Päevalillede päikseline kõrguv kollane on sügise märk. Oranži-kollakirjud kaunid kressid. Teised hilised suvelilled ja lojaalsed talulilled oma valges või lilla-roosakirjus või sügispruunides korallitoonides viskavad sel aastal päikesejanus üüratut pikkust aias. Amplitesse on pesa leidnud sügislillad kanarbikud. Tuulte ja vihmavoogude meelevald. Kolla-puna-pruunikirjute lehtede kuiv lend. Lõhnavad õunaämbrid ja täituvad seenekorvid. Vilets oa ja suvikõrvitsa saak. Loteriivõit värske lesta sabas. Sügise parimad lõhnad köögis, männiriisikate kupatamisaur või hapukapsaleeme hapukas isuäratav aroom. Sügis on kirevalt rikkalik ja mitmekülgne.
Kuna mul on mees kodus, saab rikkalikumalt valmistada head kodust toitu, mis rekkajuhi salvesti-dieedile on ju suurepärane külluslik vaheldus. Oleme mitmeid kordi seenel käinud. See seenenälg on nagu haigus, et männine mets üle tee kutsub endasse. Häid tunde tulusat jalutamist koos koeraga ja seenesaak mitmekesine ja korralik. Mitmeid sorti mahedaid pilvikuid ja isuäratavaid puravikke, põnevaid kitsemampleid ja mõrkjaid männiriisikaid ning ahvatlevaid porgandiriisikaid. Punavaid pohli ja ülekasvanud vesiseid mustikaid. Eesti metsad on ikkagi rikkalikud. Seenelkäiguga on tööd kohe mitmeks heaks tunniks. Aga kõigepealt tähelepanelik puugikontroll. Üle pikkade aastate leidsime endalt mitmeid puuke, lootes muidugi mitte halbu tagajärgi. Kui on nii mitut erisorti seeni, on vaja ju järjest ette võtta ka sisse tegemine või hea õhturoa valmistamine. Olen tähele pannud, et sügiseti on ikka inimesed kimpus seenehoidiste retseptidega. Aga siingi ei maksa ju jalgratast leiutama hakata. Tasub välja mõelda, milliseid seeni tahate süüa ja siis marinaadi põhiretseptid valida. Enimlevinud magushapud marinaadid, kus on lisatud ka porgandirattaid ja sibulat või naturaalsed hoidistamisnipid, kus kupatatud seened hoidistatakse parajas soolvees ja säilivuseks lisatakse vaid veidi äädikat. Seente sissetegemisel võiks lähtuda põhireeglist: MAITSE JA MAITSESTA. Kui retseptis näpuga järge vedades lusikatäied üle lugeda, tasub ikka marinaadi kindlasti maitsta ja vajadusel midagi lisada. Nii tulevad valmishoidised ka veidi erinevad. Koju tasuks varuda vürtse ja pipart, nelki ja sinepiseemneid, veini ja valge veini äädikat, tillivarsi, peterselli, kuivatatud ürte ja mustsõstralehti, piprasegusid ja kaneeli, tavalisest äädikast ja soolast, suhkrust, sibulast, küüslaugust, porgandist rääkimata.
Seeneroogades olen mina küll ehteestlaslik ja liigagi tavaline. Ikka kartulit ja kastet ja seenesuppe, mitte põnevaid pastasid või bruschettasid. Aga kui pannile on vaja panna ja ära teha mitmeid kohe söödavaid seeni, siis tegin sibula, porgandi ja tomatiga pilvikuhautist. Porgandiriisikatest koorest kastet. Liivapuravikud šalottsibulatega või-õlisegus pannile. Väikesed ümarad terved šalottsibulad olid üldse selle seeneaasta toredad avastused marinaadi lisandiks. Ja üldsegi polnud tüütu neid väikseid mugulaid ükshaaval selle jaoks koorida. Taas tegin imehead hapukapsast hapukat liharikast, aga tõelise hea metsaseenemaitsega suppi, mille retsepti ka Buduaari jagasin. Milleks need retseptid siis õieti on, kindlasti mitte ühe korra tegemiseks. "Sügisene supp rikkaliku liha, hapukapsa ja metsaseenega". Lisades suppi vaid ka head kodumaist tomatit, mis nii head maitset kui värvi annab. Hoidisteriiulil on aga naturaalselt tehtud männiriisikaid ja pilvikuid, valge-veinimarinaadis kitsemampleid ja veiniseid pilvikuid, magushapus äädikamarinaadis männiriisikaid, omas mahlas häid puravikke.
Lihtne lest, hea kodumaine kartul, külm koorene kaste kurgi, sibula ja tilliga ja suvikõrvitsaraguu on sügise alguse parim roog. Kui lestakilosid rohkem tasub purki panna ülejäägid marinaadtarrendis. Siiruviiruline seakülg pikalt sinepi-majoneesikatte all küpsenuna taas hea köögiviljase suvikõrvitsaraguuga lahterdudes populaarsesse kampaaniaasse "Sööme ära". Mina ei vigurda prantslasliku ratatoulle´ga kogu köögivilja eraldi passeerides, vaid panen pannile suvikõrvitsa juurde pannile nii sibula, porgandi kui kohustusliku küüslaugu, teinekord varieerides paprika, aedoa või tomatiga või praadimiskõlbulike seentega. Nii saab igal päeval eriroa ja söövad nii lapsed kui pereisa ja pannilt lõpeb enne, kui isud täis. Köögivilja kõrghooajal võiks mingulgi see olla pearoog ilma igasuguse nurinata. Hea avastus oli turult ostetud kalkunikints, krõbe ja taine, samas mitte liiga kuiv, heas koosluses porgandi ja sibula ja Vahemere ürtidega. Ja kui hapukapsakilo poolikult kapis, siis tasub tulele panna ka tõeline hää hapukapsasupp, vana hea klassika. Juustune pizza, kus hakklihale lisasin nii sibulat, porgandit, küüslauku, mis selle hakklihasegu maitsvaks teeb, värvikad paprikad ja tomatid juustukihtide vahel krooniks. Et ikka väike meeldetuletus hea pizza õnnestumiseks, et veerand riivitud juustust kohe taignale ja siis muud katteained ja ülejäänud juust. Siis küpseb juust mõnusalt läbi kogu pizzakatte kohevaks ja pealt krõbedaks.
Õunakookide magus lihtsus. Veinised õhtused nautimishetked hea brie juustu, mõrkjate roheliste oliividega, vürtsika chorizo, koduse külma kartuli, suurepärase singi või sinepise ahjulihakildude, marineeritud kurgi, šalottsibula ratastega ja muud polegi vaja.
Siiraid sügisesi mosaiike endas kandes läheb elu taas edasi. Millises suunas? Kas edasi või taas tagasi või tuttuutel ja avastamata radadel. Vahel on vaja ületada piire piinlikkust tundmata, vahel on vaja selja taha jätta rada, millest kipud kramplikult kinni hoidma, vahel on vaja lasta lendu lennukad mõtted ja hääbunud tunded, vahel on vaja teha kardinaalne kannapööre. Vürtsikat värvilist sügist kõigile!
Suve lõppedes on ikka aeg kokkuvõtteid teha. Nii on meil ikka Pedasel olnud kombeks suvelõpupidu teha kummardusena suvel abis olnud töötajatele. Kuna sügise saabudes tööd hoobilt vähemaks jääb ja noored mööda ilma või koole laiali lendavad. Ühed teed lõppevad ja alustada tuleb uute väljakutsetega. Teist aastat oleme oma kodumajast välja sõitnud pealinna pidulikumalt sööma ja pidutsema. Kui tööring enamasti möödub ju vastupidises, sama teistele pakkudes. Eks seekord sai rohkem ka arutatud ja kaalutud, et kuhu minna või mida teha. Kui eelmisel aastal õhtustasime ülipopulaarses Leib resto & aias /sissekanne blogis 20.sept 2011 "Õdus õhtusöök ehk laupäevane lust Leivas"/, siis oli kordus külastus ka kaalumisel. Aga Lääne-Harjumaal mere ääres asudes jääb nii Haapsallu kui Tallinna sama pikk teekond. Nii kaalusime varianti ka Haapsalust mõni kena söögikoht valida. Miinuseks saigi see, et suveks Grand Holm Marinasse kolinud Tigu oli selleks ajaks oma suveprojekti juba lõpetanud ja kuigi kaalusime ka hilisemat pidutsemist näiteks Roostal, siis on see koht meie seas halva toidu mainega millegipärast. Nii suunasime pilgud ikka pealinna poole ja lõplik valik jäi ikka Vahuri teha, et oleks omaette olemine ja hea toit ja seda pakkus meile saarlasliku külalislahkusega kohvik Mosaiik, mis asub Vabaduse väljaku küljel.
Õhtut aga alustasime hoopiski Viru Hotelli KGB muuseumi külastamisega, mis osutus päris põnevaks külaskäiguks, kuna meie pikaaegne kaastöötaja Maret on 21a Virus tööl olnud. Ja muidu särtsakas ja suure näitlejaande ja siseinfoga giid Maire sai ka palju põnevat infot nö otse allikalt ja meie kinnitust Mareti legendiks saanud lugude kohta. Kuigi ma Viru hiigelaegadel olin kooliealine, olen hilisema tööaja jooksul ikka nii või naa Viru hotelliga kokku puutunud. Väga huvitav oli hotelli sünnilugu samm sammult lahti harutatuna. Põnevad kuulsustest persoonid külalistena hotellis. Aukarutsäratav töötajate hulk. Kauba ja sisustuse elitaarsed võimalused. Legendid prostituutidest ja põrandaalune kaastöö või jälgimine salajaste meeste poolt. Pealtkuulamismikrofonid leivataldrikus, tuhatoosis või kaunis vaasis. Nn punasele vaibale kutsumised ja kummalised luurelood. Stendidel meeleolukad pildid läbilõikena erinevatest aastatest ja aegadest /Maretit leidsime ka mitmelt pildilt/, kurjadest käskkirjadest võrratu varieteeprogrammini. Aga samuti ikka tähtsa teemana menüü väljavõtted, kust ma värskekurgipüreesupi ka leidsin, millest kord blogis juba kirjutanud olen. Või kuulsa Viru kondiitri Kuno Plaani võrratud koogid, tordid, kõik muu nn Viru kuulus magus. Ja milline võimas vaade Viru Hotelli 23.korruselt, kuhu isegi lift ei sõida. Ühelt poolt moodsa arhitektuuriga kasvavale vanalinnale, teiselt poolt meresinine merevaade taamal ülelahe aimatav Helsingi, kust kõik ehk kunagi alguse sai tollase presidendi Kekkoneni ja Soome ehitajate abiga. Hea mitu tundi möödus ülipõnevalt nii noorte kui vanema generatsiooni jaoks, aga lõpuks olid jalad meil kõigil ühtviisi väsinud ja kõht tühi.
Mosaiik ootas meid üsna tühja majaga. Allkorrusel vaid kaks piigat laua taga kohvitamas. Meie jaoks oli reserveeritud teine korrus, kuhu oli u-kujuline laud kaetud, seda küll väikese üllatusena niisuguses prostamas vormis, ilma valge linata. Aga vahel võib ka lihtsus ligitõmbav olla. Seekord oli enamusele tellitud `Praetud Pihtla siiafilee kartulipüree, grillitud fenkoli ja võikastmega` ja aperatiiviks ja tervituseks Chiarli Lambrusco dell´ Emilia Rosso. Vahutav punane itaalia kerge vahuvein oli kosutav ja kirsine. Siiafilee oli ilma ühegi kondita, väga maitsev valge lihaga kala, mida paljud sõid kuuma toiduna esmakordselt. Rohkem ikka tuntud soolasiig. Kartulipüree ehtne ja lihtne, ilma pestoste viguriteta, grillitud fenkol aniisise kerge meki ja krõmpsu siiruviirudega ja väikesed naksid porgandid. Hea kollane võikaste nagu i-l veel täpp. Lihtne gurmee, kenalt serveeritud ju ka, ilma liigse kulinaariakunsti kaarteta. Kes edasi veini tahtis, sai nii valget kui roosat. Aga põhijoogiks oli seekord valitud hoopiski džinni- ja rummikokteilid. Magusaks, aga peale suve kokkuvõtvaid kõnesid ja Hiina õpingutele lahkuva Vahuri lahkumiskinke /kes üht pilti hoolega kiikab, leiab kristallfotolt tuttava Pedase Hotelli õhtuse armsa silueti/ tuli aga ´Soe šokolaadikook vaniljejäätise ja ingveriga marineeritud kirssidega`. Šokolaadikook oli tõeliselt suusulav, keskosast siidiselt pehme ja lisandiks pikantsed pihlakad ja ingveriga kirsid suurepärased, valgest vaniljejäätisest rääkimata. Hea tass cafe latted ja hea seltskond, missiis, et ulatudes lausa kolme generatsiooni.
Edasi juba, kes läks koju, kellega üritasime keskööl südalinnas koha otsinguil aega veel parajaks teha. Vähemalt viit ust kulutades, saime igalt poolt teada, et kohad on täis. Nii et hästi läheb meie toitlustus- ja peoasutustel, masu on läbi. Ja nii suundusimegi väikeste vimpkade saatel hoopiski Amigo ööklubisse, kuna muusemi pilet lubas meid ööks tasuta Ott Leplandi võrratule LIVE kontserdile. Lõpp hea, kõik hea.
Sügise esimene kuu on toonud oodatud puhkuse, on lõppenud mitu läbitud teed ja ootamas on ees uued väravad, millest tuleb läbi astuma peagi hakata. Kodugi on tühjemaks jäänud. Poeg läks Noarootsi Gümnaasiumi ja elab nädala sees õpilaskorteris, tütar pakib peagi asju, et Euroopasse veidikeseks ajaks oma noormehega asjatama minna. Ja sealtpoolt on koju naasnud mu kallis mees. Nüüd ongi aega seenemetsas koos jalutada ja köök on täis seda ehtsat sügiselõhna, mis männiriisikate kupatamisest tuleb või hoopiski lesta praadimisest. Valged klaarid saavad magusaks õunakoogiks. Ja on ka aega ringi sõita. Nii käisime eile Noarootsis pojale mõnda vajalikku asja viimas ja külastasime Paslepa külas asuvat võrratut Teeristi Villat. Info oli minuni jõudnud Facebooki kaudu. Samuti märkis kooli direktor avaaktusel üle Eestimaa kohale sõitnud lastevanematele, et peale Noarootsi kõrtsi ootab külastajaid ka Villa hiljuti avatud kohvik. Uurisin ka Noarootsi kandi muude vaatamisväärsuste kohta, et kui sinnakanti taas asja või võimalust minna, teaks kuhu uudistama minna.
Teeristi Villat on lihtne leida, Pürksi viiva tee peal on kenasti sildid üleval, kui Paslepa poole peab ära keerama. Vana uhkelt renoveeritud hobusetall asub keset looduslikku avarust. Kõvasti on pererahvas vaeva näinud kena haljastusega ja meeleolu loomisega, milleks on näiteks puidupalkidest valmistatud Viikingite laev, massivne kiik, puidust viited grillimiskohale või viibe külalistemaja suunas. Kahe maja vahel, vasakul siis pesitseb pererahvas, paremal asub külalistemaja, kohvik, ilutuba ja saun, on ehtvahemereliku hõnguga purskkaev kaunite suviste lilledega, mille päritolu ma õhtuse googeldamisega ka hiljem lihtsalt leidsin, tundub,
et Paslepa külas on aktiivseid inimesi teisigi. www.suvelilled.ee
Aia haljastuselementides igihaljas elupuu ja kaunilt roosad roosid, rohetriibulised hostad.
Aga villa sissesõidul asetseb massiivne garaaž, kus sees pesitses uhke punane corvette, samuti saab ruumi kasutada suuremate pidude organiseerimiseks või kontserditeks. Pakutakse ka autopesu ja autoparkimiseks sobivat kohta, duši ja wc kasutusvõimalusega, kui rännaku ajal metsavahel ööbida päriselt ei taha. Villa kivisel teel tukkus suur ja sõbralik berhnardiin, nagu Beethoveni filmist. Kohvik on avatud küll ainult õhtuti K-P 17-21.00ni, aga uudistamas käivad nii kohalikud, et maitsvat kooki ja head kohvi õhtutunnil nautida jutu ajamise juurde või satuvad turistid, jalgratturid öömaja otsinguil. Maja kivine kodusus ja kaunid antiiksed detailid, massivsed palgid loovad õdusa interjööri. Külalistemaja tubadel on kaunid nimed, nagu Joosep, Karl ja Grete ja kõik toad olid erivärvi. Kohviku menüü on lihtne ja kodune. Mõni hea püreesupp, soe pirukas värske salatiga, traditsiooniline rosolje või kartulisalat, nagu vanaema kunagi tegi, Teeristi tuuletaskud, isuäratavad tordid, koogid, mis vahelduvad eripäevadel. Kohviku proua viskab lahkelt põlle eest ja tutvustab maja. Kuna olin facebookist lugenud ka äsja tööle hakanud ilutoast, kuulen kurvastusega, et iluneiu on juba koju läinud. Ei taibanud kuidagi ikka kindlalt ette helistada. Köögist tulevad lõhnad on nii isuäratavad, et tellime sooja lõhepirukat värske salatiga kirsstomatist ja seedermänni seemnetega rohelisel salatipadjal, hea vahuse cappucino ja kohupiima-vahukoorekreemised õhkõrnad tuuletaskud. Laual ja baariletil märkan tuttavaid meie naaberküla kunstniku Eva Raudkivi keraamikat, suhkrutoose ja aluseid. Õigupoolest Eva neti näpunäidete järgi ma Teeristi Villa leidsingi. Ja siis märkan, et üks kena noor naine tuleb villasse, katsub ilutoa ust ja siseneb heledapäise tüdrukutirtsu ja mehega kohvikusse. Kahtlustan kohe seda eht külalikku telefoniahelat, et saan ikka oma kulmud värvitud. Ja nii täpselt ongi, sümpaatne Maris kutsub lahkelt kenasti sisustatud Ilutuppa, jutustame Noarootsist kaugemalt ja lähemalt, koolist ja kohalikust ettevõtlusest, temagi on alles aasta eest pealinnast siia kolinud, kuna varasem suvitamine seal mere ja kauni looduse keskel südamelähedaseks sai. Ja ega merest tõesti ei saa ju üle ega ümber. Merehõng jääb umbes 6 kilomeetri kaugusele. Lahkume väga südamest soojade tunnetega ja tahtmine on seda kohta külastada ka edaspidi ja miks mitte ka pikemalt.
Edasi sõitsime mere äärt mööda Nõva poole, jalutasime Peraküla männimetsases mereääres, kus laulvad liivad olid sügisunne suikumas. Imestasin rohkete grillipaikade, õdusate pinkide olemasolu üle rannaliival ja metsasamblal, ümberringi liivapuravike pruunid read. Tee ääres oli ka rohkelt turismiinfo stende ja tekkis pisukegi ülevaade kandist, mida nüüd veelgi paremini tundma tahame õppida, seda enam, et nagu külgepidi ei ela me ju väga kaugel.
Teeristi Villas oli mingi seletamatu lihtsuse hõng, mis sinna tagasi kutsub, milles ma ise tahan osaline olla, kuhu ma tahaksin ise kuuluda. Pererahva hea stiilitaju ja vaevanägemise kõrgpunktid, samas koha töötajate külakeskne kohalik väärtus. Maitseelamuste kodune isuäratav lihtsus serveerituna kõliseval mõisaportselanil.
Tuul kõigutab õunapuid ja roheline märg rohi on maha potsatanud Valgetest Klaaridest valge. Õun, mis väga hästi ei sobi säilitamiseks, aga passib hästi momendi ampsuks. Pidasin pikka plaani aastate tagant taas Charlotte torti teha. Kui olin noor tütarlaps ja elasin veel oma isakodus, ikka sai üsna tihti mõnusaid torte tehtud rullbiskviidist, kompotist, vahukoorest ja see kõik kenasti parajasse kaussi tarretuma pandud. Kirjapildis on tänapäeval ehk õige šarlott. Ja välismaisest kokakirjandusest leiab sageli märkeid juures, nagu oleks tegu vene tordiga. Pealtnäha keeruline kook seda tegelikult ju ei ole. Sest need, kes hobikorras nädalalõppudel mingite heade kookide tegemise ette võtavad on ju valmis selleks, et näpuga retseptis järge ajada, et oleks keerulisem, huvitavam ja maitsev peale kauba.
Kuna minu töö Buduaari toidublogijana üsna ootamatult lõppes ja mul ikka šarloti tegemine pikalt juba plaanis oli, siis nüüd viimaseks tööks tegin siis selle ära, kuigi ehk ootasin veel ploomide küpsemist, sest nostalgiliselt on kõige paremad mälestused sellest heast tordist just ploomi kompotiga, aga sobib ka väga hästi hoopis näiteks apelsin. Tegelikult sobivad igasugused marjad ja puuviljad. Selgeks on vaja lihtsalt teha koogi tegemise järjekord.
Algul tuleb küpsetada rullbiskviit. Ja mingi kodune moos rullkoogi vahele panna. Muidugi võib ka mingi hea kreemi lisada, valikuid on mitmeid. Siis kena kauss vooderdada rullbiskviidi lõikudega ja täidiseks näiteks mõni hea kompott, mis segatakse taerretusaine ja vahukoorega. Kõige lihtsam algne šarloti variant. Kooki kausist välja võttes võib muidugi veel kena tarretunud torti ka kaunistada, nii vahukoore, erinevate kreemide ja marjade, puuviljadega.
Mina, aga oma ŠARLOTI ÕUNTE JA PUNASTE SÕSTARDEGA tegin nii:
Rullbiskviit: 4 muna, 4 spl suhkrut, 4 spl jahu, 2-3 dl punase ja musta sõstra toormoosi
Šarloti täidis: 300g Tere banaani kohupiimapasta, 200ml vahukoort, 4 tl suhkrut, 1 tl vanillsuhkrut, 20g želatiini, 300g õunakompotti punaste sõstardega, 3dl kompotivedelikku
Kaunistamiseks: 200ml vahukoort, 5 tl suhkrut, 1 tl vanillsuhkrut, punase sõstra kobaraid
Valmista rullbiskviit.Eelkuumenda ahi kuni 200 kraadini. Vahusta toasoojad munad suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa ettevaatlikult jahu. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, vala taigen paberile ja küpseta eelkuumendatud ahjus 200kraadi juures 8-10 minutit, nii et rullkoogi põhi on kenasti küpsenud. Pane lauale uus puhas küpsetuspaber, kummuta soe bsikviit paberile ja eemalda vana paber. Keera rullbsikviit rulli ja lase jahtuda. Rullbiskviidile võib panna igasugust moosi, poest ostetud, ise keedetud. Mina tegin toormoosi oma aia punastest ja mustadest sõstardest, kuna neid veel põõsastel leidus. Rullbiskviidi vahele kulub umbes 2-3 dl moosi ja rullbiskviidi valmiskaal on umbes 500g. Et rullbiskviidi koguse järgi tuleb tordi valmistamiseks vajaliku suurusega kauss valida. Mina valisin 2 l. Täidise jaoks keetsin Valge Klaari õuntest kompoti vähese suhkruga ja lisasin ka punaseid sõstraid. Kasutada aga sobib kõikvõimalikke valmis kompotte, kirsi, ploomi, õuna, sest vajalik on ka kompotivedelik. Kui teha šarlotti marjade või mõne muu puuviljaga, soovitan želatiini sulatamiseks kasutada mõnda sobilikku magusat mahla. Kreemis võib tõesti kasutada ainult vahukoort, aga mina lisasin ka kohupiimapastat, aga võib ka jogurtiga teha. Pane želatiin kompotivedeliku või mahlaga paisuma ja kuumuta ettenähtud temperatuurini kuni sulamiseni. Mul meeldib kasutada Läti maitseainete sarja 20g pakki. Kes soovib želatiinilehti kasutada, siis tuleb jälgida vastavat tegemisõpetust. Vahusta vahukoor tugevaks vahuks, sega kohupiimapastaga, kui sulatatud želatiinisegu on jahtunud, lisa vahukoore-kohupiimakreemile. Ära ehmata, et kreem nüüd vedelaks muutub, nii peabki olema, lisa ka õunakompott koos punaste sõstardega massile. Lõika rullbiskviidist viilud, vooderda kauss toidukilega, see ei pruugi väga hästi õnnestuda, minul vähemalt mitte, seetõttu on ka valmis koogil inetud kiletriibud peal, aga ega see maitset ju riku. Lao rullbiskviidilõigud kausile seinaks, kalla rullbiskviidilõikudele kompoti ja želatiiniseguga segatud vahukoore-kohupiimakreem. Kata kook veel rullbiskviidilõikudega, nagu kaan, mis jääb tegelikult koogile põhjaks. Tõmba toidukile koogile ja pane külmkappi tarretuma 6 tunniks või üleöö. Serveerimisel keera kauss teistpidi, eemalda kile ja kaunista kook vahukoore ja marjadega. Vahukoore võib soovi korral ka eraldi kaussi panna, kust igaüks ise soovi korral vahukoort koogile tõstab. Šarlott jääb mõnusalt puuviljane ja lahe. Ja säilib ka üsna hästi.
