Augustikuine aed

Šarmantne šarlott

Tuul kõigutab õunapuid ja roheline märg rohi on maha potsatanud Valgetest Klaaridest valge. Õun, mis väga hästi ei sobi säilitamiseks, aga passib hästi momendi ampsuks. Pidasin pikka plaani aastate tagant taas Charlotte torti teha. Kui olin noor tütarlaps ja elasin veel oma isakodus, ikka sai üsna tihti mõnusaid torte tehtud rullbiskviidist, kompotist, vahukoorest ja see kõik kenasti parajasse kaussi tarretuma pandud. Kirjapildis on tänapäeval ehk õige šarlott. Ja välismaisest kokakirjandusest leiab sageli märkeid juures, nagu oleks tegu vene tordiga. Pealtnäha keeruline kook seda tegelikult ju ei ole. Sest need, kes hobikorras nädalalõppudel mingite heade kookide tegemise ette võtavad on ju valmis selleks, et näpuga retseptis järge ajada, et oleks keerulisem, huvitavam ja maitsev peale kauba.

Kuna minu töö Buduaari toidublogijana üsna ootamatult lõppes ja mul ikka šarloti tegemine pikalt juba plaanis oli, siis nüüd viimaseks tööks tegin siis selle ära, kuigi ehk ootasin veel ploomide küpsemist, sest nostalgiliselt on kõige paremad mälestused sellest heast tordist just ploomi kompotiga, aga sobib ka väga hästi hoopis näiteks apelsin. Tegelikult sobivad igasugused marjad ja puuviljad. Selgeks on vaja lihtsalt teha koogi tegemise järjekord.

Algul tuleb küpsetada rullbiskviit. Ja mingi kodune moos rullkoogi vahele panna. Muidugi võib ka mingi hea kreemi lisada, valikuid on mitmeid. Siis kena kauss vooderdada rullbiskviidi lõikudega ja täidiseks näiteks mõni hea kompott, mis segatakse taerretusaine ja vahukoorega. Kõige lihtsam algne šarloti variant. Kooki kausist välja võttes võib muidugi veel kena tarretunud torti ka kaunistada, nii vahukoore, erinevate kreemide ja marjade, puuviljadega.

Mina, aga oma ŠARLOTI ÕUNTE JA PUNASTE SÕSTARDEGA tegin nii:

Rullbiskviit: 4 muna, 4 spl suhkrut, 4 spl jahu, 2-3 dl punase ja musta sõstra toormoosi
Šarloti täidis: 300g Tere banaani kohupiimapasta, 200ml vahukoort, 4 tl suhkrut, 1 tl vanillsuhkrut, 20g želatiini, 300g õunakompotti punaste sõstardega, 3dl kompotivedelikku
Kaunistamiseks: 200ml vahukoort, 5 tl suhkrut, 1 tl vanillsuhkrut, punase sõstra kobaraid

