Hernesupp ahjuprae ja suitsusingiga

 Hernesupi aeg on käes. Kuigi seda maitsvat suppi võiks teha kindlasti tihemini kui kord aastas vastlapäeval. Minu seekordne hernesupp on valmistatud ahjuliha jääkidest ja puljongist, samuti sai kasutatud allesjäänud suitsusinki. Rikkalikuks teeb selge leeme aga köögiviljade mitmekesine rohkus.  Kartulit panen mina ikka hernesuppi. Ja porgandi ja sibulata ei saa. Aga mingi kiiks istub lapsepõlvest peas, et selgeleemelises heas hernesupis peab olema ka kaalikas. Kevadeks olevat kaalikasse jäänud üle talve säilituses kõige rohkem vitamiine. Aga seekord on ka supis juursellerit ja varssellerit, mis annavad igale supileemele hea maitse. Minu suppe kroonib alati küüslauk. See tark lauguline teeb supile õige maitse, kui seda õigesti kasutada. Aga jah hernes. Eelmisel aastal ei leidnud ma kordagi müügilt oma lemmikut Veski Mati rohelist koorimata hernest. Vähese leotamise järel valmib see hernes heas supis mõnusaks hernepärliks, mitte ei kee sodiks. Eelmisel aastal tegin ühe uue hernega, nii kollase kui rohelisega suppe, kõik siin blogis kirjas ka. See oli Kati lihvitud roheline hernes. Hernepudruks on soovitatud 6-8 t leotada ja siis sama veega keema panna. Sellest siis saabki korraliku pehmeks keenud pudru, mis meestele sõjaväe aastaid meenutavad. Kuna mul oli seda hernest veel järel ja kuigi oli nüüd kauplustesse tulnud ka Veski Mati superhea koorimata roheline hernes, tegin ma selle supi veel sellest eelmisest hernest. Aga kindlasti ei ole vaja seda nii pikalt leotada. Tunni, kaks vist oli mul vees, nii kaua kui köögivilja tükeldasin ja liha ette valmistasin. Ja keebki ta üsna kähku sodiks, et peab peale passima. 

300 g Kati lihvitud rohelist hernest
leotamiseks vett
400 g seaprae jääke ja puljongit
200 g suitsusinki
3 porgandit
pool kaalikat
3 kartulit
1 suur sibul
pool juursellerit
1 varsselleri vars
vett
5 küüslaugu küünt
maitserohelist
soola, pipart, vürtsi terasid, majoraani, loorberilehte

Leota hernest nii kaua, kui köögivilja ja lihakraami ette valmistad. Lõika kogu köögivili väikesteks tükkideks. Pane herned koos roheka leotusvedelikuga keema. Lisa ahjulihast järele jäänud puljong ja lihatükid. Koori pinnale tõusnud hernevaht. Lase madalal tulel keeda. Aja pann kuumaks ja pane sinna hakitud suitsusink, kus pisut ka pekiääri. Sulata rasv välja, keeruta singiterad pannilt läbi, kalla potti. Samal pannil passeeri kaalikat, porgandit, juursellerit, sibulat, lisa ka varsselleri tükid lõpuks. Ühenda potis herneste ja lihaga. Las väiksel tulel valmib.  Proovi hernest, kui hakkab kergelt pehmenema, lisa kartuli kuubikud. Keetsin 5 l potis ja pott sai üsna tihkelt täis. Hernesupile võib siis alati kuuma keeva vett juurde lõpus panna. Maitse ja maitsesta, lõpuks lisa purustatud küüslauk ja maitseroheline ja keera kuumus välja. Hernesupp läheb seismisel ka aina paremaks. Teisel päeval soojendades lisa kuuma vett, sest kogu sellest uhkest potitäiest saab seistes tardunud supipõhi. Ja teisel päeval näeb see supp välja hoopis nii. 

Mind on alati intrigeerinud need pealkirjad, et klassikaline hernesupp ja miks siis see klassikaline hernesupp just suitsuliha mekiga peab olema. Mulle on alati meeldinud pigem keeta seajala või seakoodiga ja mitte suitsustena. Ja loen Silvia Kalviku Eesti rahvatoitude raamatust: "Traditsiooniliseks vastlapäevatoiduks oli oa- või herneleem seajalgadega. Loodeti, et seajalgade söömine teeb sööjad järgmisel aastal käbedaks..." Ja toidusedelite näidetes on vastlapäeva menüüs: Oasupp seapeaga. Pajapõhjakarask (keskel auk, mille sees jõhvikamari või natuke suhkrut), või. Teisena nimetatakse hernesuppi seajalgadega. tatrajahust pannkooke ja piimakohvi. Ja kolmandana hoopiski hapukapsasuppi, tanguputru seajalgadega, sepikut ja piima. 
Supiraamat (S.Masso, O.Relve Supid ja ühepajatoidud), mille olen kapsaks kasutanud, annab juhiseid hernesupiks nii toore sealiha kui suitsuliha  või -kamara ja kontidega koos keetmiseks, lisades soovi korral ka kruupe. Kusjuures kruupe võib asendada ka kaerahelvestega, mida küll kunagi proovinud pole. Aga on ka Hakklihasupp herneste ja ubadega ja Hane- või pardisupp hapukapsa ja hernestega. Või ka Peedipealsesupp kartulite ja ubade või hernestega. Kõlab ju põnevalt. 

Tänapäeva tulles ja internetis surfates olen lugenud soomlaste seas levinud ameeriklaste hernesupi retsepti, mis just tehtud hakklihaga. Soomlased üldse armastavad hakklihast suppe ja muid toite teha. Amerikkalainen hernekeitto valmistusviisis lisatakse näiteks ka sinepit ja tomatipüreed. Aga Vene Jamie Oliver, kokk Belkovitš, lisab lihtsa suitsuribiga keedetud hernesupile lõpus oranži porgandi mahla, mis teeb supi kenasti isuäratavalt värvikaks. Aga Maria Saksas, päritolult volgasakslane, keedab head hernesuppi, selget ja isuäratavat hoopiski korraliku Saksa praevorstiga. Kõikjal siiski kasutuses ka hea lihapuljong. Muidugi võib mõne jaoks rasvase sealiha vahetada kana vastu, saab ka väga hea supi. Ja kerges või kevadises võtmes võib suppi teha ka külmutatud rohelistest hernestest. Ja täitsa ilma lihata. Külmutades säilitavad herned oma erksa rohelise värvi ja värskuse. Üks mu lemmikuid supitegijaid, kus supi valmistamise filosoofia kattub minu omaga on Jaroslav Kiievist, tema Tasty Foodi kanalilt leiab mitmeid häid hernesuppe ja muudki väga maitsvat nii argi- kui peolauale. Tema keerutab ühele oma henesupile peale lisaks läbikasvanud lihaviiludele ja suitsupeekonile ka musta leiva küüslaugused kuubikud. 

Hernesupi valmistamisviise ja variante on palju. Igaüks valib endale meelepärase viisi ja maitse. Pildina lisan siia pehme searibiga keedetud Veski Mati koorimata rohelise herne supi, oma lemmiku,  kus hernepärlid lausa kutsuvad sööma.

Vastlakuklite maailm ka aina areneb ja muutub rikkalikumaks. Moosi ja martsipani ja soolakaramelli ja pistaatsiapähkliga. Kuklid muutuvad croissantideks ja vahukoorele on lisandunud toorjuust. Kas osta kauplusest või väiksest pagariärist või tellida kallist kohvikust. Virgad teevad ise.

 Lõpetuseks üks pilt eelmisest vastlapäevast, kui mees oli ka kodus ja supp oli keedetud suitsu seakoodiga, sest oli poes väga soodne ja kasutatud seda sama Kati firma lihvitud rohelist hernest. Nüüd olen üksi kodus ja potitäis juba valmis keedetud. Kes tuleb minuga liugu laskma, toob vahukooremütsised kuklid ise kaasa. Valge kohev lumi ja külmakraadid ka kohal. Talv on tagasi. Pikka liugu! 

Kartulikotletid

 Jaanuari lõpp juba käes ja talv taas nagu pühitud maa pealt. Loodus on täis mustjaid lumehunnikuid, jääkonarustega veeloikusid. Paljastelt lumevabadest lillepeenardest kikitavad kevadised lilled oma tutte ja uurivad, kas kevad on saabumas. Aga kindlasti veel ei ole. 

Kui keedetud kartulit jääb järele, siis ikka paned võisele pannile või valmistad mõnda head segasalatit. Aga võib ka kotlette meisterdada. Kartulile võib lisada nii sibulat kui seeni ja pekiribaga sinki, aga ka suvikõrvitsat näiteks. Mul väga jahus ei meeldi kotlette veeretada, pean seda niisuguseks venepäraseks kombeks, nii jäid minu krõbedaks praetud kartulikotletid eelkõige naturaalse maitsega.

8 keedetud kartulit
1 muna
1 väike sibul
veidi pekiribaga sinki
veerand suvikõrvitsat
veidi seeni
2 spl jahu
soola, pipart, ürte
praadimiseks õli, võid

Riivi keedetud kartul, suvikõrvits ja sibul, siis nad moodustavad ühtlase massi. Lisa sinna muna, hakitud seened hoidisest, veidi jahu ja maitseaineid. Sega käe või lusikaga ained kõik ühtlaseks taignaks, lase veidi maitsestuda. Aja pannil õli kuumaks, lisa ka võid ja mätsi massist kätega suuremad kotletid ja prae kuldpruuniks, vahepeal temperatuuri alandades ja ka kaant kuuma püsimiseks peale asetades. Söö hapukurgi, marineeritud seente või mõne muu koduse hoidisega. Lisandiks sobib hästi ka törts hapukoort, klaas keefiri. 

Kartulisalat punase magusa paprikaga

 Kartulisalatit võib valmistada ka argipäeval, kui on keedetud kartulit eelmisest päevast järel. Kuna ma frikadellisupi sisse kasutasin väheke vaid punast magusat piklikku paprikat, tahtsin selle ülejäägi salatis ära kasutada. Ja sai vägagi mõnus kooslus. Paljudele ei meeldi paprika ei toorelt ega küpsetatult, samas paprika on väga tervislik. Paprika sisaldab palju vitamiine, mineraalaineid, antioksüdante, paprika parandab isu ja soodustab toidu seedimist. Sisaldab palju näiteks C vitamiini, võrdne sidruni ja mustade sõstardega. Miks mitte siis paprikat süüa. Kunagi salativõistluseks valmistatud minu juustu-paprikasalat elab ammu juba oma elu ja heameel, et tütar seda oma külalistele ikka valmistab. Minu tänane kartulisalat paprikaga on ka väga maitsev, kuidagi värskendav ja mõnusalt krõmpsuv.

6 keskmist keedetud kartulit
3 keedetud muna
50g taist sinki
1 punane sibul
veidi marineeritud kurki
3-4 hapukurki
1 piklik punane paprika (maguspipar)
majoneesi
kurgi vedelikku
soola, piprasegu, ürte
maitserohelist

Tükelda kartul väikesteks kuubikuteks, riivi keedetud muna. Haki punane sibul ja punane paprika peeneks. Samuti sink. Mul oli purki jäänud vaid üks marineeritud kurk, hakkisin selle ja avasin ühe hapukurgi purgi ja hakkisin sealt mõned. Kastmeks segasin seekord vähese majoneesi olemasolu pärast lisaks majoneesikuhila põhjale purki nii keefiri, sulajuustu, kurgivedelikku, maitseaineid. Kaste jäi suht vedel, aga kattis kenasti kogu salati. Muidugi oleks võinud ka kiirelt suristada ise uue omatehtud majoneesi, aga seekord ei teinud ja sai nii ka. Kui salat kuivaks jääb, võib alati ehmatada sortsu kohvikoorega. Proovige salat järgi! 

Frikadellisupp

 Talv näitab erinevat nägu. Suurtest lumekuhilates on vahepeal saanud vihmased veeloigud ja sulalumele joonistatud looduse mustjad randid. Aga suur osa talve muidugi veel ees. Saame ikka veel kargust ja lumekristallide kaunist härmatist puudel näha, jalutada lumises metsas, kui talla all krudisev lumelaul osutub kaunimaks. Ja kunagi tuleb kevad ka. 

Kui kapis on hakklihapakk, mida teie kõigepealt sellest teete!? Kas hakklihakastet kartuli ja peedisalatiga või punavat pasta bologneset, keerutate häid kotlette kartulipudru juurde, vormite ahju hoopis pikkpoisi või peale IKEAs käiku katsetate Rootsi lihapalle kastmes järel teha. Frikadelle või lihapalle võib veeretada kastmetesse, panna ahju või libistada heasse suppi. Supi saab ka igal korral erineva valmistada, erinevaid köögivilju lisades. Mul seekord oli kavas noort värsket kapsast lisada, veidi punavat paprikat ja kirsstomateid. Ja frikadellitaignast jätsin tavapärase täitematerjali saialise või suvikõrvitsa või kaerajahu ja ka piimatoote välja. Pallid tulid tihked ja lihavad ja leem maitsev. Ei tee kunagi frikadellisuppi mõne valmis puljongiga, minu meelest tuleb siis mingi teine supp. Meeldib, kui just köögiviljadest ja frikadellidest sünnibki maitsekas leem.

500g seahakkliha
1 muna
1 sibul riivitult
soola, viie pipra segu
vett
3 kartulit
veerand väikest noort värsket kapsast
veerand punast magusat paprikat
1 porgand
1 väike sibul
6 kirsstomatit
1 suur küüslaugu küün
soola
1 loorberileht
1 vürtsitera, 6 musta pipra tera, supi maitseainet
värsket tilli, peterselli
veidi võid

Selle supi puhul võin kartuli kuubikud eelkeedetud kuuma veega keema panna. Raputa kartuli vette ka pisut soola. Valmista frikadelli taigen. Võta hakkliha külmkapist varem kööki sooja, muidu on kätega tehes külm segada. Lisa hakklihale 1 muna, riivi sibul, maitsesta soolaga, keeruta pipraveskist viie pipra segu. Sega kätega korralikult hakklihasegu läbi, jäta ootele. Tükelda nüüd porgand ja sibul, viiluta värske kapsas ja paprika. Lisa kõik potti kartuli juurde. Kui kõik keema tõuseb, hakka lihapalle märgade käte vahel veeretama. Et leem siis parajalt keeks mitte hääbuks, et frikadellid keerutaks end leemes valmis ja tõuseksid pinnale. Maitsesta loorberilehe ja vürtsi ja pipraga. Mul on üks universaalne maitseaine, kus sees pastinaak, porgand, sibul, petersell, küüslauk, kurkum, pipar, seller, porrulauk kuivatatult, sobib hästi just suppe maitsestama. Puistan seda siis ka parajalt. Lisan umbes supilusikatäie võid, annab hea maitse. Lõpuks poolita kirsstomatid, haki maitseroheline peeneks, purusta küüslauk ja lisa kõik potti ja keera kuumus välja, jäta supp vähemalt paarikümneks minutiks maitsestuma. Naudi hea rukkileiva või mõne juustuse kuuma võileivaga, kui isu. 

Oasupp ahjuprae ja verivorstiga

 Uus aasta paukudega kohal. Kuigi me ka(a) sel aastal rakette ei lasknud. Aga traditsiooniliselt kodust ja isetehtud pidulauda ikka katsime nii jõuludeks kui aastavahetuseks. Pikalt sel aastal juurdlesin tervise pärast, kas keedan sülti üldse. Aga otsustajaks sai kauplus. Süldimaterjal oli kõik olemas. Aga momendil ei leidnud kanamaksa, nii et nendel pühadel siis jäi pasteet tegemata. Muu ikka au sees, ise, oma kätega tehtu. Alates heleda õllega hapukapsastest, mida teen suure potitäie. Panen siis purki ja jaotan lastele või vanematele. Retsepti otsin ka oma blogist. Kuigi midagi keerulist justkui pole. Lisan paarile kilole Kadarbiku hapukapsale heledat õlut, veidi vett, mett, sibulat, õuna ja maitsestan ja lasen madalal temperatuuril mitu tundi valmida. Üks ports veel praegugi külmas koridoris potis alles. Süldi keetmine on minu jaoks alati püha ja tähtis tegevus. Sel korral läks kuidagi väga lihtsalt ja nautisin tegevust. Ja positiivsuse võti oli selles, et mida varem süldi keema saad, seda varem saad õhtule. Kuigi mul on ka puupliit, siiski keedan sülti elektripliidil, kus saad temperatuuri hästi timmida. Need parema toidu maitsed, mis puupliidilt või ahjust tulevad on ka vaid müüt, mida inimesed loovad. Et justkui lihal on parem maitse. Mingit vahet pole, kui hästi maitsestad ja õigesti küpsetad. Aga kellegile on neid müüte vaja. Igal juhul sai sült kenasti keedetud ja siiani söönud, mees sai oma tööreisile karpides kaasa ja üks kausike veel külmikus ootamas, et kartulit keeta ja sinepiga ühel õhtul nautida. Elu on ilus selle tundevalemi üle. 

Sel aastal jõuludeks tegin kartulisalatit suitsukanaga ja aastavahetuseks makaronisalatit singiga. Lihtsad maitsed. Tursamaksasalatit tegin ka, et rukkipesadest ampsata. Lisasin muna ja kirsstomatit, väga lihtne ja kiirelt valmiv hea asi. Jõuludeks tegin rukkipesadesse makra kreemi, makrale lisasin riivitud juustu, keedumuna ja sulatatud juustu ja suristasin sauseguriga peeneks ka. Väga maitsev.
Aga, kui ahjupraadi on järgi ja isegi küpsetatud verivorste mõni, siis saab ka hea supi kokku keeta. Ma üldse ei armasta verivorsti. Et müüt, nagu oleks see mingi eestlaste rahvustoit, käib küll minust mööda. Belglased söövad samamoodi verivorsti ja muugi rahvus. Aga, kui tahtmine uusaasta algul järele jäänud toidukraamist suppi keeta. Eks nii on ju ka seljanka sündinud, sinna võib ka lisaks kausis olevatele oliividele ka tänapäevast kraami lisada, kikerherneid ja hapukapsasalatit, mida iganes pidulaualt leiad. Pole vaja mingeid reegleid taga ajada. Ahjupraest suppi tehes peab arvestama, et olemasolev puljong on maitsekas, aga seda on vähe, et natuke peab ka vett kasutama, näiteks, et kartul keema panna. Ja nii see supp sünnibki.

vett
ahjuprae puljongit
4 kartulit
1 sibul
1 porgand
1 purk valgeid kuningube
ahjuliha
verivorste
maitserohelist
soola, loorberilehte, maitseaineid, küüslauku

Pane vähese veega kartulikuubikud keema, lisa veidi aja pärast hakitud sibul ja porgand. Siis ühenda külm ahjuprae puljong potis olevaga. Kui kõik on uuesti keema tõusnud, lisa hakitud ahjuprae liha, verivorsti kettad ja oa konserv koos vedelikuga. Lisa loorberileht ja maitsesta korralikult supp üle, lisa soola, piprasegusid, ürte, viimasena ikka küüslauk purustatult ja värske maitseroheline ja keera kuumus välja. Lase supil seista ja maitsestuda. Süües võid ka hapukooretupsu leemele lisada ja head rukkileiba juurde ampsata. Lume rookimiselt väljast tulles maitseb iga hea isetehtud supp oivaliselt. Soovin kõikidele toidufännidele ikka rohkem ise valmistatud toite! 

Kollaste kirsstomatitega kuumsuitsulõhe salat lillkapsa ja rukolaga

 Peiulillede küpsest oranžist, pruunikirjust ja helekollasest sametist ma ei kirjutanudki. Külvasin sel aastal peiulille e tagetese kasvuhoonesse tomatite kõrvale. Olin lugenud, et nii basiilik kui tagetes soodustab tomatite kasvamist, peletab kahjureid, on pikalt veel hilissügiselgi silmailuks. Tõepoolest alles mõne päeva eest lõikasin nad maha, jättes veel juured mulda rikastama. Lõikasin värvikirevaid õisi nii tuppa vaasi kui õue padadesse, kuni külmakraadid asemele astuvad. Kasvuhoones idanes lilleilus päris pikalt ja õitsema hakkasid ka suht hilja. Ehk see lõputu kuumus ja võibolla ma ka kastsin kehvasti. Aga lõpuks olid taimed hästi tugevad ja jõulised ja õiteilu lõputu. Peiulille kasutatakse ka ravimtaimena, aga mina pole siiani sellest väga teadlik olnud. Lillekimbus siin pildil ka valge sügismirt ja lilla krüsanteem. Tõelised sügise märgid. Kirjutasin ka sellest, et suvele oleks võinud panna 'Kollase tomati sildi', sest kollaseid tomateid nii väikseid magusaid kirsstomateid, kui kauneid sidrunikujulisi suuri oli suurel hulgal. Maitselt on nad mahedad ja magusad. Karbis rohelisest valminuna ehk lähevad seest tühjaks, kuivaks. Aga sobivad veel nii võileivale katteks, kuuma suppi krooniks või sibulaga särtsakaks salatiks. Kuna kasvuhoones ja väljaski veel on rukola rohelisi lehti, saab nendega ka rohelise poole kaldu salateid teha.

rukolat
kuumsuitsulõhet
kollaseid kirsstomateid
keedumuna
keedetud kartulit
lillkapsa õisikuid
värsket kurki

Valmista salatit kauniks pühapäeva hommikuks või kosutavaks lõunaks. Aga võib ka nautida kergeks õhtusöögiks klaasi valge veiniga, kui pärast saab diivanile end kerra tõmmata ja tantsusaate või häälesaate vahel vabasid valikuid tehes. Ette valmistada on vaja keetes nii kartul kui muna. Hea on kasutada eelmise päeva allesjäänud külma keedetud kartulit. Keeda muna meelepärase pehmusega. Tükelda värske kurk, rebi lillkapsa õisikud väiksemaks. Ja laota värvikas salat taldrikule. Kõige alla pane rukola rohelisi kauneid lehti, sinna peale keedetud kartuli seibid. Äärtesse säti lillkapsa toredaid krõmpse õisikuid. Puista kurgiviilud ja kirsstomati kollane vaba käega. Keskele pane kuumsuitsulõhe tükid. Krooniks veel keedumuna sektorid. Vaadake, millised värvid. Rukola roheline, lillkapsa kreemikas valge, lõhe roosakirju rikkus, tomati päikesekollane, kartuli helekollane, kurgi heleroheline, muna kollane ja valge duona. Muidugi oleks võinud ka punaseid tomateid taldrikule puistada. Kastmeks segan mina tavaliselt kerge majoneesikaste, kuhu rohkelt maitserohelist hakin, tsipake vajadusel soola, pipraid, ürte raputan. Serveerin alati eraldi kausis. Nii on lihtsam pikalt seda kaunist ja tervislikku taldrikutäit nautida. 

Lihtne lõhesupp konservist

 Sügise kirjud värvid on veel suve rohelise hõnguga põimunud. Saialilledel on veel oranžikaid kroone ja roosid annavad järjest õitsemist üle veel uhkemale kaunitarile. Praegu õiteilus peaaegu valge Aspirin, kuis ta sügise edenedes oma valgele värvile täisvoli annab. Sügis on muidu alati kukeharja roosa ja krüsanteemide lillakat tooni. Kuna loodus ikka pisut sassis ka, imelikult külmad ööd suvel ja hullult kuumad päevad. Lõputu kuivus ja vee puudus. Nii alles ootan kreemja sügismirdi heledaid õisi ja sügisastri punakaslillakaid tupse. Ja lillherne õitsemiseootuse pean nukralt lükkama järgmisse suvesse, ei puhke nad enam.  Peenrakastides Kirsile pandud krõmpsud porgandid kasvatavad rahus veel oma oranže kuube. Appi, kui magusad nad on. Suvele võib panna Kollase tomati suve sildi. Neid olid veel hiljuti mitmed kingakarbid trullakalt täis ja kaussides on veelgi ootel, et salatisse või suppi saada. Kasvuhoones laiutab veel rukola roheline ja šalottsibulalgi veel rohelisi varsi. Emalt saadud seemnepakkidest aga tuli välja hoopis punane nuikapsas, kes läheb talvele kasvuhoone ääres vastu alles päid kujundades. Värvikad gladioolid ja kirjud astridki alles õitsevad, nagu oleks 1.september, kooliminemise päev. Ometigi on kaks kuud hoopis edasi, hingedepäev, kui väljas peaks olema juba kõik aiatööd tehtud.

Ei möödu ühtegi nädalat, kui ma kasvõi korra ei keeda mõnda maitsvat selget suppi. Potitäied lähevad võibolla ainult väiksemaks ja uus tooraine trügib peale. Kas teadsid, et kalakonservist saab ka väga lihtsalt ja kiirelt maitsva ja kosutava supi.

3 kartulit
vett
2 porgandit
1 sibul
õli
1 lõhe konserv omas mahlas
peotäis kirsstomateid
värsket tilli, peterselli, sibulat, rukolat
1 loorberileht
2 vürtsitera, 4 musta pipra tera, soola
paar küüslaugu küünt
serveerimiseks keedumuna

Valmista ette köögiviljad. Koori ja tükelda kartulid. Lõigu porgandist kaunid rattad. Haki sibul siiruviiruliseks. Pane kastrulisse vesi keema, lisa veidi soola. Alguses pane kartulitükid keema. Aja pannil natuke õli kuumaks, keeruta sibula hake ja porgandi rattad sealt kergelt läbi ja lisa potti. Lisa maitseained. Siis ava kalakonserv, kalla koos vedelikuga kõik potti. Nüüd puista peotäis värvikaid viimaseid oma aia kirsstomateid. Haki uhkelt tilli, peterselli, ka sibulapealseid, kui on. Purusta noaseljaga küüslauk, lisa potti ja keera kuumus kohe välja, siis vallandub küüslaugu vaimustav aroom ja kasulik maitse. Serveeri soovi korral keedumunaga, keeda muna 6 minutit. Saab tõhusama supi. Leidsin veel peenrakastist kollaste õitega liivsinepi rohelisi lehti supi peale kaunistuseks, see on mõrkjam veidi kui rukola, mille valgeid õisi lõikan aina ära ja taimi lühemaks, siis kasvatavad endale uued mahlased lehed. Mulle rukola mõrkjus väga meeldib. Supp valmib lihtsalt ja maitseb suurepäraselt ja mõnusalt kalaselt.