Šarlotti võib ka vooderdada puuviljaga, näiteks apelsinidega, et apelsin jääb rullbiskviidist väljapoole, aga klassikaliselt on koogi raamiks ikkagi rullbiskviit ja puuviljane täidis asub koogi sees. Kui kausse valite, siis mõõtke liitrites kauss ära, siis teate kreemi ja kompoti või marjade massi planeerida. Suurema seltskonna jaoks sobibki ju palju suurem ja ehk ka lamedam kauss. Aga muidu pole koogi tegemine üldse keeruline. Ja maitsev on ta tõesti. Tõeliselt šarmantne kook!:)
Retsept ilmus www.buduaar.ee`s
Olen pikka aega juurelnud teema ümber, miks praegu just on pop pakkuda kohvikutes või päevastes kiiremates söögikohtades e bistroodes toite, mille ees seisab menüüs ees sõna "kodune". Kodused kotletid, kodused supid, kodune räim, kodune sealihaklops jne. Kodu on meil igaühe oma kindlus. Ja kui ma kodus toitun niimoodi nagu ma toitun, koduselt, siis kui ma välja lähen sööma, siis ma ju kuidagi ei taha saada seal samasugust suppi, nagu ma kodus teen. Kuigi täispanga tõenäosust ma ülepea vaevalt usun, et saan kuskil kohvikus samasugust toitu, nagu ise teen. Aga ikkagi, milles on see iva. Kas siis ehk selles hoopiski, et ei tehta kodus enam koduseid toite või ei osata teha ja põnev on niimoodi endale kliente juurde meelitada, et pakume teile head kodust suppi, kes sellest ikka keelduda saaks. Või on kokandusmaailma momendi trendiks saamas lihtne, hooajaline niikuinii, toit, mis on väga sarnane klassikaliselt kodusele roale. Et ei peent kastmejoonte vedamise kunsti, kummalisi maitsebukette ja kahtlaselt pikkasid pealkirju menüüs. Ja head toitu ihkav klient ongi just see, kes seda kõike tahab saada.
Mina teen kanasuppi tihti. Ma lihtsalt armastan seda. Kanasupp kosutab, puhub hingele elu sisse, teeb väsind kondid kehas pehmeks, leevendab esimesi külmetustunnuseid, turgutab ootamatust arstilkäigust naasmist või koguni haiglasttulekut. Mina muidugi ei lähtu Hiina kokatarkusest, kus kanasupp pannakse tulele lausa nii, et kanal ei eemaldata jalgu ja muid olulisi rupskeid, kuigi neid olen oma elus näinud ikka. Keedetakse pikalt ja vaiksel tulel. Variante on ju mitmeid ja lisandeid samuti. Nii võib kord nädalas endale erineva kanasupi rahumeelselt kokku keeta, tavapärase juurvilja ja erinevate lisanditega, mõne sobiliku pasta, hea riisi või omatehtud korralike eestipäraste klimpidega, samuti võib lisandiks pakkuda nii pirukaid, röstitud saia, head rukkileiba rohke maitserohelisega võimalusel või soojasid kukleid. Juurvilju võib ju ka varieerida, paprikast erinevate kapsasteni, kui põhi kanasupi koosseisus võiks porgand, sibul, kartul olla. Ja kui on tõelise terava isu, siis punane krehvtine tšillikaun kulub nii supi sisse tsipake või täpselt mõõdetud sõõmul või lisandiks, tasahaaval juurde hammustamiseks, nagu enesetunne lubab. Aga alustame nüüd otsast peale.
