Kartul on minu suur sõber. Mulle meeldib ta keedetult, praetuna, pudruks trambituna, ahjus koorega. Värske ja vanana. Ikka on hea, kui külma kartulit külmikus leidub, kui isu mahlase võileiva järele, sobib kartuliviil singi ja kurgitüki vahele majoneesitorni alla küll väga hästi ja südame vesisus taas kadunud. Poeg mul eriti kartulit ei taha. Ma ei teagi miks. Nii sündisgi ühel õhtul õhtusöögiks kartulivorm. Eriti tihti ma ei tee vorme. Nüüd oli hakklihapakk kapis ja kotike värsket kartulit ka. Ja tegin siis nii: viilutasin kartulid, panin määritud ahjuvormi kihi, vahele hakkliha, porgandi, tomati, sibula ja küüslaugu praetud segu. Nii ladusin kumbagit kaks kihti, peale sapsisin kapis veidi kuivama hakanud mehe poolt Prantsusmaalt toodud uhket Gouda juustu, majoneesi siristasin ka veidi, et poleks liiga kuiv. Ja kloppisin kaks muna kohvikoore ja maitseainetega lahti ja valasin vormi üle ja ahju mõõdukasse kuumusesse küpsema. Kuna kartul vajab küpsemiseks üsna palju aega, siis tuleb ikka noa või tikuga katsuda ja lisaaega anda, vajadusel fooliumiga katta. Toorsalatit tegin ka juurde ja veidi külma kastet ja maitses ülihästi. Jälle üks argiõhtu toidumure oli murtud. Ja üsna rõõmsalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar