Kuidas teie maasikapunane ja arbuusiroosa suvi kulgeb!? Kas vanaaegne kraad õues näitas ka ühel päeval +42 ja suured, vaimusilmas inimesesuurused, parmud hammustasid? Meie elame maal. Hommik algab kasvuhoones kurgi kastmisega. Tomateid hellitasin täna üle mitme päeva nõgese leotisega. Aias olevad peenrakastid suvikõrvitsate, aedubade, herneste, tomatite, sibulate, küüslaugu, maasikate, porganditega ja kõikvõimaliku ürdi- ja salatirohelisega kastsin ka üle. Koriander, oregano, meliss, piparmünt laiutamas lillede vahel. Lilleamplitest rääkimata. Noppisin kuivanud õisi ja kollaseks tõmbuvaid lehti. Roosid õitsevad juba teist tiiru, kressidest on vana koltunud tünn kolla-oranž ja floksid mu arm, viivad juba oma lillakasroosa õiteiluga suve teise poolde. Kompostihunnikuski on uus elu, kartul õitseb, tomat sirgub ja arbuus isegi üritas.
Hommikul tegin heeringaleibasid keedumunaga hommikusöögiks kohvi kõrvale, rikkalik vaba käega korjatud ürtide ja salatiroheline lõikelaualt peeneks hakitult peal. Hea, tahe suutäis. Ja, kuigi naabrikukk muudkui varahommikuti tüütult kireb, siis keedumuna võileival oli ikka poeriiulitelt.
Kuna me olime nädalajagu linnapuhkusel, valvasime ja hellitasime laste kasse, kui nemad reisisid nii koduses Eestis kui Bulgaarias. Linnas oli toidulaud ka teistsugune. Esiteks ei oska ma kunagi laste juures süüa teha ega varustada. Ja hea on ülepea ka laisk olla ja mõelda, et lähme välja siis sööma. Uitasime ja tutvusime Mustamäe avarustega. Turu ja poodidega ja ka toidukohtade ja parkidega. Pühapäeval seadsime kindlad sammud ukrainlaste Hutorok trahterisse. Kuigi ma olin tutvunud menüüga juba eelnevalt, ootasin siiski midagi muud. Esiteks lõi silmist poolpimedaks see õudne kunstlillede ja asjade cräpp riiulitel. Vanikud ja kujukesed, samas siis päris kasehalud korvides, ka naturaalne sibulavanik ja küüslaugukett. Ja siis jälle kunstlillede rida, nagu oleks möödunud sajandisse sattunud. Suurel ekraanil elas oma elu naljakas film, kus üks mees hõljus lõbusalt naiste riietes. Oli lahket külaelu, hullu peomelu, Sofia Rotaru lendles ekraanil, oli palju savinõudes süüa. Aga helina toidusaalis laulis mingi mees vene keeles, aga võibolla tegelikult ka ukraina keeles. Trahteris polnud ühtegi klienti. Siiski varjatud seinavõre taha kõndis üks tähtis mees, kellele viidi vist maja isetehtud napsu, nalivkat puualusel. Meie tellisime karbonaadi kondiga ja liharulle juustuga. Lisandi pidi eraldi valima. Kui me neid hindasid silmitsesime, millega ma eelnevalt tegelikult kursis olin, siis ei olnudki mahti ahhetada. Praad 14 eu ja lisand 3.50. Kullast taldrikul vist. Köögist kostis pidev lihatagumise haamri heli. Krapsakas luupekseni teksadega nägus proua kattis laudu. Oli näha reserveeringuid. Tulid siis ka veel kolm prouat. Nendeni jõudis toit enne. Võibolla valikud olid eelroogadest, suppidest, jookidest, mis iganes. Lõpuks saabus toit, perenaine ka õhkas, lõpuks tuli. Kuigi lihahaamri löögiheli kardina taga köögis ei vaibunud. Minu taldrikult vaatas vastu uhke suur küpsetatud tomat laiutamas lapikul lihal. Mõtlesin, et karbonaad kondiga ju oli, mitte karbonaad tomatiga. Valisin ahjukartulid seente ja sibulaga. No väheke neid tõesti oli ja seenekesi ka seal vahel. Kastmekausis tundus ka miski soe seenekastme moodi vedel kaste. Garneeringuks paar tomati sektorit ja mõned marineeritud kurgi viilud. Esmapilguheit ei olnud ju pettumus. Mees lausa arvas, et minu praad on uhkem kui tal. Temal olid liharullid krapsakalt pooleks lõigatud, juustuselt voolavad ja ahvatlevad, mõned ahjukartulid ilma seenteta ja sama garneering, hiljem toodi ka kausis kaste, mis see oli, tegelikult ei