võinud pannilt ka otse nahka pista.
500g lehttainast
300g kukeseeni
pool suvikõrvitsa
1 suur sibul
1 porgand
1-2 küüslaugu küünt
50g Camembert`i juustu
50 g Sõbra juustu
soola, piprasegu, Vahemere ürdisegu
õli
1 muna piruka määrimiseks
rohelisi ürte, salatilehti, kirsstomateid
Sulata külmutatud taigen paari tunniga toatemperatuuril. Puhasta vajadusel seened kuivalt, ei vaja nad liigset vett. Haki sibul ja suvikõrvits, riivi porgand, purusta küüslauk. Riivi juust ja tükelda valgehallitusjuust. Aja veidi õli pannil kuumaks ja passeeri kiirelt heal kuumusel kukeseened, sibul, porgand, suvikõrvits läbi, lõpus alanda kuumust ja lisa purustatud küüslauk. Küüslauk on niisugune tegelane, mis tahab toidu sisse saada kõige viimasena, siis ta annab suurepärase tulemuse. Maitsesta julgelt nii soola, piparde või ürdisegudega. Kukeseen ja ka suvikõrvits nõuavad tugevat maitsestamist, et pirukakate hästi maitseks. Laota ja rulli taigen kaheks piklikuks pirukaks, jaota pooleldi jahtunud seenesegu piruka keskele, jäta ääred vabaks. Lõika terava noaga taignasse läbilõige ja tõsta sõrmede abil taignaäär pirukale kenaks raamiks. Klopi lahti muna ja määri kogu pirukas peale juustuga katmist üle. Küpseta eelkuumendatud ahjus 220kraadi peal umbes 20 minutit, kuni pirukas on kenasti kuldpruun. Lisandiks sobib lihtne suvine salat rohelistest salatilehtedest, rukolast ja Jaapani salatist vms, haki rohkelt peterselli, rohelist sibulat ja tilli ja puista soojale pirukale. Naudi klaasi hea valge veiniga või suvise jääteega.
Serveerimiseks kasutasin tütre kingitud uhiuut taldrikut ja kaunist veidi rahvuslikus stiilis köögirätikut. Päikeselõõsas tegin toidupildid aias madalal kännul, aga pildistamisehetkel kiiskab päike nii eredalt, et tulemust näed ikka alles peale piltide laadimist. Ja pirukas muudkui ootab, et kas on kordusvõtet vaja. Nii palju siis seosest pealkirjas nimetatud kännuga. :D
Retsept ilmus www.buduaar.ee´s
Lohusalu on nagu minu lapsepõlve sadam või noorpõlve, kui täpsem olla. Sõbrannal oli sealkandis suvila ja nii me veetsime seal kõik suved. Ja kuna Lohusalu on Keilale nii lähedal ja seda ümbritsev meri on suvel ju tõmbeks kõigile, kes vähegi linnast välja tahavad saada, varvast soolakasse merevette või päikest püüda. Siis pole kauge sõita sinna ükskõik kust Harjumaalt.
Kuna mu ema armastab hullult merd, pidasime lastega vaikselt plaani ta oma sünnipäeval just Lohusalu sadamasse viia. Eks temalgi seal tuttav iga nurk ja kant ja eks pisut vaidlemist oli, sest ema ikka üldse ei taha mingit pidupäeva tähistada. Ja kui eelmisel aastal olime selle minu suvises koduaias ära pidanud, arvas ta, et võiksimegi Keila aiamaale lihtsalt herneid sööma minna.
Aga ei olnud tal seda vabadust ka seekord ja viisime ta läbi Paldiski vaatamisväärsuste Lohusalu tippu, vanasti kutsuti seda kohta Nordiks. Meri on ju oma värvide ja vaatepildiga lihtsalt suursugune, sinine ja hall, või hallikassinine, vaikne ja tüüne või tormakalt lainevahune. Lohusalu pubi trepil muudkui viitasime Tornimäe vaatetorni poole, Meremõisa liivaranna suunas ja üsna siinsamas Laulasmaa Heliküla puhkealale. Kõik tuttav kant, kuidas küll, isegi imestan.
Plaan oli emale head ja paremat pubis pakkuda, kuigi olin või olime tuttavad menüüga, valikud olid siiski teised. Lahke teenindaja lubas meil terrassil lauad kokku lükata, kuigi sealt möödumine on kitsas ja ebameeldiv ehk teistele, siis õnneks saab terrassilt välja kahelt poolt, nii me ei häirinudki teisi oma väheke suurema lauaga päikselisel rõdul. Kuigi mina olin menüüst kodus välja valinud lestafilee, kuid kuidagi kahtlesin selle valmistamises, siis valisin ikkagi grillitud sealiha seentega, kuna seened panevad mu silmad alati särama. Lapsed või noored ja kõik kokku valisid sealiha suitsujuustukastmes ja sünnipäevalapsest emale soovitasime ikka lõhet. Praed tulid kähku, enne muidugi jahutav valge vein ja muud joogid. Aga mina saan nüüd nuriseda siin ainult oma prae kallal, mida pean üsna keskpäraseks. Liha oli kuidagi õhuke ja nagu kusagilt ära lõigatud osa, seeni, mille pärast ma ju otseselt tellisin, peaaaegu polnudki, kastmest rääkimata. Ahjukartuli mille valisin, seda oli ka linnunokatäis, aga salatit selle eest ohtralt, rikkalikult ja mitmekesiselt ka veel. Võibolla olid mu ootused nii üles kruvitud või ma ei tea, teised kiitsid ja ju ei julenud kriitikanooli saata.
Kuna me kodus maiustasime koduaia vaarikate, ema(vanaema) lehttaignapirukaga, milles nii kohupiima, porgandit kui vaarikaid, siis magustoitu me pubis ei tellinud.
Aga vaade maksab ju ka midagi. Ma oleksingi võinud sinna terrassile jääda. Unustada kõik oma mured ja vaevad ja lihtsalt olla. Üks ujuja oli merel, ta lihtsalt ujus sealt Meremõisa poolt Lohusaluni ja kui me usinalt ootasime teda veest välja ronivat, keeras ta otsa ringi ja suundus tagasi. Täitsa murelikuks tegi. Me olime oma arve juba maksnud ja suundusime rannaäärde jalutama, ikka püüdsime ujujast treenijat silmata, et kas on ikka korras kõik ja treening sujub. See oli suhteliselt hirmuäratav ja ettevaatlikuks tegev.
Ma armastan seda kanti. See teeb südame rahulikuks. Rikastab sekunditega ja kaotab mingi mulluse vaeva. Seekord laadisin üles ka mõned isiklikud pildid, mis mul tavaliselt kombeks pole. Ema kivil õnnelikuna istuv Lohusalu meretuultes. Minu armsad noored, Kiku ja Karl, taamal taevakarva meri ja minu lapsed mu Tiiru Streedi koduaia kiigel, oma hoov ikkagi, kodune ja armas. Puud on vaid suuremaks kasvanud ja mina vanemaks. Aitäh kõigile kallitele, oli imeilus päikeseküllane ja merene päev, nii nagu ootasimegi.
Suve selgroog murtud. Oleme saanud vihma, tormi, kuuma leitsakut, kuid varbaid merevette pole mina küll veel saanud. Kuigi merd on sel suvel nauditud silmade ja hingevärinaga küll. Lilleilu oma aias on lopsakaks kasvanud juba ammu ja hea, et niitmise kohustuse on poeg üle võtnud. Blogis on nii pikk paus olnud, aga ega see ei tähenda, et Lepatriinuköögis pole süüa tehtud. Suhteliselt suve moodi laisalt küll, ikka värsket kartulit, otse aiamaapeenralt rohelistest salatitest, roosast ja valgest redisest ja poest hangitud tomatist, kurgist suvesalateid. Köögiviljahautisi, kus peategelaseks minu suur lemmik suvikõrvits, pean tunnistama, et peenramaal mul suvikõrvits alles puhkes õide. Põhjamaine Harjumaa loodus. Oleme maiustanud rikkalikult roheliste ürtidega ahjulõhega. Kosutuseks kodust kanasuppi keetnud, kohustuslik maitserohelise lõikelaud supitirina kõrval, kuhu võiga leiva tagurpidi võid keerata, soe mälestus lapsepõlvest ja vitamiinivaru ongi käes. Meie põhitoiduks on enamasti kana ja kui pilte valisin, siis leidsin kanaga vaid juurviljast värvilise risoto. Tegelikult rändab ahju kana tervena, kintsude, koibade, tiibadena, roheliste ürtidega, herneste ja porganditega või erinevate katetega filee kuldse majoneesimütsi all. Kõrvale tervislikum pruun riis või tavalisem pikateraline riis, külm kaste küüslaugu, kõikvõimaliku maitserohelisega, kodujuustu ja värske kurgiga. Tihti teeme omletti, hilist hommikusööki, mis lõuna juba ära katab. Eriti hea oli nostalgitsedes valmistada omletti soolatud sealiha ja kartuliga, lahti kloppides munad hoopis piimaga. Soolaka liha rasvas küpses omlett oivaliseks, kui hapukoorega segades annab küpsemist sageli pikemalt oodata. Tihti olen avastanud end kooliaegsest raudsest lõunast, et eelmise päeva külm kartul pannile, rohkelt sibulat ja sinki lisaks või suvikõrvitsa rattaid ja tomati punast ja voila, taas hea mälestus lapsepõlvest. Suitsuseks sai tehtud hea searaguu, kus kasutasin Santa Maria BBQrub allroundi maitseainet, lisandiks oma aia rohelised herned, mille korjamise eile ette võtsin ja alles hoitud mõnusad krevetikarbid rändasid herneteradega sügavkülma talviseks supiks suvemõnu päeva manama. Lihtsad suvised pastad juurviljaga, kus kuumalt pannilt läbi keerutatud roheline suvikõrvits, oranž porgand, punane tomat, valge sibul ja küüslauk juba oma praadimislõhnaga mõnusa ja isuäratava pahvaka kööki toovad. Peotäis rohelist hernest ja head kodumaist riivitud juustukiharaid krooniks pastale peale.
Suvelõpukuul ootan aga aiamaalt suvikõrvitsat ja uba. Kui mõnelt mööduvalt kalamehelt lesta ka kätte saaks, siis oleks laud kaetud. Sõstrad on aga valmimas ja vaarikad, nii kollased kui punased, et olen olnud patune ja pole kordagi pannkooke sel suvel teinud. Paneks sel suvel hoopis mõne sõstrase napsu suhkru ja viinaga jõuluks käima või teeks ise head jäätist. Suve sõlmpunkt on suurejooneline ja heast külmast kihisevast joogist ei ütleks ära või pärlendavast veinist.
Salatiaeg on suve kroon. Hakid kõikvõimalikku värsket kraami kokku, lisad midagi toekamat, segad hästi maitsestatud kastme, lased salatil maitsetega külmikus tõmmata ja voila, võib liha grillile panna. Liha või kana või kala kõrvale sobib suurepäraselt kihiline suitsukanasalat, kus köögiviljalist värskust lisab nii värske kapsas, kui ise marineeritud punane sibul ja oma aia roosad ja ka valged redised. Kihilise salati aga teeb alati heaks keedumuna. Kihiline salat maitseb üldse alati pisut paremini, kui mõelda kasvõi heeringa kasukas teki all salati peale. Aga loomulikult tuleb lasta maitsetel tõmmata ja parema maitse annab üleöö külmikus seismine.
500g värsket kapsast, 500g suitsukana, 250g värsket kurki, punt roosasid ja valgeid rediseid, 5 keedetud muna, 4 tomatit, 2 punast sibulat marineeritult, purk maisi, murulauku, rohelist sibulat, tilli, peterselli, 400g hapukoort, 3 dl Provansaali majoneesi, 1 dl kohvikoort, soola, piprasegu
Viiluta kaks punast sibulat ratasteks, sega kokku veidi head õli ja punase veini äädikat, maitsesta soola, piprasegu ja tasakaalusta suhkruga, pane külmkappi nii kauaks seisma, kui ülejäänud salatiaineid tükeldad. Haki värske kapsas ribadeks. Kaalusin ka kombainiga riivimise varianti, aga arvasin, et liigselt peenestatud kapsas teeb salati liiga mahlaseks. Et käsitsi ribastatud kapsas kastme ja teiste ainetega seistes annab ise piisavalt kapsamahla välja. Vali kausid, laual mõjub efektselt, kui kausid on ühesugused, aga erineva suurusega. Haki ja tükelda ained loetelu järjekorras ja hakka kaussidesse kihte seadma. Sega kokku kaste hapukoorest, majoneesist ja vedelda kohvikoorega, maitsesta julgelt meelepäraste maitseainetega. Ei saa täpselt kirjutada, et pane teelusikatäis soola või nii ja nii palju pipart. Igal ühel on oma lemmikud maitseained ja igaüks peab oma käe ja maitsemeele järgi katsetama, kui palju on palju ja mismoodi paremini maitseb. Lisa rohkelt rohelisi maitseürte, praegu ei peaks neist rohenäppudel küll puudust olema. Lao siis kausi põhja värske kapsa tükid, kapsa peale suitsukana, siis värske kurgi kuubikud ja redise rattad. Riivi muna, võibolla mõni imestab, et mis ta sellest munast koguaeg riivib, et ikka surutakse kahvliga või hakitakse lihtsalt. Aga hea riiviga on väga mugav muna peenestada ja sobilikud tükid on kiirelt salati jaoks olemas. Muna peale punase tomati tükid ja marineeritud sibula rattad, kõige krooniks kollane kaunis mais. Ja siis kaste. Kihilisse salatisse kastet pannes, tasub siis noateravaga augud salatisse teha, et veidi aidata kastme valgumisele alumistesse kihtidesse kaasa. Korda kihte alustades taas värskest kapsast ja lõpetades maisiga. Kata kastmega ja kaunista meelepäraselt salati koostisosadega ja aiast leiduvate kaunite lillakate murulaugu õitega näiteks.
Piltidel on kausis ka marineeritud punane sibul, mida tegin eraldi söömiseks giniga marineerides. Kuigi ma aineid ei mõõtnud, aga umbes kilo punast sibulat lõikasin ratasteks, lisasin heale õlile veidi punase veini äädikat, maitsestasin korralikult soola, piprasegu, ürtidega, tasakaalustasin suhkruga ja valasin kihinal peale gin long drinki. Kihisev gin segas maitsed kuidagi väga hästi kokku, järgmine kord kirjutan täpsemad kogused ülesse. Ja ükskõik, mis grillilt tulema hakkab, sobib lisandiks alati ka potitäis keedetud värsket kartulit rohke rohelise tilliga. Ja ongi korralik õhtusöök kindlustatud. Värskes õhus maitseb lillelises aias ka kõik paremini. Suvi on ilus!
Retsept ilmus www.buduaar.ee´s.
Maasikavahusest suvest räägivad nüüd kõik. Ja on ikka lux-värk minna hommikul kastepiiskades pärlendavas roherohus oma aeda ja uurida maasika punavate põskede seisu. Metsmaasikadki punetavad juba ja kutsuvad korjama. Aga oleme ikka üsna looduse meelevallas. Kui mul peale laste lõpetamisi ja mõnda kiiret tööpäeva oli taas vaja Buduaari jaoks lugu teha, läks hallis vihmasajus jaanilaupäeval meil elekter ära. Ja hakkisime mehega sõbralikult kahekesi jaanipäeva jaoks üha pimenevas köögis oa-kartulisalatit ja mõtlesime, kui sõltuv ikka tänapäeva inimene elektrist on. Meil on küll puupliit olemas, aga hommikukohv oli meil juba joodud. Ja Buduaari jaoks mõeldud maasikakreemi jaoks vahukoore lööb iga tubli perenaine ka käsitsi vahtu. Aga pilti ja lugu ära saata läbi vihmavees ebameeldiva ilma mõttejõul ju ometi ei saa. Vähemalt 6 katset tegid töökad elektrimehed kuskil, et taas elekter sisse lülitada. Taiplikult olime juba külmkapi ja arvuti juhtmed välja tõmmanud, sest ootamatult nendest ilma jääda nagu ka ei tahaks. Ja siis mõtled elektriarvele ja sellele, kes sinule su kahjusid korvab või tegemata töö eest palka maksab. Õnneks tuli elekter paari tunni pärast tagasi, meil saigi salat hakitud ja kiirelt hakkasin maasikakreemi kokku vuristama ja panema, et saaks pildid tehtud ja ruttu loo saadetud, et lõpuks jaanipäeva tähistama sõprade juurde minna.
Maasikane magustoit on ise imelihtne, ainult kokku segamise ja kapist klaaside valimise ning pokaali ladumise vaev. Valisin nii väiksemaid Martini klaase väiksema isuga magusasõbrale, nagu ma ise ja suuremaid kihvtisid smuutiklaase suurematele maiasmokkadele, nagu mu poeg ja mees. Kahju kohe vahest, et klaasid kurvalt kapis tühja seisavad. Kreemi sisse olin vahukoore kõrvale varunud ricotta kohupiimapastat. Mulle meeldib selle sametine tekstuur ja vähene domineeriv kohupiimamaitse, et hea vahend vahukoorest kreemi sametisemaks muuta, aga mitte eriti maitset kohupiimaseks tõsta. Mis muidugi ei tähenda, et kohupiimal midagi viga oleks. Juba talvel Valentipäevaks torti tehes, avastasin enda jaoks taas halvaa. Endagi sünnipäevaks sobitasin mõnusalt magusa halvaa maasikatordi sisse ja sobis suurepäraselt. Et maiuses mingi iva või erilisus oleks, lisasin küpsiste kastmiseks mõeldud kohvi head aromaatset pärlendavat roosat veini. Rosè veinid on üldse mu suured suvelemmikud. Mees muidugi tõi Prantsusmaalt häid veine hulga ja salatihõrkude ja grillkana juurde meeldis mulle hoopiski Ginsault viinamarjast tehtud pikantsem vein. Aga rosé, mida kreemis kasutasin oligi maasikaselt magusapoolne ja marjane. Muidugi võib hoopiski mingit likööri kasutada veini asemel, mis kellegil käepärast on.