Valmista rullbiskviit.Eelkuumenda ahi kuni 200 kraadini.  Vahusta toasoojad munad suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa ettevaatlikult jahu. Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga, vala taigen paberile ja küpseta eelkuumendatud ahjus 200kraadi juures 8-10 minutit, nii et rullkoogi põhi on kenasti küpsenud. Pane lauale uus puhas küpsetuspaber, kummuta soe bsikviit paberile ja eemalda vana paber. Keera rullbsikviit rulli ja lase jahtuda. Rullbiskviidile võib panna igasugust moosi, poest ostetud, ise keedetud. Mina tegin toormoosi oma aia punastest ja mustadest sõstardest, kuna neid veel põõsastel leidus. Rullbiskviidi vahele kulub umbes 2-3 dl moosi ja rullbiskviidi valmiskaal on umbes 500g. Et rullbiskviidi koguse järgi tuleb tordi valmistamiseks vajaliku suurusega kauss valida. Mina valisin 2 l. Täidise jaoks keetsin Valge Klaari õuntest kompoti vähese suhkruga ja lisasin ka punaseid sõstraid. Kasutada aga sobib kõikvõimalikke valmis kompotte, kirsi, ploomi, õuna, sest vajalik on ka kompotivedelik. Kui teha šarlotti marjade või mõne muu puuviljaga, soovitan želatiini sulatamiseks kasutada mõnda sobilikku magusat mahla. Kreemis võib tõesti kasutada ainult vahukoort, aga mina lisasin ka kohupiimapastat, aga võib ka jogurtiga teha. Pane želatiin kompotivedeliku või mahlaga paisuma ja kuumuta ettenähtud temperatuurini kuni sulamiseni. Mul meeldib kasutada Läti maitseainete sarja 20g pakki. Kes soovib želatiinilehti kasutada, siis tuleb jälgida vastavat tegemisõpetust. Vahusta vahukoor tugevaks vahuks, sega kohupiimapastaga, kui sulatatud želatiinisegu on jahtunud, lisa vahukoore-kohupiimakreemile. Ära ehmata, et kreem nüüd vedelaks muutub, nii peabki olema, lisa ka õunakompott koos punaste sõstardega massile. Lõika rullbiskviidist viilud, vooderda kauss toidukilega, see ei pruugi väga hästi õnnestuda, minul vähemalt mitte, seetõttu on ka valmis koogil inetud kiletriibud peal, aga ega see maitset ju riku. Lao rullbiskviidilõigud kausile seinaks, kalla rullbiskviidilõikudele kompoti ja želatiiniseguga segatud vahukoore-kohupiimakreem. Kata kook veel rullbiskviidilõikudega, nagu kaan, mis jääb tegelikult koogile põhjaks. Tõmba toidukile koogile ja pane külmkappi tarretuma 6 tunniks või üleöö. Serveerimisel keera kauss teistpidi, eemalda kile ja kaunista kook vahukoore ja marjadega. Vahukoore võib soovi korral ka eraldi kaussi panna, kust igaüks ise soovi korral vahukoort koogile tõstab. Šarlott jääb mõnusalt puuviljane ja lahe. Ja säilib ka üsna hästi. 

Šarlotti võib ka vooderdada puuviljaga, näiteks apelsinidega, et apelsin jääb rullbiskviidist väljapoole, aga klassikaliselt on koogi raamiks ikkagi rullbiskviit ja puuviljane täidis asub koogi sees. Kui kausse valite, siis mõõtke liitrites kauss ära, siis teate kreemi ja kompoti või marjade massi planeerida. Suurema seltskonna jaoks sobibki ju palju suurem ja ehk ka lamedam kauss. Aga muidu pole koogi tegemine üldse keeruline. Ja maitsev on ta tõesti. Tõeliselt šarmantne kook!:)

Retsept ilmus www.buduaar.ee`s



 

Kodune kanasupp

Olen pikka aega juurelnud teema ümber, miks praegu just on pop pakkuda kohvikutes või päevastes kiiremates söögikohtades e bistroodes toite, mille ees seisab menüüs ees sõna "kodune". Kodused kotletid, kodused supid, kodune räim, kodune sealihaklops  jne. Kodu on meil igaühe oma kindlus. Ja kui ma kodus toitun niimoodi nagu ma toitun, koduselt, siis kui ma välja lähen sööma, siis ma ju kuidagi ei taha saada seal samasugust suppi, nagu ma kodus teen. Kuigi täispanga tõenäosust ma ülepea vaevalt usun, et saan kuskil kohvikus samasugust toitu, nagu ise teen. Aga ikkagi, milles on see iva. Kas siis ehk selles hoopiski, et ei tehta kodus enam koduseid toite või ei osata teha ja põnev on niimoodi endale kliente juurde meelitada, et pakume teile head kodust suppi, kes sellest ikka keelduda saaks. Või on kokandusmaailma momendi trendiks saamas lihtne, hooajaline niikuinii, toit, mis on väga sarnane klassikaliselt kodusele roale. Et ei peent kastmejoonte vedamise kunsti, kummalisi maitsebukette ja kahtlaselt pikkasid pealkirju menüüs. Ja head toitu ihkav klient ongi just see, kes seda kõike tahab saada. 

Mina teen kanasuppi tihti. Ma lihtsalt armastan seda. Kanasupp kosutab, puhub hingele elu sisse, teeb väsind kondid kehas pehmeks, leevendab esimesi külmetustunnuseid, turgutab ootamatust arstilkäigust naasmist või koguni haiglasttulekut. Mina muidugi ei lähtu Hiina kokatarkusest, kus kanasupp pannakse tulele lausa nii, et kanal ei eemaldata jalgu ja muid olulisi rupskeid, kuigi neid olen oma elus näinud ikka. Keedetakse pikalt ja vaiksel tulel. Variante on ju mitmeid ja lisandeid samuti. Nii võib kord nädalas endale erineva kanasupi rahumeelselt kokku keeta, tavapärase juurvilja ja erinevate lisanditega, mõne sobiliku pasta, hea riisi või omatehtud korralike eestipäraste klimpidega,  samuti võib lisandiks pakkuda nii pirukaid, röstitud saia, head rukkileiba rohke maitserohelisega võimalusel või soojasid kukleid. Juurvilju võib ju ka varieerida, paprikast erinevate kapsasteni, kui põhi kanasupi koosseisus võiks porgand, sibul, kartul olla. Ja kui on tõelise terava isu, siis punane krehvtine tšillikaun kulub nii supi sisse tsipake või täpselt mõõdetud sõõmul või lisandiks, tasahaaval juurde hammustamiseks, nagu enesetunne lubab. Aga alustame nüüd otsast peale.

Kanasuppi võib keeta ju kõikidest kanaosadest, rohkem oleneb asi pere suurusest ja kogusest, mida keeta tahetakse. Vanarahvas sõi eilset suppi ka homme, siis tehtigi rohkem, tänapäeval see niiväga kombeks ei ole. Soovitan valida kas terve kana või kanaromp ise tükeldada. Eile nägin küll silmanurgast uhuu mehhaanikat ja tehnikat, mida kõike Tallegg kasutab. Mina tükeldan ise ja soovitan ka seda teistele. Ja see pole niiväga keeruline, kui teada liigeste kohti, kust siis koivad ja jalad ja tiivad eraldada. Rinnaku eemaldamine ei ole samuti teab, mis kunst, enne rinnalt nahka eemaldades, rinnakukondist kinni, poolviltune lõige rinnalihasse ja paremalt ja vasemalt poolt ongi kopsakas fileetükk käes. Kui poest seda osta, on väikefilee juba suurest eraldatud, aga kui ise tükeldad, saad näiteks kattega kanafilee tegemiseks nii ilusa paksu tüki, mida poest ei osta iial. Ja see kondikogu, mis rinnakust teisele poolele jääb, sobibki supiks hästi, samuti selg koos sabaga, kust pisut leemele ka rasva tuleb. Kui mitu kena kana osta ja ise kõik ära tükeldada, nii saab ilusti kenad kotid komplekteerida, mida sügavkülma panna. Ja kui  supiisu peale tuleb, saab õiged kotid välja sulama võtta. Aga võib poest osta ka lihtsalt mõned kanakoivad, kanaseljad või ka kanafilee, valik on teie. 
Pane kanaliha külma veega keema. Riisu üleskerkinud vaht aegamisi. Lase rahulikul tulel seda vahtu kanast välja keeda ja korja ning eemalda. Mina maitsestan peale vahu eemaldamist väheke soola ja sobilike maitseainete, ürtidega kohe, mitte lõpus, lõppjaos on ainult supimaitse viimistlemine. Lisa tükeldatud porgand ja sibul, kas otse supile või passeeri väheses õlis. Mis selles vahe õieti on? Esimesel puhul tuleb puljong selgem, teisel puhul kuldsem, kuna juurvilja on veidi õlis või rasvaines töödeldud. Aga võid korralikumat puljongit keeta ka nii, et paned nii sibula koortega kui ka pestud porgandi koorega ja siis hiljem eemaldad need ja lisad maitseviljad ikkagi. Aga sibula kullakarvaline koor ja porgandi tummine oranž kuub muudavad puljongi eriti ilusaks. Lisada võib nii paprikat kui lillkapsast, rohelist kullahinnalist brokolit, kui väga heade vitamiini väärtusega värsket kapsast või vähem levinumat nuikapsast, millel kerge kaalikamekk. Samuti meeldib mul lisada näiteks tomatit ja kui on, siis sellerit, lehtsellerit või juursellerit, sobivad kõik, aga kogust peab ehk vaagima.  Sibulale lisaks või asenduseks sobib hästi ka porru. Küüslauk, suppide kuningas aga tuleb lisada alati lõpus. Kas toorelt või passeerides, vahet pole. Aga nipp on selles, et küüslauk lisatakse supile viimasena ja keeratakse kuumus välja ja lastakse maitsetel tõmbuda. Maitsestada lõpptulemust võib julgelt. Kartul ja põhilisand lisatakse enne küüslauku, nii riis või pasta või klimbid. Kanalihakondid tõsta välja ja eemalda veidi jahtunult kenasti liha kontidelt ja pane suppi tagasi või kui tahad, pane eraldi kaussi, kust igaüks tõstab liha oma soovi järgi ise supisse. Mina nii aga ei tee.
Klimpe lihapuljongiga supi jaoks valmistatakse nii, et võetakse abiks veidi keenud kanapuljongit, aga kindlasti mitte piima. Kui teed klimbisuppi piimaga, valmista klimbid piima abil. Kulbitäis head kuldset leent võta jahtuma. Klopi lahti üks muna, lisa veidi jahu, maitseaineid, jahtunud puljong, maitserohelist. Nii et taigen jääb kenasti pehme. Klimbitaigna koosluse sobivust saab kohe esimese klimbiga proovida. Lisa supilusikaga pehme lusikatäis klimbitaigent ja vaata, kas kerkides puljongis  pinnale, jääb kenasti tihke, pehme või laguneb laiali.  Kui laguneb laiali, lisa jahu, kui on liiga tihke, lisa veidike õli. Pehme on sobilik. Mina võid klimbitaignale ei lisa.Aga sina võid!:)

Ja kui algusest peale asi läbi käia, kasuta head toorainet, hinda oma isusid, lisa lisandeid, maitsesta hästi ja vali suurepärased supikõrvased. Olge kanasupiga terved!!!:)

Kallitel külas

Vilu suvelõpuilm nõuab küll koduse kanasupi valmistamist, mis kosutab väsinud keha ja turgutab alati. Aga pildiarhiivi lehitsedes avastasin, et mul üks kena päikseline suve keskosast pärit  lugu kirjutamata, kui oli veel magus maasikaaeg ja käisin tütrel ja tema noormehel linnas külas. Kirglik kokandushuvi ja gurmee tuurid on ka mu tütart tabanud. Alati valmistab ta midagi üllatuslikku ja head, millele tagantjärgigi mõeldes suur isu peale tuleb. Täisterajahupõhjal tuunikala ja rohke tomati, juustu ja oliividega Vahemerehõnguline pirukas on sobiv täiesti ka Eesti kodusele lauale. Augustikuine küpsete koduste tomatite aeg lausa nõuab selle piruka valmistamist. Miks mitte ka koolialguse päevaks näiteks. Kuum toitev juustune pirukas, kus hea tuunikalaports kord nädalas kala söömise linnukese kirja paneb. Maasika magus aeg on küll möödas, aga hea värske salati saab ka näiteks küpseid ja mahlaseid virsikuid või nektariine tomatikirjule lisades. Täisterajahuga aga küpsetatud pirukapõhi on üllatavalt meeldiv, toekas ja teralisus ei häiri sugugi. 

