Roheline peotäis krevetisalatile

Laula mu laulu salat

Spetsiaalselt ostetud rohelised herned ununesid sügavkülma

Roheline peotäis vitamiine - naati, nurmenukku, võilille, murulauku ja mustsõstra kasve

Poolvedel muna ootab sööjat

Tähtsatel õhtudel meeldib mul ennast ja lähedasi millegi heaga hellitada. Krevetisalatist on saanud sageli niisugune pärusmaa, mida ma maiustan üksinda ja pärast näitan mehele lemmikust pilte. Nüüd lubasin Laula mu laulu avaõhtuks seda kaasale ka valmistada, muidu jäängi natuke narriks, kui üksinda muudkui krevetisalatiga end kostitan. Eriliseks, telekast millegi hea vaatamiseks, midagi head valmistada, on umbes nagu aegade tagune traditsioon Eurovisiooni õhtuks kook küpsetada. Koogi tegemise jätsin ma muidugi ka seekord vahele. Ja ega salatiski midagi keerulist ei ole, vaid taldrikule ladumise vaev, mis ikka krevettidega sobib. Avokaadot, värsket kurki, sibulat, porrut, keedetud kartulit, makrat, muna, kirsstomatit, õuna, porgandit, herneid, salatilehte jne. Salatit ma ei maitsesta, sest segan hapukoore ja majoneesi hulka kreveti soolvett, ürte, meresoola, piprasegu. Ja juba sööma asudes, siis lisan salatikastet järk järgult. Maitseb alati hästi ja mees jäi isegi rahule ega nõudnud, kus on sealiha ja kartul ning must leib. Kõrvale poolkuiv Santiago de Chile gewürztraminer semillon maitses hästi ja meelitas ka oma lilleliste nootidega kevadet. Nüüd aga on juba eriliselt hea võimalus kõike rohelist vitamiinilaksu aiast salatile tuua - võilille lehte, naati, nurmenukku, nõgest, murulauku, mustsõstra kasve. Ma ei ütle, et nad mulle väga maitseksid, aga see niisugune kevadine kiiks on paljudel ilmselt praegu, et end vitamiinidega kosutada. Ja selle mõrkja maitse peidab alati hea salatikaste.

Pühapäevane peedisupp hapukapsa ja seentega

Pühapäevane punav peedisupp

Hapukoor teeb supi heaks ja küüslauk seemneleival paneb i-le täpi

Mooni kohviku Romani borši keetmise katse

Pühapäevad algavad paljudes peredes pannkookide või pirukate küpsetamisega. Aga mina keetsin täna hoopis suppi. Mu lapsepõlvekodus keedeti ikka pühapäeviti hapukapsasuppi ja eelmisel päeval tahkemat kartuliputru, näiteks kruupidega, mida siis külmalt serveeriti supi keskele lisandiks. Viimastel aastatel olen aga hakanud keetma liharikast hapukapsasuppi seentega, kus hapukapsa osakaal on lihtsalt väiksem ja muud maitseviljad ka esindatud. Pealkirjas aga nimetatud peedisuppi võiks ju täna ka boršiks nimetada, aga seekord tegin kodusemal moel, mis ei nõua mingit erilist raskust ja suurem osa ajast podiseb potitäis mõnusalt ise pliidil. Kuna mul oli ahjuliha valmistamisest järele jäänud suur hulk head maitsekat puljongit koos rohke sibula(ka sibulakoorte) ja küüslauguga, siis algul plaanitud puljongi keetmine hoopiski kanast jäi ära. Mulle üldiselt meeldib borš rohkem hapukapsaga kui värskega. Seda kinnitas ka hiljutine katse keeta Mooni kohviku Romani retsepti järgi punavat kuulsat suppi, kuhu lisatakse ka musti ploome ja kasutatakse värsket kapsast. Tulemus jäi minu jaoks liiga magus ja kerge, mustad ploomid tegid supi küll huvitavamaks. Aga hapukapsa lisandiga jääb supp niisugune mõnusalt hapukas, mis meeldib enam.




Sealiha puljongit, kuuma vett, paar peotäit hapukapsast porgandiga, 1 purk Bonduelle spicy šampinjoniletšot, 500g keedetud peeti, 2 kartulit, 6 viinerit, 3 viilu ahjuliha, 3 viilu suitsutatud seapõske, 3 küüslauku, suhkrut, meresoola, sidrunit, õunaäädikat, maitserohelist



Valmis puljongile lisasin veidi kuuma vett, kuna puljongit ei olnud piisavalt ja panin hapukapsa sellega keema. Kui kapsas oli juba parajalt krõmps, lisasin seeneletšo segu, see on mõnusalt tomatine, seal on punast paprikat ja muid pikantseid pipraid. Kasutan seda sageli mõnes supis või hakklihakastmes. Riivisin keedetud peedi ja lisasin passeerimata supile. Tükeldasin viineri, liha ja suitsupõse, kartuli, tasakaalustasin maitseid suhkru ja soolaga, lisasin mõned sidruniviilud ja veidi sidrunimahla ja ehmatasin sortsu õunaäädikaga, et punane peedi värv püsiks ja mõnus hapukas maitse oleks tasakaalus. Kõige lõpuks lisasin purustatud küüslauguküüned ja keerasin samal ajal pliidikuumuse välja. Vene suppide käe sisse harjunud nipp. Ja eks ausalt öeldes seda küüslauku saab kõikidesse toitudesse sama võttega lisatud. Ja tulemus on seda väärt. Serveerisin hapukoore ja rohelise sibulaga ja hea teralise Jassi seemneleivaga, millel õhukesed viilud küüslauku. See on nagu i-le täpp, kindel meie pere supisöömise stiil. Ja kui poeg õhtul suppi nahka ei pista, saab seda uue nädala argipäevadel soojendada, sest seismisel läheb supi maitse aina paremaks. Ja kui väga end käsile võtta, võiks ju pärast pannkooke ka teha. Jahupakk seisab nukralt kapis, kuna kasutust leiab harva.

Nimepäevasalat

Kevadine päike soojendas mitmeid nädalaid. Veidi harukordne see peaaegu lumeta märts oli. Aed sai puhtamaks ja paremaks, kui iial varem. Oli aega ja tahtmist ja käsi rohkem, kui kaks. Nüüd turritab taevas sünge hall, lumekribalaid puistab hommikul ja õhtul, tuul sasib oksi ja talveriideid ei saa veel kappi ära panna. Rahvakalendris on nii mitmedki tähtpäevad, mis on mõeldud naistele ja soovitatakse küll kõrtsi minna ja tööd mitte teha ja punaviina juua. Või lihtsalt punast jooki. Mida aga teha nimepäeval!? Kas kutsuda külalisi ja katta laud või norutada üksi ja teha endale pai ja nautida oma lemmikuid. Nii täna otsustasingi teha.


Kunagi Balti jaama ostukeskuse salatiletist koju toodud seenesalat jäi meelde, aga järele pole olnud meeles teha. Täna meenus poolik šampinjonikarp ja mõte sai teoks. Ma olen suur salatisõber ja hakkisin tegelikult kokku hoopis teistsuguse koosluse, mis sai aga vägagi maitsev.



4 keedetud kartulit, 2 keedetud porgandit. 2 muna, jupp porrut, veidi rohelist sibulat, natuke võis praetud šampinjone, 4 viilu suitsutatud broileri kintsufilee rulaadi, natuke marineeritud kurki ja ka värsket kurki, Hellmans majoneesi, hapukoort, meresoola, ürte, viie pipra segu


Haki ained üsna suuretükilisena, sega ja maitsesta, kui jääb üsna tihke, võib sortsu kohvikoorega ehmatada. See tõmbab just kartulist muud maitsed lahti ja salat ei pea maitsete tõmbamiseks külmikus väga kaua seisma.


Mees toob mulle Luxemburgist juba mitmeid aastaid Martini Fierot, Eestis seda ei müüda siiani. See on aperatiiv, mis on valmistatud apelsinidest. Apelsine ma väga armastan, aga kui koju need vean, siis vaatan, et ikka laps saaks või panen talle ühikasse neid kaasa ja iseend unustan. Martini Fierot võib nautida puhtalt jääga või segada apelsini mahlaga. Ta on üsna magus, aga temas puudub niisugune ürtide pikantsus, ta on mõnusalt apelsinine.

Kui Meisterkokk vaadatud, panen oma lemmik kinofilmi peale (It´s comlicated võiks ka vahetada hiljuti vaadatud lemmiku Saja sammu teekond vastu. Film,mis kõnetas ja läks hinge. Ja nii, nii tihedalt ikka seotud toidumaailmaga.) ja kuulan midagi hingele, näiteks Otti, see leevendab ebameeldivat seljast äraolekut ja ehk homme ongi sirgem valutu rüht ja päikegi paistab. Kaunist nimepäeva, Pille´d!!!

Kurkumist kollane kahe oasupp suitsuribiga

Kord nädalas tuleb suppi keeta. Head suppi! Olen kohalikust maapoest leidnud mitmel korral kohevat suitsust searibi, kus kont ei klõbise ja liha keeb magusalt pehmeks, sest sisaldab ka rasvaribasid. Lihtne on oasuppi keeta konservi kasutades. Kuigi leotatud kuivatatud ubadel on kindlasti teine mekk ja omamoodi võlu. Kasutada võib supis ka külmutatud ube, mida mina seekord tegingi.


700g suitsuribi, vett, 2-3 kartulit, 1 porgand, 1 purk punaseid ube, 200g külmutatud rohelisi aedube, 1 jupike varssellerit, veidi porrut, 1 sibul, 3 küüslauku, veidi Ungari pekki, kurkumi, loorberilehte, vürtsiterasid, ürte, meresoola, maitserohelist


Pane suitsuribi külma veega keema, riisu vaht. Lisa purustatud loorberileht, vürtsiterad. Haki sibul, porru, varsseller ja porgand, lisa supile. Lase lihal ja köögiviljal pehmeneda. Pane supi sisse kartuli kuubikud ja oad. Maitsesta ürtide ja kurkumiga, jahvata pipraid soovi korral. Haki Ungari pekk pisikesteks tükkideks, eemalda liha ribilt. Purusta noaseljaga küüslaugud, lisa kõik supisse ja lase maitsetel tõmmata.

Hakklihakaste seente ja köögiviljaga kartuli-porgandi tambiga

Vahel on väga lihtne muuta argiselt tuttavat toitu. Nii lisasin hakklihale rohkelt nii sibulat, riivitud porgandit, porru rõngaid, viilutatud šampinjone, küüslauku, rohelist sibulat. Köögivili annab tavalisele hakklihakastmele väga head uut maitsenüanssi. Kastet paksendasin toorjuustuga, näiteks grillkanamaitseline Merevaik, mis on üsna tugeva maitsega, aga annab väga head lõpp lihvi kastmele. Lisandiks robustselt läbi tambitud kartuli-porgandi tamp. Rohelised aedoad, mis keedetud parajalt soolakas vees ja valminedes lisatud paras ports võid. Ka kartuli-porgandi tampi rikastasin toorjuustuga ja toore purustatud küüslauguga, mille peale Meisterkoka kohtunikud minestaksid. Lihtsal argitoidul oli hoopis teine vaimustav maitse, et söö või lõhki.

Eestimaa maitsed ja värvid

Vürtsikilu kartulipestoga rukkileival

Võrratu vürtsikilusalat

Seapraad mulgipudru, praetud sibula ja köögiviljaraguuga

Naturaalne seene-sibulasalat seaprae lisandiks

Kevadine räim praetud kartuli ja kodujuustusalatiga

Vaarika-halvaa-vahukooretort

Eesti sinine meri ja kõrged kaldad

Eesti sini-sinine taevas valgete lennutriipudega

Eestis on ankrus olla hea

Sügisene päikeseloojang kodusel Harjumaal

Talvine sinimustvalge

Suvevärvid on südames

Palju õnne, Eesti!

Täna on põhjust avada vürtsikilukarpe ja valida head rukkileiba. Võib hakkida seenesalatit, küpsetada krõbedat seapraadi ja trampida kohevaks hää kodune mulgipuder. Ja uhkeks ning magusaks koogi krooniks leiab sügavkülmast kindlasti koduseid punavaid vaarikaid!



Mulle meeldib Eestimaa kevade varajased kollased nurmenukud ja päikselised võililleväljad, kosutav värske roheline vitamiiniamps nii nõgesest kui naadist. Räime puhastamisest karedad käed, mis saavad hakkama igasuguse tööga. Ma naudin Eestimaa suve alguse roosakibedat redist ja rabarberit ning heinakõrre otsa aetud magusad metsmaasikad viivad alati nostagiliselt tagasi lapsepõlve. Augustikuised kuldsed rukkipõllud täidavad südame alati päikesehelgiga. Sügisel pole köögis paremat lõhna, kui kirbe männiriisikate kupatusaur lae all. Septembrikuine meri on akvamariinikarva ja mõnus on, kui tuul lennutab põskedelt lehvivaid lokke. Ei kujuta ette Eestit ilma karge ja lumise talveta, kui jäälilled joonistavad aknale kauneid mustreid ja lumehelveste kuusnurksed kristallid krõbisevad talla all. Eestimaa on ilus igal aastaajal. Ma armastan just seda Eestit, kus oleme vabad ja on minu kodu ja peolaua saab katta heade kodumaiste toiduainetega, milles kestavad traditsioonid ja head maitsed! Palju õnne, Eesti!

Kruubihautis seakeele leemes

Vaimustusin uue aasta alguses seakeelest. Nüüd sai taas jahutatud seakeelt ostetud. Arvasin, et hautatud seakeel sobib hästi kokku odrakruubiga. Ja üldse ei eksinud. Võib muidugi moodsat orsotot teha ja seakeele puljongit kasutada, aga ma tegin lihtsamalt. Panin seakeele külma veega keema, riisusin vahu, lisasin soola, loorberilehte, vürtsiterasid, piprasegu, ürte, mõned koorega küüslauguküüned ja koorega sibula. Keetsin paar tundi, kuni keel oli pehme. Keele keetmise ajaks panin odrakruubid vette ligunema. Kui keel hakkas pehmenema, lisasin kruubid potti. Lõpu poole, kui kruup hakkab valmima, tuleb hautist segada, sest tõmbab mõnusalt puljongi kõik endasse ja siis võib lihtsalt kõrbema minna. Vahetult enne söömist tõsta seakeeled välja ja lõika viiludeks. Maitse jääb väga tummine ja tugev ja keel keeb nii pehmeks, et midagi ülearust keelelt eemaldama ei pea. Riivi peale parmesani juustu laaste. Naudi hea külma valge veiniga.