1 suur pakk vahukoort
1 Otto ricotta kohupiimapastat
6 tl suhkrut
100g halvaad
1 pakk Marmitoni kaeraküpsiseid
1 dl koorega kanget kohvi
1 dl rosé veini
Vahusta vahukoor suhkruga tugevaks vahuks, lisa eraldi kausis ricotta kohupiimapastale. Suhkru kogust saab igaüks timmida, seda ei saa ju otseselt soovitada, kes tahab magusamat, kes vähem magusat. Tuleb ikka ise maitsta. Valmista kange kohv, lisa koor, jahuta, lisa vein. Riivi halvaa. Tükelda maasikaid valitud pokaalide põhja, võid maasikaid ka purustada, sinna peale tõsta lusikaga kreemi, siis puista riivitud halvaad. Kasta 1-2 kaeraküpsist kohviveinisegusse ja pane kreemile. Korda kihte alustades taas maasikatest. Martini pokaali panin ühe krõbeda kaeraküpsise, Marmitoni toodang on väga maitsev ja krõbe, suussulav lausa. Suuremasse pokaali panin kaks küpsist. Kaunista maasikate ja rohelise piparmündilehega. Loo kirjutamise ajal maiustasin kohe prooviks ühe pokaali, maitses ilma seismata ka juba väga hästi. Viimane maiuseklaas läks maiustamisele peale mitut päeva, kui jaanilõket hoolimata vihmavõrust nauditud sai, palju lauldud ja tantsitud sõpradega ning taas kodus tagasi olime. Maitses ikka hästi ja ei olnud klaasipõhja ebamäärast vedelikku tekkinud, nagu vahest magustoitudega juhtub. Maasikaaeg on lihtsalt võrratu suveaeg ja maasikaid armastavad kõik!!!:)
Suvi sosistab kõrva, et maasikaaeg on käes. Annaks loodus nüüd mõni päev armu, et punane põsk maasika valgele poolele saaks küpseda. Rikkalik roheline ürdiaed ja salativaagen, redise roosa ja uudne valge. Herned ronivad kepsakalt keppidel. Suvikõrvits kasvatab korralikult taime, et augustikuus kuud kroonida. Täna aga peab suvesooja kasutama ja korraliku rohimise päeva tegema, et neid häid vilju suve lõpus igal päeval nautida saab. Seni tuleb poest suvikõrvitsat osta, et ikka head ja paremat lauale sellest teha. Ma võiks vabalt suvikõrvitsa pärast taimetoitlane olla. Meeldivad kõikvõimalikud variandid. Porgand annab suvikõrvitsale juurde mahedust, sibul vürtsi, aga küüslauk on lausa kohustuslik. Küüslauk toob peenelt kabatšokist välja kõik tema paremad maitsed. Punane mahe kirsstomat ja sõber baklažaan teevad köögiviljasalati Vahemere hõnguliseks. Baklažaan aga armastab kõikvõimalikke juustusid, mida rohkem, seda uhkem. Ja hea mõrkjas roheline oliiv vormib koos roheliste salatilehtedega salatist selle õige eelroa.
2 suvikõrvitsat
1 baklažaan
4 suurt küüslauguküünt
1 valge sibul
1 punane sibul
2 pk Mozzarella juustu kirsse
veidi rohelisi oliive serveerimiseks
erinevaid rohelisi salatilehti
jupike tšillit
tilli, rohelist sibulat, koriandrit
õli, soola, Vahemere ürte
Lõika suvikõrvits ja baklažaan kuubikuteks, purusta noaseljaga küüslauk, tükelda sibulad suuremateks ribadeks. Kuumuta wok-pannil parajalt head õli ja lisa köögiviljad. Keeruta ja woki paraja hoogsusega, võid maitsestada julgelt kohe, kuna nii suvikõrvits kui baklažaan on tugevad maitsete imejad ja ei tohi lääged jääda. Veidi aja pärast lisa poolitatud kirsstomatid ja juust. Kui soovid teravamat rooga, lisa jupike peenestatud punast tšillikauna. Võid ka vürtsi vägevuse ära jätta ja asendada maheda porgandiga, porgand sel juhul lisa teiste köögiviljadega koos. Sega ettevaatlikult roog läbi madalal kuumusel ja serveeri koos roheliste erinevate salatilehtede ja roheliste maitseürtidega suurel taldrikul. Puista peale peotäis rohelisi oliive. Kastet salat eraldi ei nõua, kuna pannil seguneb juustune köögiviljamahl maitseürtidega ise loomulikuks leemeks. Naudi eraldi eelroana või ürdikana ja riisi hea lisandina.
Muuda igal korral salatit, lisades ühel päeval erivärvilisi paprikaid või suuremaid lihavaid tomateid. Hästi sobivad šampinjonid poekarbist ja metsast korjatud värsked metsaseened. Värske kartul rohke tilliga tasub proovimist. Samuti roheline magus hernes ja hilisemad rohelised oakaunad. Variante on sadu, aga ära küüslauku ja juustusid unusta, suvikõrvitsa ja baklažaani südamesõbrad.
retsept ilmus www.buduaar.ee´s