teagi. Kollakas soe kaste ehk. Millega tehtud, köögikoorega võibolla. Hakkasime siis õhinal sööma. No minu liha oli sitke ja täiesti maitsetu. Nüsisin ja kastsin seda kastmekaussi ja katsusin kartulite ja seentega ühendada. See nagu päästis asja. Viimane asi on toidukohas soola peale raputada. Mul vererõhk niigi kõrge. Ja siis see rõve peensool seal topsikus. Ei tee ma seda iial. Aga no toit polnud maitsev ka, kui ma teatud stiilis ei toimetanud. Et lõikasin lihatüki, kastsin kastmekaussi ja ühendasin taas kartuli ja seentega. Aitas ka. Suur ahjus küpsenud tomat, millelt koor eemaldamata, oli ka täiesti maitsetu ja iseenesest ei andnud lihale midagi juurde. Otsisin ka seda lubatud konti, väikse kondiääre siiski leidsin. Kui menüüs on karbonaad kondiga, siis eeldad pikka konti liha küljes. Lihahaamri katkematu heli aina kostus ja kostus ja Sofia Rotaru laulis kaunilt hääletult. No ise oli kaunis. Mees pakkus oma liharulli maitsta ka, nii juustune ja ehk ka lihane ja peekonisiir rullis sees, aga ülemäära maitset polnud sealgi. Saime söödud, hinna üle arutades. Mis asi siin minu taldrikul maksis küll 17.50!? Krapsakas perenaine pakkus lahkelt magustoitu ka. Kuna tahtsime ju tegelikult head ja viisakad olla, tellisime ka koduse kohupiimakoogi. Ja eks see seda ka oli. Lihtne, eile valmis tehtud, kohupiimaga kook marjadega vaniljekastmega, mis korralikult külmas seisnud ja siis serveerides tuhksuhkruga üle puistatud. Perenaine tõi lahkelt kaks kahvlit, et me seda 7.50 maksnud kooki kahekesi maiustada ikka saaksime. Lahke muidugi temast. Avatult rääkis ta ka neil toimuvatest elava muusika õhtutest laupäeviti, tore elu seal Mustamäel, mõtlesime. Väljas, terrassil seevastu olid päris lilled ja rippusid armsad tõelised maasikaamplid. Miks seal sees kõik nii värvikalt võlts pidi olema, ei saanud aru. Vaevalt me rohkem taoliste toidukohtade elu toetame.
Teisel päeval kulgesime Magistrali keskuses. Millised mõttetud poed. Kes neid kotikesi ja nõmedaid riideid seal küll ostavad? Ühes poes olidki sildid ühelt poolt vene keelsed. Toidukohad on seal muutunud, sildil olevast Magistrali bistroost polnud enam haisugi, vaid hoopis Mysushi toidukoht. Päevapakkumised argipäeval ka täitsa olemas. Ja tol päeval oli kenakesti ahjus küpsetatud lõhetükid köögivilja ja juustuga serveeritud värske salati ja riisiga. Kena vene poiss võttis lahkelt meilt tellimuse. Istusime kaetud kenade laudade taha, avar vaade ja mõnusalt marmorja platega laud, pehme tugitoolike, taaskasutusest hangitud, nagu hiljem lugesin. Lõpuks tuli ka toit, kaunil mererohelisel taldrikul, väga kaunilt serveeritult. Aga, aga, ... , põhi komponent roas, lõhetükid juustu ja köögiviljadega, täiesti jahtunud. No aru ma ei saa, lõunakell oli poisike ja rahvast nagu polnudki. Küll ajasid töötajad saalis mingit oma asja. Kuulsin küll köögist kellasid. Ja ei tundunud väga, et need road oleksid pikalt kuskilt vedelenud. Maitsetel pold viga, aga miks peaks köögist väljunud toit mittekuum olema?
Ühel päeval otsustasime Reidi teele jalutama minna. Merene ja sinine, tuulest rääkimata. Hommikused jooksjad ja võimlejad, koertega jalutajad. Ja mingil hetkel on ka palav ja janu ja mõtled, et kas siis siin ei pidanud kohvikud ka olema. Leidsime lõpuks jäätiseputka, kinniste luukidega, milleks seda suvel peaks keegi avama, eks. Isegi malevlastele pole linnas tööd ju vaja. Peale 11 500 sammu einestasime tookord hoopiski Solarise Lidos. Hinnad pold tõusnud. Toitude väljanägemine oli veidi langenud. Midagi uut ka ei märganud. Aga kodust praekartulit tõsteti hull hunnik ja tomati, juustu kattega sealiha oli ka täiesti maitsev, maasikatest vahukoorega rääkimata.