Tuunikalapiruka põhja jaoks läheb vaja: 3 dl täisterajahu, 1 muna, 2 sl külma vett, 100g võid, soola
Kate: 2 tuunikalakonservi õlis, 2-3 tomatit, 1 sibul, 2 muna, 2dl kohvikoort, musti oliive, 200g riivitud juustu, soola, piprasegu, Vahemere ürte

Valmista piruka põhi, haki või segi jahuga, lisa muna ja vesi, maitsesta soolaga. Mätsi lahtikäiva koogivormi põhi ja ääred taignaga kokku, tee kahvliga taignasse augud, hoia veidi aega külmkapis. Täidise jaoks riivi juust, nõruta tuunikalakonserv, tükelda sibul ja viiluta tomatid. Küpseta pirukapõhja eelkuumendatud ahjus 200kraadi peal umbes 10 minutit. Lisa küpsenud põhjale katte ained, juustu võib ka veidi alla puistada, siis tuunikalatükid, sibul, tomatid, oliivid. Klopi lahti munad, sega kohvikoore ja maitseainetega. Lisa ülejäänud riivitud juust. Küpseta kuni 30minutit 200kr juures, katsu tikuga, serveeri soojalt värvilise värske salatiga. Klaas külma chardonnayd sobib hästi hea kalase juusturikka piruka  ja värske tomatisalati juurde. Pilte tagasi vaadates ja isusid meenutades tuleb päikegi välja.

Ahvatlev aedoa aeg

Augustikuu õhtud tiksuvad jahedaks. Päikesesoe päeval on petlik. Valged klaarid potsatavad pots ja pots õunapuu alla maha. Kollased ja kullakarvalised kressid pakuvad rohumättaga kaunistatud vanast kartulikorvist silmale augustikuulõpu ilu. Ei tea, kas lillhernes jõuabki õide puhkeda. Õhtuti hiilib hallikas valge sünge udu nagu Vetevana oma jaheda niiskuse ja salapäraga pimenevasse suveõhtusse. Sõnajalgade rohelises lopsakuses näitavad esimesed pruunikad lehed sügise lähenemise märke. Kollane kass Porka peesitab lahkelt laual kollased hiigelpikaks veninud poolpikali talujorjenid taustaks. Looduse meelevald takistab iga päevaga aina rohkem perenaise teed maitseainepeenrasse.

 Aga aias on ahvatlev aeg, oma peenralt aeduba ja suvikõrvits, kuigi saagiga midagi hiilata pole. Kui öökülma siiski ei tule, siis ehk tiksub veel suvikõrvitsat ka septembris. Suvikõrvitsat saab ka siiski aastaringi poest. Värsket aeduba aga siiski mitte. Hea ja lihtne peotäis korjata, soola ja võid lisada, ei midagi muud erilist. Aga nii hea, et söö või lõhki. Uudsena olen hakanud keetma värsket kartulit aedoaga koos, sulavõi peale ja piisavalt soola või kiirelt pannilt võis koos läbi. Suussulavad suvelõpuannid. Ahju läheb jälle tihedamini ürdine kana, suitsused searibid ja suvikõrvitsaga pikkpoiss. Tavalised lihtinimeste toidud. Mõnusad juurviljaraguud kabatšoki, rohelise herne, aedoa, porgandi, tomati ja seentega. Palju head kirjut köögivilja saab lisada ka lihtsasse kooresesse pastasse, kus tugeva põhimaitse  annab suitsukana. Mulle meeldib tomateid ahjukana puljongisse sibula, küüslaugu ja porgandi kõrvale toppida. Mõnus kuum tomatine toitev puljong kosutab alati, kui juba unne vajudes tunned esimesi külmetusmärke ja kapist peab villased sokid välja otsima. 

Ühel hetkel tundsin, et mul on suvest siiber. Pole saanud randa, merekohina lähedalolekut vaid aimanud, päikest palgedele vaid vahel varastanud ja merest tuulega toodud merelõhna vaid nuusutanud. Taas olen tapmas end tobedal töökarussellil, kus suvepäeva keskpäevane külm kihisev siider ja vaba vallatu olek kadedaks teeb. Seda küll vaid näiliselt. Kannatustekarikas, naeratamisvõime ja sõbralik olla tahtmine hääbub ka hea tahtmise juures peale üle 12 t ringi jooksmist.  Suvist vabadust teises võtmes on küll ja küll ka üksi nauditud. Aga suvel tahaks ringi sõita, kaunist Eestimaad meelde tuletada või uudselt avastada. Kultuurne pagas on augustis tühjavõitu, et jääb vaid loota lähenevat septembri algust, kui mees koju naaseb ja rattad meil taas all on ja teistsugused tegemised ees ootavad. Loodetavasti!:)

Tähtpäevale trooniks

Flokside leekivroosad, purpurlillad ja pastelselt roosad õieviisikud. Mesilaste sume sumin rebasesabade kollasel. Õhtune üha valjenev ritsikate saagimine. Roosakirju tumenev õhtulaotus. Tähtede sätendav sadu. Lendlevad kollased kuivanud esimesed lehed. Küpsete marjade järk-järguline varing põõsastel. Tuulest pikali talulillede read. Esimesed tatikad teeäärses rohus. Mustikasinised sõrmed. Maheda suvikõrvitsa ja rohelise aedoa hiigelaeg. Küpse augusti ahvatlev külg. Ja siis on sügis juba ukse taga.

Eelmise postituse järjeks on tänane salat, mille tegingi jälle endale meeleheaks, tähtpäeva tähistuseks, millest eelmise postituse lõpus kirjutasin. 19a on pikk kooseluaeg ja loodetavasti aastad kasvavad positiivselt pidevast lahusolekust hoolimata. Ja krevettidest ma enda meelerahuks stressi leevendamiseks toituksingi. Ja vaadake, kui ilusad värvid. Seekord tõstab ja toetab kreveti maitset makra, mida on ka alati hea lisada. Rohelisele salatipadjale, rukolale ja Jaapani salatile üles laotud salatis on lisaks makrale veel värsket kurki, ploomtomateid, keedumuna ja seekord olid külmutatud krevetid, mis mul õnnestus siiski siit meie maapoest hankida. Kastmes rikkalikult rohelist peterselli majoneesi ja hapukoorega koos, tilli ja murulauku ja ka hakitud rukolat, minu selle suve leid, kõikjale veidi mõrkjalt pähklist rukola rohelist lisada.  Ja punane sõstar sobib sinna nagu valatult. Kahju, et meil veel poes koduaia sõstraid ei müüda, mida Belgias ja Prantsusmaal supermarketites küll kohata võib. Et marjad ei ole ainult kookidesse mõeldud, vaid sobivad maitse poolest ja kaunistuseks ka vahvatesse eelroogadesse. 

Vahel saab üks tee otsa ja sulguvad uksed ja alati loodad, et avaneb mõni uus, veelgi põnevam ja inspireerivam, loomingulisem, lahkem ja külluslikum. Tulevad uued võimalused ja haihtuvad vanad hirmud ja komistuskivid.  Alati on läbielatust midagi õppida, et uuel teel midagi teisiti teha.

Mereannisalatid meeleheaks

Vihmane suvi tekitab päeviti ebamugavustunde. Kas oled märja ilma tõttu tuppa naelutatud või pidevalt vesine ümbrus ei lase lahkelt suvist vabadust nautida. Kõrged taluaedade lilled on ilmast räsitult pikali asendis ja marjadel pärlendab pidev vihmapiisahelk. Kuidas siis oma head enesetunnet tõsta!? Eks ikka hea gurmeetoiduga. Varemalt oli mul niisugune traditsioon, et kui käisin linna pool oma toidukappe täiendamas, ostsin meeleheaks alati karbikese rosoljet ja grillitud kana näiteks. Päev läbi shoppamist, pikk tüütu bussisõit ja kui koju jõuad ja asju lahti hakkad pakkima, hea kohe valmistoit võtta. Nüüd on aeg edasi läinud ja eks ma rosoljet ja grillkana armastan endiselt, aga nüüd ma ostan hoopiski võimalusel krevette või muid mereande. Hiljuti leidsin veel Balti jaama turult ühe koha, kus krevetikarbike üsna soodne poehindadega võrreldes on. Poes jälgin ka ikka pigem alati soodushindu ja ostan selle järgi.
Aga koju jõudes on lihtne paar muna keema panna, kuni toidukaupa kappidesse paigutad. Ja lihtsamast lihtsam on värskendav meelepärane salat suuremale taldrikule kokku laduda. Krevettidega sobib alati hästi värske kurk, keedetud kartul, nimetatud keedumuna, aga ka kodujuust, värsked või konservherned, kirsstomat ja rikkalik roheline salat, alates rukolast lõpetades tavalise mõrkja maitselise lehtsalatiga. Mereandidest salati juurde tasub ka midagi hapukat sobitada, kollased sidruniviilud või punavad punased sõstrad või hoopiski magushapud maasikad. Sidrunimahlaga võib krevetid või rannakarbid ka üle piserdada. Rohkelt sobituvad kõikvõimalikud sibulad, punane mahedam sibul, roheline porrulauk, roheline sibul, murulauk.  Salatit täiendab ka hästi röstitud täisterasai. 
Kastmeks eelistan mina pea alati majoneesikastet, rohkelt tilli, peterselli, veidi sinepit, maitserohelisega toorjuustu või vedeldamiseks keefiri, hapukoort ka muidugi, mis lahjendab majoneesi ainuomast maitset. Kastme segan kokku eraldi väiksemasse kausikesse, kust on hea salati söömise ajal teda järg-järgult taldikule poetada. 
Valisin siia hulga pilte, milliseid salateid kevadest kesksuveni seni teinud olen. Kõrvale sobib hästi külm valge vein, chardonnay värskus näiteks või lilleline sauvignon blanc. Niisugust suurele taldrikule vaba käega laotud salatit saab nautida romantilises võtmes ka kahekesi, asetage vaid üks kahvel taldrikule ühtpidi ja teine teistpidi. Sest portsjon ongi sobilik kahele.

200g krevette või rannakarpe või mereannikokteili, 2 keedetud muna, 2 keedetud kartulit, veerand värsket kurki, peotäis kirsstomateid, veidi rohelisi värskeid herneid, väheke redise roosasid rattaid, maasikaid, sidruniviile, punase sõstra kobaraid, paar viilu täisterasaia röstitult ja kuubikuteks lõigatult,100g kodujuustu, veerand punast sibulat või porrut, rohkelt erinevaid rohelisi salateid, rukolat, lehtsalatit, Jaapani salatit, peterselli, tilli
Kastmeks majoneesi, hapukoort, magusamat sinepit, keefiri, maitserohelisega toorjuustu, soola, piprasegu, ürte, peterselli, tilli

Laota taldrikule roheline valitud salat rebides kätega seda veidi väiksemaks. Lõika keedukartul seibideks, värske kurk ratasteks. Lõika muna sektoriteks või riivi. Rösti sai ja lõika kuubikuteks. Sibul ratasteks ja kirsstomat väiksemaks. Keskele aseta olemasolev meelepärane mereand. Sega kokku paras ports head majoneesikastet. Ära unusta enne veini külma panemast. Tänase, endale tähtsa päeva puhul, paneksin peale kulunud äärtega plaadi, kus 4Non Blondes What`s Up´i esitab, meenutamaks täna just, et kõik algas 19 a tagasi vihmasel augustikuupäeval, kui ritsikad saagisid ja sõstrateema oli ka päevakorral heade sõprade juures talus.