Lõuna lihtsus

Sinilille sina peegeldub kulupruunidelt metsaalustelt. Tusane tormituul keerutab mu tuulikut, õhk on lausa jäine. Kirjute kõhualustega linnukesed otsivad maapõuest, mis varahommikul alles jäiselt härmatanud, toidunatukest, mõni vihmauss ehk keerutab end mullamulgust välja või mõni varajane putukas. Sillade tüütu tung hoovi, metsa alla, aina venib ja venib. Ainult valged krookused küsivad imestunult, kuhu kevad küll jääb?

Pere toidulauale sööke nuputades, igatsed vahest ka midagi muud , kui koorest pastat, ahjukana ja kartulit. Nii sai ühel päeval tatrast midagi muud nuputatud, peale pudru. Passeerisin siis pannil hakkliha rohke sibula ja riivitud porgandimassiga. Tatra keetsin tavapäraselt. Poti põhja õlinatukene, kuivad taratangud sinna sisse ja peale pisukest liigutamist, kuum vesi peale, sutsakas soola ja madalale kuumusele hauduma. Nii kaua kui tatar valmib, praeb kõrvalplaadil pannil hakklihasegu. Kui pudru valmis, segasin kõik kokku. Kastmeks tegin ikka nii nagu mu ühe vanaema pool Laitses kunagi kartulipudrule kastmesilma tehti. Sulatad potis võid ja segad kiirelt hapukoore madalal kuumusel sisse, soola ka ja tatrapajaroale päikeseks keskele. Ja maitseb hästi, kuigi jah paljud ei kannata tatrakeedu lõhnagi köögis. Aga maitses vahelduseks väga hea.

Teine roog, mida kah igapäev ei tee, on maks. Hoidsin ikka poes koguaeg just kanamaksal silma peal. Ei maksa ta palju ja maitseb mahedamalt, kui veise või seamaks. Kuigi minul pole nagu vahet, mulle maitseb maks nii või naa. Aga maksale lisandeid otsides, leidsin ühest vanast Pereköögist retsepti, mida olin ka enne tegelikult teinud. Kannab nime ta seeneraguu kanamaksaga, aga kuna mul seeni oli vähem, ca 200 g, siis nimetaksin ta hoopiski kanamaksaraguuks.

200g šampinjone, 1 suur sibul, 2 porgandit, 500g kanamaksa, 2dl kohvikoort, 2 spl portveini, maitseaineid

Praadisin pannil porgandi peenikesed ribad, sibula ja seened, lisasin tükeldatud kanamaksa, maitseained, portveini (külapoest leitud Hispaania Campo Bello sobis selleks hästi) ja kohvikoore ja lasin madalal kuumusel haududa. Kuna eelmisest päevast oli külma kartulit, siis kuuma kartulit ei teinudki, küll aga mahlase salati värskest kapsast, kollasest paprikast, tomatist, värskest kurgist ja rohelise sibula tupsudest, majoneesi-hapukooreseguga. Kanamaks jäi hõrk ja hea, roal pole ehk kõige kenam välimus, aga maksasõbrale mõnus maius igal juhul.

Kutse kruubipudrule

Millal te tegite viimati kruubiputru mõnusa siiruviirulise sealihaga ja ahjus veel pealekauba???Nojah, ise ka suurest traditsioonidele lähenemisest, ostsin lõpuks odrakruubi koju ja otsisin ja ootasin koguaeg tegemisvõimalusi. Ja kes seda ikka niiväga peale minu siin sööks??? Küsimusterohke blogi sissekanne tuleb seekord. Panin aga veidi ebamäärase sealihatüki keema, peagi lisasin kruubid, sibulapooliku koos koorega ja maitseained, hiljem ka terved küüslauguküüned. Lõhn , mis kööki hajus, oli ahvatlev küll. Lasin mitmeid tunde haududa, kui mul oleks praegu mõni eriti hea ahjupott, teeks ma seda oma vanas leivaahjus. Kahjuks olen tüütult kaasaegne ja olen unustanud endale muretseda praktilisi, kasulikke asju. Mulle meeldib mu keraamiline pliit ja elektriahi ja nurisemiseks pole nagu põhjust.

Küll aga lugesin täna ühte oma lemmikblogi, tükk aega tahtsin ikka sinna midagi kirjutada, aga nojah, enamus meie kaasmaalasi sõidab või koondamisrahasid lõhki rebides ikka Egiptusesse, aga mõned meist reisivad Portugali. Ja tõepoolest, imestan ikka seda va rahakoti paksust, kuigi olen ka nii mõnegi äripäeva rikkurite liikmega tuttav, ükski neist ei reisi praegu eikuhugi. Aga ok, ehk on siis head ajad, ja see ju tore.

Läksin ka hiljuti kaasa kampaaniaga, et 25eeku polegi nagu mingi raha ja tellisin endale mõne ajakirja, lisaks nendele, mis mul niikuinii käivad. Ja nüüd juhtusin lugema laotavalt laitvat hinnangut ja kommentaari kaamost ühele, minu meelest üsna asjalikule köögiajakirjale. Pole küll teda tükk aega ostnud, lehitsenud küll, aga...Ma ei ole rikas ega vaene, loll ega tark, aga traditsionaalne eesti köök on minu jaoks ikka in, missiis, et mul meenuvad järjekordset gewürztraminerit avades Hispaania tuultes kaardunud küpresside read ja himu kihiseva proscesso järele on hullult vastupandamatu ja õhukesest salaamist rääkimata, mida igaüks kaasmaalastest suu sisse ka ei võta.Aga see, mis siin toimub, läheb ikka korda küll. Ja milleks viriseda, teeme siis uue ajakirja,paneme pead kokku ja anded ja jõud ja kogemused mängu;ajakirja, mis avatud kõikidele tuultele ja ei anna järjekordset teadet mõnest kohalikust staarist, kes jälle lõhe ahju pani, oh teda äbarikku küll. Ei suutnudki midagi udupeent kokku keerata, mida vähemalt ehk Brüsselis kureerivad kaasmaalased suudaksid.

Aga minu kruubipuder tuli hää ja kahetsen, et nüüd olen suutnud enamuse kruubi pakisisust juba oma armsale Rexile keeta ja pean minema poodi uut ostma, et ehk edaspidi näiteks Mulgi putru valmistada. Hääd, eesti toitu.:)

Kalaga kuningriiki

Kala on hea ja mis jutt see on, et eestlane kala ei taha ja veel lõhna pärast. Täna just niisugune artikkel Naistemaailmas ilmus. Ei viitsinud kohe sinna midagi vastu kirjutada, aga mõtteid on.Kala jõudmise meie toidulauale määrab kala kättesaadavus ja ilmselt ka hind. Mu ema ja isa käivad aastaid Keila turult värsket räime ostmas ja kui muud kalad, nagu haug näiteks ka rahakotisõbralikumad oleksid, ilmselt ostaks seda ka. Haug muna-koorekastmes, unistan sellest juba aastaid.Mina ju üsna hiljuti vihastasin end haigeks , kui sain teada, et meie külas käib üks kord nädalas kalaauto. Ju olen siin külas ikka väga vastuoluline tüüp, et keegi ei pidanud paljuks mulle sellest rääkida.

Aga pole hullu, juhuslikult käisin just x päeval poes, kui kalaauto oli end sinna parkimisplatsile parkinud. Ostsin 3 kg 20 eekuga räime. Asi oli küll räimest siiski kaugel, sest kotitäis sisaldas küll rohkem kilumõõtu kalasid. Aga kuna olin kaua juba igatsenud ja mõelnud, et tahan äädikaräimi teha, siis olin varmalt nõus kõik need pisukesed ka ära puhastama, kuigi eks kassid-koer said ka oma osa.Ja samas oli kapis mul ka kiluvürtsi, et vürtsikilu oleks võinud ka ise teha.

Ok,aitab lorast, retseptide juurde. Minu meelest on see väga hea suutäis. Puhastad räime ära, paned ööseks marinaadi, lisad äädikat, soola ja suhkrut, maitse järgi, selleks tuleb näpp marinaadi pista ja mõelda välja, mida vähe või mida palju on. Järgmisel päeval võtad pehmenenud kalast kondi välja ja laod kihiti sibularatastega karpi või kaussi ja lõpuks valad toiduõli peale ja külmkappi. Kui esimesel maitsmisel tundub mage, siis tuleb soola lisada. Ja jube hea suutäis leiva või kuuma kartuliga või mehele rekkatööle kaasa. :)

Ülejäänud räimed praadisin jahus paneerides kiirelt pannil ära ja maitses hästi külma kartuliga, mis oli eelmisest päevast järgi jäänud.

Hiljuti sain ka tinti maitsta. Meritint, mis värskena lõhnab värske kurgi järele ja mis kuulub lõheliste perekonda. Tegelikult maitseb nagu räim minu meelest või on asi pigem paneeringus. Heameel on sellest, et olen ka teistest toidublogidest lugenud räime või tindi praadimisest, et ikka lihtne kala jõuab ka eestlase toidulauale.

Pühade paistel

Olen üsna usukauge inimene. Kõik see kalendririda lihavõtete kohta on tähendanud ikka meie jaoks ainult munade värvimist, ei enamat. Ikka päikselise sooja ilmaga väljas riisumist ja head toitu, niikuinii. Aga mitte midagi spetsiaalselt valmistatud. Aga sobiva peotoidu võime koos ikka kokku panna. Ühel päeval mõtlesin, et koguaeg ostan terve kana, tükeldan ta tavaliselt kolmeks. Praeks, supikoguks ja filee teen väikesteks tükkideks risoto, pasta või kastme jaoks. Ühel päeval otsustasin fileed tervelt fileerida. Ja kuna ühest kanast saab ju ainult kaks fileed ja kuna olime jälle pojaga kahekesi kodus, siis sai mu ammune mõte teoks. Töö juures tehtav täidetud kanatasku on alati nii kuiv, et karju appi ja mina seda a la cartest iialgi ei telliks. Korra mäletan, kui käisime peale Valget Gospelit Kannu Pubis, tellisin seal kanafilee ananassi ja juustuga. Ja maitses väga hästi, kuivusest polnud jälgegi. Tuginedes meie Olustvere praktikantide jutule, maitsestasin kanafilee erinevate maitseainete ja soolaga, panin peale kaks ananassirõngast ja veel maitseaineid ja nisristasin majoneesi ning panin 30 min ahju 200 kr juurde. Ja tulemus oli super. Olin niiiiii vaimustuses. Niisugune kergelt mahlane ja küps, ei mingit kuivust. Tõeline peoroog!!!

Oasalat on ka väga tänuväärne toit ja soodne ka. Mulle maitseb see salat igatmoodi. Seekord tükeldasin sinki, sibulat, värsket kurki ja keedumuna lisaks punasele oakonservile, majoneesi, hapukoort ka ja üsna kiirelt saab hea salati valmis. Sobib nii liha kui kala juurde, grillihooaeg algamas, vorstide või vürtsikate lihade juurde.

Mune ma sel aastal ei värvinud, olin pisut praktiline. Aga isa ikka mul värvib alati ja need juuresolevad pildid ongi sibulakoore sahinas ja värvi võlus koduselt sündinud. Magusroa pashade näol jätan teiste blogijate leivanumbriteks!