Lõpuks lõppes meie linnapuhkus ja tuli taas maale sõita, sinna, kuhu kõik millegipärast ihkavad. Kus on lillakassinised lavendliväljad, rohelised hernekaunad viljapõldude sees, nagu lapsepõlves. Maapoe eest võid värsket kala osta, kui kohtud õnnega. Ja elu on nagu lill. Marjapõõsastelt saab peagi sõstraid ja tikreid korjata. Ja metsas võivad mustikate kõrval ka kukeseened juba olla, nagu loen hullunud seenehuviliste postitustest. Kusjuures kesksuvel ei käi mina küll kunagi metsas seenel. Sügis on seente aeg. Praegu peab aega jaguma muuks sulniks suvechilliks, kui tuul paitab päikesest põlenud põski ja Eesti profimad laulustaarid laulavad kuldseid ABBA hitte kodulähedal suvekontserdite paradiisis Kalju laval. Kohtud lõpuks kalli inimesega, kirjasõbraga siiani, silmast silma ja väike võbelus on sees veel mitu päeva. Suvi on uute nurkade avastamiseks. Suvi on niisama laisklemiseks, kui on puhkus. Suvel ei pea alati grilli all tuli huugama. Muidugi unistan minagi, et mul õueköögis oleks tulepesa malmpajale ja söepann kergemaks grilliks, ahvatlevast pizzaahjust või kallist pelletigrillist rääkimata. Aga palavus mulle ei meeldi. Ja toas, kus kraade lausa 20 vähem, kui väljas, on oluliselt lihtsam ribisid keerutada ja hea ja mõnus kodune lõuna- või õhtusöök valmistada. Nii juba unenäos vaaritasin täna süüa, et kuidas ikka ribid pannile panen ja mida kõike juurde lisan ja lisandiks valin.
1,5 kg Saaremaa pehmeid ribikonte
õli
2 suurt sibulat
2 porgandit
pool suvikõrvitsat
4 küüslaugu küünt
5 ploomtomatit
peotäis värskeid herneid
vett
soola, piprasegu, Vahemere ürte
tilli, koriandrit, peterselli, rohelist sibulat, rukolat
värsket oreganot
1 väike loorberileht
3 värsket kurki
soola
tilli
6 ploomtomatit
rukolat
basiilikulehte
soola, piprasegu
värskeid kartuleid
Kuumuta pannil õli. Pane keedetud kuum vesi suurde potti ja lülita pliit sisse. Pane ribitükid maitsestamata pannile. Raputa veidi hiljem peale soola ja piprasegu ja Vahemere ürte. Pruunista kiirelt ja särtsakalt, tõsta tangidega järjest suurde potti keevasse vette. Alanda kohe kuumust. Pruunista kõik ribid. Mul oli kolm pannitäit. Tükelda eelnevalt sibulad pooleldi siiruviirulisteks ratasteks, lõika porgand algul ümmarguselt, siis pikuti seibideks. Keeruta õlist läbi kõik, ka suvikõrvitsa poolitatud rattad. Lase madalal kuumusel haududa, vajadusel lisa kuuma vett, et vaevu oleks kõik kaetud. Valmista ette salatid ja kartul pane potti koos koorega. Viiluta värske kurk, sega hakitud tilli ja soolaga. Teise kaussi lisa poolitatud ploomtomatitele veidi soola, piprasegu, hakitud basiilikulehed ja rukola. Proovi noaga ribide valmimisastet. Lisa soola, piprasegu, loorberileht. Lõpuks lisa purustatud küüslauk, poolitatud tomatid, maitseroheline ja oregano paar vart koos lillade õitega. Lase vaikselt lõplikult valmida. Keeda koorega kartul. Kartul keeb 20 minutit, hea märklaud söögi alguse planeerimiseks. Kutsu mees õuepalavusest trimmerdamiselt tuppa, vala talle klaasi külm hele kodumaine õlu ja paku omatehtud kodust toitu. Appi, kui hea. Milline maitsekas puljong ja suussulav pehme ribiliha. Mõnusad salatid lapsepõlvest, vähemalt tillise kurgi näol. Tee salatit nii palju, kui just sel toidukorral sööte.
Oh, ilus on see elu ja suvi siin Eestimaal. Maasikapunane ja arbuusiroosa ja roosa hõrgu külma kihiseva Chenet'ga. Trendikas J.P. Chenet Ice Edition Rose on värske ja puuviljaline. Lõheroosa värvuse ja ilusa peene mulliga vahuvein. Aroomis tunda vihjeid punastele marjadele. Maitse meeldivalt kerge, kreemjas, suurepäraselt balansseeritud ning värske. Sobib suurepäraselt lihtsalt vahuveininaudinguks, tervitusjoogiks, aperitiiviks või kergete salatite ja suupistete kõrvale. Serveerida koos jääga.
Mine too aiast korralik peotäis rukolat ja mõnda muud salatit, veidi basiilikut, laota ilusale taldrikule. Lõika salatirohelisele maasika viile ja arbuusi tükke, pudista peale head feta juustu. Ja mitte midagi muud polegi vaja. Vala kaunisse klaasi jääkülm roosa vahuvein. Suvi kestab! Illustreerivad pildid ka minu instagramis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar