Soe tatrasalat suvikõrvitsa ja kirsstomatiga šašlõki juurde

Rabarber ootab kisseliks või koogiks saamist

Mina täna muidugi grilli kuurist välja ei toonud. Küll aga isutas šaslõki järele küll. Poeriiulid on lookas ja kirjud nii uutest toodetest kui vanadest lemmikutest. Muidugi asi see liha ise marineerida, aga seekord läks ahju Maks ja Mooritsa klassikaline šašlõkk. Klassika kerge puudutus. Lisandiks aga tegin sooja tatrasalati suvikõrvitsaraguuga. Kiiskav päike ja endiselt pilvevaba sinisinine taevas meelitab kergeid jooke toidu juurde tarbima. Pildil viskas meeldiva toidu juurde meeleolukalt külili Fisheri hää õlu. Ongi ehk maikuine elevus proovida uusi käsitööõllesid ja siidreid või tutvustada endale mõnd väljamaist kesvajooki, kuni nad meie tuntuid brande tuunivad.

2dl tatart, peotäis rukolat, veerand suvikõrvitsat, 1 väike porgand, mõned kirsstomatid, 2 kopsakat küüslauku, kookosõli, sorts vahuveini äädikat, Vahemere ürte, roosat soola

Kui liha hakkab valmima ahjus, mugavuse mõttes kasutan ma alati taimerit, mis lärmakalt tähelepanu köidab. Keeda tatar või kui kasutad valmis tatart, soojenda see kiirelt kuumal pannil. Suvikõrvitsarattad keerutasin kiirelt kookosõli sees wok-pannil koos porgandi laastude, kirsstomati ja küüslaugu tükkidega läbi. Maitsestasin vähese soola ja ürtidega ainult. Siin pole liigseid maitseid vaja. Laotasin taldrikule peotäie rukolat, millele piserdasin vahuveini äädikat, mõnus hapukas touch tatrasalatile tehtud aluspadjal. Rukola rohelisele kummuta kuumalt pannilt nii tatar kui suvikõrvitsaraguu ja lase vähese pekiäärtega klassikalisel šaslõkil end esimest korda sel kevadel võluda. Maitseb hästi ja näeb ahvatlev välja ka minu meelest.

Kes rabarberikooki tahab küpsetada, tulgu minu peenralt roosakaid varsi küsima. Ise ma üksi olles endale vaevalt kooki meisterdama hakkan. Kuigi mõni mõnus rabarberi muffin kuluks ju ära. Küll olen end viimastel päevadel läbi juhuste hellitanud ehedate kohviku kookidega. Cafe Lyonist sai ostetud suussulavat šokolaadikreemist kohupiima Lyoni, kuigi ma ei saanud aru, kus see kohupiim seal oli. Keedutaignast keerutatud magus vigur oli väga hõrk ja jumal tänatud, et karbis oli kõrvale koha leidnud laimi besee, magus ja hapu, kreemine ja krõbe. Ja teisel päeval Levieri Brita kook, mis on tõsiselt maailma parim. Teeb õndsaks küll see meelas maik suus. Meistri Lyon oli minu meelest niisugune kodune ja teenindaja oma, nagu naabrilaps. Aga saalis keerutasid lusikaid käes peened linnastunud maatüdrukud, mis meenutas mulle hittseebi Vaprad ja ilusad toiduhetki, kus Brooke ja Ridge kahvlit paremas käes vibutavad salateid süües, nagu Ameerikas poleks nuge olemas. Pisut võltsi eputamist võib ikka vahel kohata.