Kanasuppi võib keeta ju kõikidest kanaosadest, rohkem oleneb asi pere suurusest ja kogusest, mida keeta tahetakse. Vanarahvas sõi eilset suppi ka homme, siis tehtigi rohkem, tänapäeval see niiväga kombeks ei ole. Soovitan valida kas terve kana või kanaromp ise tükeldada. Eile nägin küll silmanurgast uhuu mehhaanikat ja tehnikat, mida kõike Tallegg kasutab. Mina tükeldan ise ja soovitan ka seda teistele. Ja see pole niiväga keeruline, kui teada liigeste kohti, kust siis koivad ja jalad ja tiivad eraldada. Rinnaku eemaldamine ei ole samuti teab, mis kunst, enne rinnalt nahka eemaldades, rinnakukondist kinni, poolviltune lõige rinnalihasse ja paremalt ja vasemalt poolt ongi kopsakas fileetükk käes. Kui poest seda osta, on väikefilee juba suurest eraldatud, aga kui ise tükeldad, saad näiteks kattega kanafilee tegemiseks nii ilusa paksu tüki, mida poest ei osta iial. Ja see kondikogu, mis rinnakust teisele poolele jääb, sobibki supiks hästi, samuti selg koos sabaga, kust pisut leemele ka rasva tuleb. Kui mitu kena kana osta ja ise kõik ära tükeldada, nii saab ilusti kenad kotid komplekteerida, mida sügavkülma panna. Ja kui supiisu peale tuleb, saab õiged kotid välja sulama võtta. Aga võib poest osta ka lihtsalt mõned kanakoivad, kanaseljad või ka kanafilee, valik on teie.
Pane kanaliha külma veega keema. Riisu üleskerkinud vaht aegamisi. Lase rahulikul tulel seda vahtu kanast välja keeda ja korja ning eemalda. Mina maitsestan peale vahu eemaldamist väheke soola ja sobilike maitseainete, ürtidega kohe, mitte lõpus, lõppjaos on ainult supimaitse viimistlemine. Lisa tükeldatud porgand ja sibul, kas otse supile või passeeri väheses õlis. Mis selles vahe õieti on? Esimesel puhul tuleb puljong selgem, teisel puhul kuldsem, kuna juurvilja on veidi õlis või rasvaines töödeldud. Aga võid korralikumat puljongit keeta ka nii, et paned nii sibula koortega kui ka pestud porgandi koorega ja siis hiljem eemaldad need ja lisad maitseviljad ikkagi. Aga sibula kullakarvaline koor ja porgandi tummine oranž kuub muudavad puljongi eriti ilusaks. Lisada võib nii paprikat kui lillkapsast, rohelist kullahinnalist brokolit, kui väga heade vitamiini väärtusega värsket kapsast või vähem levinumat nuikapsast, millel kerge kaalikamekk. Samuti meeldib mul lisada näiteks tomatit ja kui on, siis sellerit, lehtsellerit või juursellerit, sobivad kõik, aga kogust peab ehk vaagima. Sibulale lisaks või asenduseks sobib hästi ka porru. Küüslauk, suppide kuningas aga tuleb lisada alati lõpus. Kas toorelt või passeerides, vahet pole. Aga nipp on selles, et küüslauk lisatakse supile viimasena ja keeratakse kuumus välja ja lastakse maitsetel tõmbuda. Maitsestada lõpptulemust võib julgelt. Kartul ja põhilisand lisatakse enne küüslauku, nii riis või pasta või klimbid. Kanalihakondid tõsta välja ja eemalda veidi jahtunult kenasti liha kontidelt ja pane suppi tagasi või kui tahad, pane eraldi kaussi, kust igaüks tõstab liha oma soovi järgi ise supisse. Mina nii aga ei tee.
Klimpe lihapuljongiga supi jaoks valmistatakse nii, et võetakse abiks veidi keenud kanapuljongit, aga kindlasti mitte piima. Kui teed klimbisuppi piimaga, valmista klimbid piima abil. Kulbitäis head kuldset leent võta jahtuma. Klopi lahti üks muna, lisa veidi jahu, maitseaineid, jahtunud puljong, maitserohelist. Nii et taigen jääb kenasti pehme. Klimbitaigna koosluse sobivust saab kohe esimese klimbiga proovida. Lisa supilusikaga pehme lusikatäis klimbitaigent ja vaata, kas kerkides puljongis pinnale, jääb kenasti tihke, pehme või laguneb laiali. Kui laguneb laiali, lisa jahu, kui on liiga tihke, lisa veidike õli. Pehme on sobilik. Mina võid klimbitaignale ei lisa.Aga sina võid!:)
Ja kui algusest peale asi läbi käia, kasuta head toorainet, hinda oma isusid, lisa lisandeid, maitsesta hästi ja vali suurepärased supikõrvased. Olge kanasupiga terved!!!:)
