Otsing sellest blogist

7. aug 2022

Kesksuvesupp loomaliha ja kollase paprikaga




Kesksuve värvid aias on nii kirjud, rubiinroosad floksid jagavad kolme värvi, helekollased rebasesabad kasvatavad juba kollaseid õisikuid. Kress pakub iga päev uusi söögiisu tekitavaid värve, kuldkollasest tumeoranžini. Roosid õitsevad mitmendat ringi, mida rohkem lõikad õitsenud õienuppe ära ja kastad korralikult, seda rohkem õiteilu tuleb aina juurde. Armastuse värvi punaseid ja bordoopunaseid, pastelseid roosasid ja tõelist roosat. Uuh, arvasin, et mu Nostalgia roos suri külmaga, aga ajas end ikka üles ja varsti on oodata uhkemait selle suve õit. Käokingad sirutavad oma lillakassinise-valgekirjuid õisi taevasse, sest eelmise kevade kõrgete kuuskede mahavõtt on aeda nii palju valgust ja päikesepaistet juurde toonud. Saialille tervislik päikeseoranž. Suvikõrvitsate kirgaskollased õied avanevad ja sulguvad ja ootavad pannile minekut. Suvi on kõike pakkunud, lõputut kuuma ja jahedaid öid, kui muretsed kasvuhoone pärast, kas panna kinni või ikka lahti jätta. On olnud vihma ja puudust vihmast. Võta sa siis kinni. Mehel oli puhkus, oleme palju sõitnud mööda kaunist Eestimaad. Kas süüa kodus või väljas, millel tuginevad valikud ja mida siis tõeliselt koged ja saad.

Mingil hetkel taipasin, et see, mida facebookis söögikohad enda kohta jagavad ei pruugi kohale jõudes olla just see heleroosa unelm, mille sa sorava jutu ja ilusate piltide põhjal endale ette kujutad. Käisime ühel kuumal päeval Laulasmaa kandis. Miks peaks esimene valik näiteks Ott&Matilda olema, kui terrass on rahvast pungil ja momendil päevapakkumiste kohta ei loe midagi, vaid loed perenaise eelmisel päeval üles pandud pikka luuletust. Mind huvitab toit. Luuleõhtud on teine teema. Sõidame Lohusallu alla sadamasse juba teist korda sel suvel. Pubi puittrepil on endiselt köis ees ja umbrohtus majaesine näib mahajäetud, lillekastide kõrval on mullakotid ja all terrassil siiski uued toolid, varjud. Jüri Muttika jalutab lapsega ja räägib telefoniga. Jalutame mereni ja imetleme lihtsalt vaadet. Sinine, mereroheline, taevasinine, taamal kollasel liival ei paista hingelistki. Siiski sõidab me selja taga murule uhke Audi, kobisen nina alla, see pole ju ometi parkimisplats. Aga mees lonkab liivaranna poole, ju invaliidile kehtivad eriõigused. Meenutan lapsepõlve suvesid Tornimäel, iga suvi veetsime pikad päevad rannas. Kuigi randa oli pikk tee, traditsioon oli kiviga roostest tünni tabada, mis all orus lebas ja läbi kuuma männimetsa ja liiva, randa kõndida. Alati sai ujuda ja kuuma päikest nautida. Päevläbi.  Nüüd on ajad teised. Kuuma päikesepruuni korjad aiast peale ja vette kuidagi ei saa. Tol päeval läksime ostsime Laulasmaa Selverist kuumletist praetud veisemaksa ja kartulit ja minipeekonipirukaid ja veel lehttaignas kohupiimarulli ja sõitsime avastama Meremõisa RMK telkimisala. Ema muudkui käib oma sõbrannadega ja juttu on olnud ka teistega. Lootsin, et see kuidagi on rohkem minu Tornimäe ranna pool, aga liugles üsna juba Keila-Joa poole välja. Muidugi polnud istumiskohtades ühtegi vaba ruumi, nii einestasime oma poetoiduga pehmel pleedil üsna tumeda adru juures. Aga ometi teistest eraldi. Kajakad uudistasid ja taamal, seal, kus alles hetk tagasi olime, Lohusalus, vanasti kutsuti seda Nordiks, hõljusid merel erinevad purjekad, väiksemad paadid. Nii võib ka. Pärast keerutasime koduteelt hoopis Paldiskisse. Anne Koogikodu harvad postitused facebookis olid mind murelikuks teinud, et kas üldse seda kohta enam näeme. Ometi uksed olid valla ja head ning armsad tuttavad inimesed leti taga. Pakuti rassolniku suppi ja seapraadi, üks supp ja praad päevamenüüs ja sellest piisab küll ja veel. Koogilett see eest lõputu, ei tea, mida valida. Pehmed pirukad veel peale selle. Ostsime kaasa järgmiseks hommikuks nii porgandi- kui lihapirukaid, Red Velveti kooki, beseerulli vaarikatega, kohupiimataskut ja napoleoni kooki. Austavaks toetuseks, mitte, et kõht oleks tühi olnud. Keedukreemi rikkalikkus napoleoni koogil paneb siiani ahhetama. Seda vanamoodsat trini träni korjaks küll toidukoha pealt koomale, aga eks Anne ise teab, mis talle meeldib. 

Pere juulikuu sünnipäevade rallil käisime taas Nõva Mõisakohvikus. Tead, et saad juba tuntud headuses ja kiirelt head lihtsat toitu. Klaasides virvendas prosecco hele mull ja lauale toodi eelroaks krõbedas frititud kattes krevetid, maitsekad kanatiivad ja mõnusad juustupallid. Nende krevettide pärast istuksin ma iga päev seal muhedal terrassil, olgu siis klientideks lihtsad suvised sealkandi töölised või läbisõitvad turistid. Sünnipäevalapsest ema sai oma oodatud lõhe ja imestas kastmekannu üle taldrikul ja kuiva tüümiani oksa üle, mis tahtis kurku kinni jääda. Enamasti teised võtsid päevapraadi kattega ahjuliha, mis oli küll söödav, aga veidi pani ka maigutama. Hiljem kuulsin kildu, et kiirelt tulevad toidud selle pärast, et köögis töötavad ukrainlased. No vot, nii me siis elame siin Eestimaal. Jäätise võtsime poest. No imestan mina seda Nõva poodi, mitu müüjat lobisevad ninapidi koos vahetpidamata, hinnad on hirmsad, millest toitub küll mu väimehe sealkandis elav vanaema, ei jõua ära imestada. Pood läbisõitjatele, Dirhami kalatooteid ei kannata ka enam osta, nii kallid, aga jäätist küll, sest valik hea. Rannaküla mereviivus pistsime oma jäätised nahka ja nautisime lapselapse kilkeid ja naeru. Kuigi enne poekäiku ka kõndisime mõisakohviku kõrval olevasse Nõva Külalistemaja & Kohvikusse, et seal just magustoitu süüa, aga see oli nädala alguse päevadel kahjuks suletud. Kuigi heameel, et sellele majale on elu sisse puhutud. Omal ajal sai sinna Pedaselt cateringi tegemas käidud, aga vahepealsetel aastatel oli rohi põlvini ja maja nukralt mahajäetud. Nüüd juba toimuvad nädalalõppudel väiksed etendused ja peod ja saab süüagi. 

Kui mehel oli sünnipäev, otsustasime Pühajärvele sõita. Eelmine aasta jäi küll juubel ära, aga sel aastal istusime ka osa perega vaid eelmisel päeval ja suuremat pidu ei teinud nüüdki. Ajad on muutunud. Teel Otepää poole kattus taevas vihmaga ja kuigi ma olen alati tahtnud Põhjaka mõisast läbi astuda, peatusime taas hoopis Tikupoisis. On ikka üks kummaline koht. Uus ja moodne. Rahvast alati pungil. Sama palju, kui toidusabas on inimesi poes või kohviautomaatide taga. Võtsime päevaprae ja tõdesime, et tatart on vist Tikupoissi kõvasti varutud. Eelmisel suvel oli ka päevapraad just tatraga ja moodsale toidukutse aparaadile vaatamata saime siis nii supi kui prae korraga, kui see ei meeldi Karmo Tüürile, kellele siis see peaks meeldima. Süües suppi, see niigi jahtunud päevapraad ka ju jahtub. Seekord võtsime ainult strooganovi, rikkalikult oli värsket kapsast ja ka marineeritud kurgi viile salatiks, küll pold aga liha kõrval kastmes ei kurki ega seeni, et mis strooganov see õieti siis oli. Kirja järgi Kurzeme. Aga letil uhkeldasid ülisuured magusad, soolased saiad, nii et seda moonisaia järasime autos veel kahepeale tükk aega, sellest oleks neljale ka jätkunud. See oli küll ise tehtud, mitte külmutatud toorikutest, kindel see. Väga maitsev oli.

Pühajärve Spa & Holiday Resordis oli minul nostalgia plahvatus, sest olen 80ndatel ametiühingu tuusikutega käinud seal puhkekodus mitmeid aastaid suusapuhkusel. Oh seda eluvõlu ja ilu. Päeval suusatasime kilomeetreid palju, iga teine oli tänapäeva mõistes prof. Õhtul käis pidu ja pillerkaar. Aga süüa sai seal majas nii hästi, et millalgi käisin seal köögis peakokaga isegi raadiole lugu tegemas, kokatädi nii kartis mikrofoni, et ega enam väga ei mäletagi, mis lindile üldse jäi. Seekord me sõime seal vaid hommikusööki. Ostame alati midagi kaasa ja kui naudime mõnda head proseccot toas, siis maitsvat juustu, oliive, chorizot ja viinamarju pole kunagi liiast ja kõht ongi täis. Kuigi sealses pubis olen käinud aastate eest kolleegiga Kanepis turismikoolitusel käies. Restoran oli avatud vaid gruppidele ja ega üleliia infot toast nagu ei leidnudki. Aga hommikusöök oli muidugi rikkalik ja iseenesest oli nagu kõik suurepärane. Kui vaid poleks nii palju rahvast korraga. Kui poleks silma riivavaid plätusid ja dresse hommikusöögilauas. Dressiga mine mängi jalgpalli ja plätuga liigu rannas, aga tuled hommikusöögile, riietu korrektselt, austades teisi, tunned ise end ka hästi. Missiis, et on suvi ja puhkus ja vabadus.  Hommikusöögil oli kõike, munarooga ja inglaslikult tomatis ube, külmsuitsulõhe pisikesi tükke vaagnal ja kohupiima taskuid, pannkookidest ja moorapeadest, punastest sõstardest rääkimata. Korraliku kohvi järgi oli pidev saba. Aga järjekorda ei tohiks olla rootsi laua ümber. Rootsi laua mõte on, et saab liikuda vabalt ümber laua ja võtta siis ja sealt toitu, kus kedagi teist ei ole. Ei pea seisma pingsalt üksteise sabas ühesugust taldriku paletti maalides. Midagi ei juhtu ka, kui sa pannkooki ei saa, sest populaarsed asjad said pidevalt otsa. Aga no see kraanist tulev mahl. Palun kaotage see ära. Laual oli küll ka Külluse naturaalne mahl. See muidugi bingovõit. Tore, et köök oli ise kurki soolanud ja viitsinud ka segasalateid teha. Vahel hotellide hommikusöögid on nagu sööklas, kus võtad purgist toidu ja paned lihtsalt vaagnale. Ise tuleb teha, mida eripärasem, seda toredam. Šampus jäi vaid puudu. Oleks samm edasi.  

Ringsõitudel kaunil Eestimaal, käisime ka esimest korda Tõrvas. Mul oli hotelli hommikusöögist kõht veel pikalt täis, aga mees maiustas Tõrva popis kohas, Mulgi Mugilas superburgeriga. No tõesti, nägu kastet täis, aga õnnelik, praemuna ja kotletid ja salatid paksu burksisaia vahel. Kuigi, kui norida, siis kotlet tuleks ka ise teha, oleks kohe 5+ ja hoopis teistmoodi. Ja milline võrratult kaunis linnaväljak oli Tõrvas, liivast skulptuurid, vabaduse kihk õhus ja lilled kaunilt ujuvpostamentidel. 

Kuna mu kodulinn on Keila ja seal elavad mu vanemad, käime seal tihti varustusreisidel. Söömas aga eriti ei käi, kas pole kõht tühi ja kodus on piisavalt toitu, sest vahemaad on ju väiksed. Aga ühel päeval käisime pannkooke söömas vana autobaasi ees, kus nüüd hiljuti oli küll tänavatoidu koht, valmistati kaua küpsenud liha, ei teagi, kas koroona ajas tegemise mõttetuks või on suvel üritustel rohkem tööd, nii tulidki sinna uued rentnikud. Pannkoogid on ju toredad, eriti, kui ise ei viitsi tihti nendega jännata. Tellisime ühe kana ja teise hakklihaga ja igati pikk jutt oli veel salatist ja kastmest. Mõtlesin, et miks see pannkoogi kirjeldus küll nii pikk on. Pannkook hakklihaga ja kogu lugu, praed näiteks hakkliha ja sibula ära, teed ülepannikoogi, paned sinna siis hakklihasegu, keerad rulli ja veel pooleks, paned peale hapukoort, voila ja valmis. Aga ei, seal Keila pannkoogikohas meisterdas tüdruk või poiss, täpselt ei saanud aru, kes ta oli, kuulas vist kõvasti muusikat, ütlesime viis korda tere, ei midagi. Lõpuks kui jutule saime ja tellimuse esitasime ja ütlesime, et kas me tohime välja istuma minna, jaa, minge, ma koputan aknale, kui valmis. Vot see on juba tase. Koputan aknale... Ühtegi teist klienti ei ole, miks siis lauda seda pannkoogitaldrikut küll tuua ei saa, jäi arusaamatuks. Ootasime üsna jupp aega, kuni kostus siis aknale koputus, läksin järgi ja mu imestus oli suur. Pannkoogid olid nagu burgeri paberitaskus koonuseks keeratud. Kook oli muidugi kuum, aga vahel nii kuuma tellitud täidist kui siis salatimaterjali ja kastet. Esialgu olime ehmunud, et mismoodi seda küll süüa ja kas määrime end lõputult ära. Aga ei, kõik sujus hästi ja maitses ka suurepäraselt, et lausa võiks kodus järele teha. Ei mingit rulli keeramist täidisega ja hapukoort, vaid koonuseks ja sööd nagu burgerit, nii et naerulohud kastesed. 

Kuna väljassöömine läheb aina kallimaks, siis tuleb kodus ikka nutikalt toitu edasi valmistada, et jätkuks mitmeks päevaks ja maitseks hästi. Täna keetsin suppi üle pika aja veiselihakontidega. Poes saab alati vaadata, kas raguukontide ümber on liha või mitte ja kas tasub osta. Viljad kõik kesksuviselt valmivad, võid potti või patta panna misiganes köögivilja, värsket ja kodust. 

1.3 kg veise raguu konte
vett
2 porgandit
1 sibul
1 varsselleri vars
1 kollane paprika
4 kartulit
1 suur tomat
4 küüslauguküünt
veidi porrut
soola
1 loorberileht
2 vürtsitera
5 rohelise pipra tera
piprasegu
majoraani
paprika pulbrit
maitserohelist: koriandrit, basiilikut, oreganot, tilli, peterselli

Pane veisekondid külma veega keema, riisu hoolikalt vaht, puhasta vahust potiääred, lase madalal kuumusel tunnike vaikselt haududa. Lisa soola, loorberileht, vürtsid, pipraterad. Kui liha tuleb kondi küljest lahti, pane kastrulisse algul viilutatud sibul, tükeldatud porgand, siis edasi paprika, kartuli suuremad tükid, porru rattad, varsseller, lase kõigel koos podiseda natuke aega. Lõpuks lisa tomat väikeste kuubikutena, purustatud küüslauk, maitseroheline ja teised maitseained. Veidi aja pärast kontrolli maitset, maitsesta veel vajadusel ja keera kuumus välja. Mõnus kodune lihakas supp, parem kui praad, mida võid ühel ajal serveerida ja nautida. Puista peale maitserohelist. Kesksuvel on oma rikkalik võlu. 

Kommentaare ei ole: