Hernesupp ahjuprae ja suitsusingiga

 Hernesupi aeg on käes. Kuigi seda maitsvat suppi võiks teha kindlasti tihemini kui kord aastas vastlapäeval. Minu seekordne hernesupp on valmistatud ahjuliha jääkidest ja puljongist, samuti sai kasutatud allesjäänud suitsusinki. Rikkalikuks teeb selge leeme aga köögiviljade mitmekesine rohkus.  Kartulit panen mina ikka hernesuppi. Ja porgandi ja sibulata ei saa. Aga mingi kiiks istub lapsepõlvest peas, et selgeleemelises heas hernesupis peab olema ka kaalikas. Kevadeks olevat kaalikasse jäänud üle talve säilituses kõige rohkem vitamiine. Aga seekord on ka supis juursellerit ja varssellerit, mis annavad igale supileemele hea maitse. Minu suppe kroonib alati küüslauk. See tark lauguline teeb supile õige maitse, kui seda õigesti kasutada. Aga jah hernes. Eelmisel aastal ei leidnud ma kordagi müügilt oma lemmikut Veski Mati rohelist koorimata hernest. Vähese leotamise järel valmib see hernes heas supis mõnusaks hernepärliks, mitte ei kee sodiks. Eelmisel aastal tegin ühe uue hernega, nii kollase kui rohelisega suppe, kõik siin blogis kirjas ka. See oli Kati lihvitud roheline hernes. Hernepudruks on soovitatud 6-8 t leotada ja siis sama veega keema panna. Sellest siis saabki korraliku pehmeks keenud pudru, mis meestele sõjaväe aastaid meenutavad. Kuna mul oli seda hernest veel järel ja kuigi oli nüüd kauplustesse tulnud ka Veski Mati superhea koorimata roheline hernes, tegin ma selle supi veel sellest eelmisest hernest. Aga kindlasti ei ole vaja seda nii pikalt leotada. Tunni, kaks vist oli mul vees, nii kaua kui köögivilja tükeldasin ja liha ette valmistasin. Ja keebki ta üsna kähku sodiks, et peab peale passima. 

300 g Kati lihvitud rohelist hernest
leotamiseks vett
400 g seaprae jääke ja puljongit
200 g suitsusinki
3 porgandit
pool kaalikat
3 kartulit
1 suur sibul
pool juursellerit
1 varsselleri vars
vett
5 küüslaugu küünt
maitserohelist
soola, pipart, vürtsi terasid, majoraani, loorberilehte

Leota hernest nii kaua, kui köögivilja ja lihakraami ette valmistad. Lõika kogu köögivili väikesteks tükkideks. Pane herned koos roheka leotusvedelikuga keema. Lisa ahjulihast järele jäänud puljong ja lihatükid. Koori pinnale tõusnud hernevaht. Lase madalal tulel keeda. Aja pann kuumaks ja pane sinna hakitud suitsusink, kus pisut ka pekiääri. Sulata rasv välja, keeruta singiterad pannilt läbi, kalla potti. Samal pannil passeeri kaalikat, porgandit, juursellerit, sibulat, lisa ka varsselleri tükid lõpuks. Ühenda potis herneste ja lihaga. Las väiksel tulel valmib.  Proovi hernest, kui hakkab kergelt pehmenema, lisa kartuli kuubikud. Keetsin 5 l potis ja pott sai üsna tihkelt täis. Hernesupile võib siis alati kuuma keeva vett juurde lõpus panna. Maitse ja maitsesta, lõpuks lisa purustatud küüslauk ja maitseroheline ja keera kuumus välja. Hernesupp läheb seismisel ka aina paremaks. Teisel päeval soojendades lisa kuuma vett, sest kogu sellest uhkest potitäiest saab seistes tardunud supipõhi. Ja teisel päeval näeb see supp välja hoopis nii. 

Mind on alati intrigeerinud need pealkirjad, et klassikaline hernesupp ja miks siis see klassikaline hernesupp just suitsuliha mekiga peab olema. Mulle on alati meeldinud pigem keeta seajala või seakoodiga ja mitte suitsustena. Ja loen Silvia Kalviku Eesti rahvatoitude raamatust: "Traditsiooniliseks vastlapäevatoiduks oli oa- või herneleem seajalgadega. Loodeti, et seajalgade söömine teeb sööjad järgmisel aastal käbedaks..." Ja toidusedelite näidetes on vastlapäeva menüüs: Oasupp seapeaga. Pajapõhjakarask (keskel auk, mille sees jõhvikamari või natuke suhkrut), või. Teisena nimetatakse hernesuppi seajalgadega. tatrajahust pannkooke ja piimakohvi. Ja kolmandana hoopiski hapukapsasuppi, tanguputru seajalgadega, sepikut ja piima. 
Supiraamat (S.Masso, O.Relve Supid ja ühepajatoidud), mille olen kapsaks kasutanud, annab juhiseid hernesupiks nii toore sealiha kui suitsuliha  või -kamara ja kontidega koos keetmiseks, lisades soovi korral ka kruupe. Kusjuures kruupe võib asendada ka kaerahelvestega, mida küll kunagi proovinud pole. Aga on ka Hakklihasupp herneste ja ubadega ja Hane- või pardisupp hapukapsa ja hernestega. Või ka Peedipealsesupp kartulite ja ubade või hernestega. Kõlab ju põnevalt. 

Tänapäeva tulles ja internetis surfates olen lugenud soomlaste seas levinud ameeriklaste hernesupi retsepti, mis just tehtud hakklihaga. Soomlased üldse armastavad hakklihast suppe ja muid toite teha. Amerikkalainen hernekeitto valmistusviisis lisatakse näiteks ka sinepit ja tomatipüreed. Aga Vene Jamie Oliver, kokk Belkovitš, lisab lihtsa suitsuribiga keedetud hernesupile lõpus oranži porgandi mahla, mis teeb supi kenasti isuäratavalt värvikaks. Aga Maria Saksas, päritolult volgasakslane, keedab head hernesuppi, selget ja isuäratavat hoopiski korraliku Saksa praevorstiga. Kõikjal siiski kasutuses ka hea lihapuljong. Muidugi võib mõne jaoks rasvase sealiha vahetada kana vastu, saab ka väga hea supi. Ja kerges või kevadises võtmes võib suppi teha ka külmutatud rohelistest hernestest. Ja täitsa ilma lihata. Külmutades säilitavad herned oma erksa rohelise värvi ja värskuse. Üks mu lemmikuid supitegijaid, kus supi valmistamise filosoofia kattub minu omaga on Jaroslav Kiievist, tema Tasty Foodi kanalilt leiab mitmeid häid hernesuppe ja muudki väga maitsvat nii argi- kui peolauale. Tema keerutab ühele oma henesupile peale lisaks läbikasvanud lihaviiludele ja suitsupeekonile ka musta leiva küüslaugused kuubikud. 

Hernesupi valmistamisviise ja variante on palju. Igaüks valib endale meelepärase viisi ja maitse. Pildina lisan siia pehme searibiga keedetud Veski Mati koorimata rohelise herne supi, oma lemmiku,  kus hernepärlid lausa kutsuvad sööma.

Vastlakuklite maailm ka aina areneb ja muutub rikkalikumaks. Moosi ja martsipani ja soolakaramelli ja pistaatsiapähkliga. Kuklid muutuvad croissantideks ja vahukoorele on lisandunud toorjuust. Kas osta kauplusest või väiksest pagariärist või tellida kallist kohvikust. Virgad teevad ise.

 Lõpetuseks üks pilt eelmisest vastlapäevast, kui mees oli ka kodus ja supp oli keedetud suitsu seakoodiga, sest oli poes väga soodne ja kasutatud seda sama Kati firma lihvitud rohelist hernest. Nüüd olen üksi kodus ja potitäis juba valmis keedetud. Kes tuleb minuga liugu laskma, toob vahukooremütsised kuklid ise kaasa. Valge kohev lumi ja külmakraadid ka kohal. Talv on tagasi. Pikka liugu! 

Kartulikotletid

 Jaanuari lõpp juba käes ja talv taas nagu pühitud maa pealt. Loodus on täis mustjaid lumehunnikuid, jääkonarustega veeloikusid. Paljastelt lumevabadest lillepeenardest kikitavad kevadised lilled oma tutte ja uurivad, kas kevad on saabumas. Aga kindlasti veel ei ole. 

Kui keedetud kartulit jääb järele, siis ikka paned võisele pannile või valmistad mõnda head segasalatit. Aga võib ka kotlette meisterdada. Kartulile võib lisada nii sibulat kui seeni ja pekiribaga sinki, aga ka suvikõrvitsat näiteks. Mul väga jahus ei meeldi kotlette veeretada, pean seda niisuguseks venepäraseks kombeks, nii jäid minu krõbedaks praetud kartulikotletid eelkõige naturaalse maitsega.

8 keedetud kartulit
1 muna
1 väike sibul
veidi pekiribaga sinki
veerand suvikõrvitsat
veidi seeni
2 spl jahu
soola, pipart, ürte
praadimiseks õli, võid

Riivi keedetud kartul, suvikõrvits ja sibul, siis nad moodustavad ühtlase massi. Lisa sinna muna, hakitud seened hoidisest, veidi jahu ja maitseaineid. Sega käe või lusikaga ained kõik ühtlaseks taignaks, lase veidi maitsestuda. Aja pannil õli kuumaks, lisa ka võid ja mätsi massist kätega suuremad kotletid ja prae kuldpruuniks, vahepeal temperatuuri alandades ja ka kaant kuuma püsimiseks peale asetades. Söö hapukurgi, marineeritud seente või mõne muu koduse hoidisega. Lisandiks sobib hästi ka törts hapukoort, klaas keefiri. 

Kartulisalat punase magusa paprikaga

 Kartulisalatit võib valmistada ka argipäeval, kui on keedetud kartulit eelmisest päevast järel. Kuna ma frikadellisupi sisse kasutasin väheke vaid punast magusat piklikku paprikat, tahtsin selle ülejäägi salatis ära kasutada. Ja sai vägagi mõnus kooslus. Paljudele ei meeldi paprika ei toorelt ega küpsetatult, samas paprika on väga tervislik. Paprika sisaldab palju vitamiine, mineraalaineid, antioksüdante, paprika parandab isu ja soodustab toidu seedimist. Sisaldab palju näiteks C vitamiini, võrdne sidruni ja mustade sõstardega. Miks mitte siis paprikat süüa. Kunagi salativõistluseks valmistatud minu juustu-paprikasalat elab ammu juba oma elu ja heameel, et tütar seda oma külalistele ikka valmistab. Minu tänane kartulisalat paprikaga on ka väga maitsev, kuidagi värskendav ja mõnusalt krõmpsuv.

6 keskmist keedetud kartulit
3 keedetud muna
50g taist sinki
1 punane sibul
veidi marineeritud kurki
3-4 hapukurki
1 piklik punane paprika (maguspipar)
majoneesi
kurgi vedelikku
soola, piprasegu, ürte
maitserohelist

Tükelda kartul väikesteks kuubikuteks, riivi keedetud muna. Haki punane sibul ja punane paprika peeneks. Samuti sink. Mul oli purki jäänud vaid üks marineeritud kurk, hakkisin selle ja avasin ühe hapukurgi purgi ja hakkisin sealt mõned. Kastmeks segasin seekord vähese majoneesi olemasolu pärast lisaks majoneesikuhila põhjale purki nii keefiri, sulajuustu, kurgivedelikku, maitseaineid. Kaste jäi suht vedel, aga kattis kenasti kogu salati. Muidugi oleks võinud ka kiirelt suristada ise uue omatehtud majoneesi, aga seekord ei teinud ja sai nii ka. Kui salat kuivaks jääb, võib alati ehmatada sortsu kohvikoorega. Proovige salat järgi! 

Frikadellisupp

 Talv näitab erinevat nägu. Suurtest lumekuhilates on vahepeal saanud vihmased veeloigud ja sulalumele joonistatud looduse mustjad randid. Aga suur osa talve muidugi veel ees. Saame ikka veel kargust ja lumekristallide kaunist härmatist puudel näha, jalutada lumises metsas, kui talla all krudisev lumelaul osutub kaunimaks. Ja kunagi tuleb kevad ka. 

Kui kapis on hakklihapakk, mida teie kõigepealt sellest teete!? Kas hakklihakastet kartuli ja peedisalatiga või punavat pasta bologneset, keerutate häid kotlette kartulipudru juurde, vormite ahju hoopis pikkpoisi või peale IKEAs käiku katsetate Rootsi lihapalle kastmes järel teha. Frikadelle või lihapalle võib veeretada kastmetesse, panna ahju või libistada heasse suppi. Supi saab ka igal korral erineva valmistada, erinevaid köögivilju lisades. Mul seekord oli kavas noort värsket kapsast lisada, veidi punavat paprikat ja kirsstomateid. Ja frikadellitaignast jätsin tavapärase täitematerjali saialise või suvikõrvitsa või kaerajahu ja ka piimatoote välja. Pallid tulid tihked ja lihavad ja leem maitsev. Ei tee kunagi frikadellisuppi mõne valmis puljongiga, minu meelest tuleb siis mingi teine supp. Meeldib, kui just köögiviljadest ja frikadellidest sünnibki maitsekas leem.

500g seahakkliha
1 muna
1 sibul riivitult
soola, viie pipra segu
vett
3 kartulit
veerand väikest noort värsket kapsast
veerand punast magusat paprikat
1 porgand
1 väike sibul
6 kirsstomatit
1 suur küüslaugu küün
soola
1 loorberileht
1 vürtsitera, 6 musta pipra tera, supi maitseainet
värsket tilli, peterselli
veidi võid

Selle supi puhul võin kartuli kuubikud eelkeedetud kuuma veega keema panna. Raputa kartuli vette ka pisut soola. Valmista frikadelli taigen. Võta hakkliha külmkapist varem kööki sooja, muidu on kätega tehes külm segada. Lisa hakklihale 1 muna, riivi sibul, maitsesta soolaga, keeruta pipraveskist viie pipra segu. Sega kätega korralikult hakklihasegu läbi, jäta ootele. Tükelda nüüd porgand ja sibul, viiluta värske kapsas ja paprika. Lisa kõik potti kartuli juurde. Kui kõik keema tõuseb, hakka lihapalle märgade käte vahel veeretama. Et leem siis parajalt keeks mitte hääbuks, et frikadellid keerutaks end leemes valmis ja tõuseksid pinnale. Maitsesta loorberilehe ja vürtsi ja pipraga. Mul on üks universaalne maitseaine, kus sees pastinaak, porgand, sibul, petersell, küüslauk, kurkum, pipar, seller, porrulauk kuivatatult, sobib hästi just suppe maitsestama. Puistan seda siis ka parajalt. Lisan umbes supilusikatäie võid, annab hea maitse. Lõpuks poolita kirsstomatid, haki maitseroheline peeneks, purusta küüslauk ja lisa kõik potti ja keera kuumus välja, jäta supp vähemalt paarikümneks minutiks maitsestuma. Naudi hea rukkileiva või mõne juustuse kuuma võileivaga, kui isu. 

Oasupp ahjuprae ja verivorstiga

 Uus aasta paukudega kohal. Kuigi me ka(a) sel aastal rakette ei lasknud. Aga traditsiooniliselt kodust ja isetehtud pidulauda ikka katsime nii jõuludeks kui aastavahetuseks. Pikalt sel aastal juurdlesin tervise pärast, kas keedan sülti üldse. Aga otsustajaks sai kauplus. Süldimaterjal oli kõik olemas. Aga momendil ei leidnud kanamaksa, nii et nendel pühadel siis jäi pasteet tegemata. Muu ikka au sees, ise, oma kätega tehtu. Alates heleda õllega hapukapsastest, mida teen suure potitäie. Panen siis purki ja jaotan lastele või vanematele. Retsepti otsin ka oma blogist. Kuigi midagi keerulist justkui pole. Lisan paarile kilole Kadarbiku hapukapsale heledat õlut, veidi vett, mett, sibulat, õuna ja maitsestan ja lasen madalal temperatuuril mitu tundi valmida. Üks ports veel praegugi külmas koridoris potis alles. Süldi keetmine on minu jaoks alati püha ja tähtis tegevus. Sel korral läks kuidagi väga lihtsalt ja nautisin tegevust. Ja positiivsuse võti oli selles, et mida varem süldi keema saad, seda varem saad õhtule. Kuigi mul on ka puupliit, siiski keedan sülti elektripliidil, kus saad temperatuuri hästi timmida. Need parema toidu maitsed, mis puupliidilt või ahjust tulevad on ka vaid müüt, mida inimesed loovad. Et justkui lihal on parem maitse. Mingit vahet pole, kui hästi maitsestad ja õigesti küpsetad. Aga kellegile on neid müüte vaja. Igal juhul sai sült kenasti keedetud ja siiani söönud, mees sai oma tööreisile karpides kaasa ja üks kausike veel külmikus ootamas, et kartulit keeta ja sinepiga ühel õhtul nautida. Elu on ilus selle tundevalemi üle. 

Sel aastal jõuludeks tegin kartulisalatit suitsukanaga ja aastavahetuseks makaronisalatit singiga. Lihtsad maitsed. Tursamaksasalatit tegin ka, et rukkipesadest ampsata. Lisasin muna ja kirsstomatit, väga lihtne ja kiirelt valmiv hea asi. Jõuludeks tegin rukkipesadesse makra kreemi, makrale lisasin riivitud juustu, keedumuna ja sulatatud juustu ja suristasin sauseguriga peeneks ka. Väga maitsev.
Aga, kui ahjupraadi on järgi ja isegi küpsetatud verivorste mõni, siis saab ka hea supi kokku keeta. Ma üldse ei armasta verivorsti. Et müüt, nagu oleks see mingi eestlaste rahvustoit, käib küll minust mööda. Belglased söövad samamoodi verivorsti ja muugi rahvus. Aga, kui tahtmine uusaasta algul järele jäänud toidukraamist suppi keeta. Eks nii on ju ka seljanka sündinud, sinna võib ka lisaks kausis olevatele oliividele ka tänapäevast kraami lisada, kikerherneid ja hapukapsasalatit, mida iganes pidulaualt leiad. Pole vaja mingeid reegleid taga ajada. Ahjupraest suppi tehes peab arvestama, et olemasolev puljong on maitsekas, aga seda on vähe, et natuke peab ka vett kasutama, näiteks, et kartul keema panna. Ja nii see supp sünnibki.

vett
ahjuprae puljongit
4 kartulit
1 sibul
1 porgand
1 purk valgeid kuningube
ahjuliha
verivorste
maitserohelist
soola, loorberilehte, maitseaineid, küüslauku

Pane vähese veega kartulikuubikud keema, lisa veidi aja pärast hakitud sibul ja porgand. Siis ühenda külm ahjuprae puljong potis olevaga. Kui kõik on uuesti keema tõusnud, lisa hakitud ahjuprae liha, verivorsti kettad ja oa konserv koos vedelikuga. Lisa loorberileht ja maitsesta korralikult supp üle, lisa soola, piprasegusid, ürte, viimasena ikka küüslauk purustatult ja värske maitseroheline ja keera kuumus välja. Lase supil seista ja maitsestuda. Süües võid ka hapukooretupsu leemele lisada ja head rukkileiba juurde ampsata. Lume rookimiselt väljast tulles maitseb iga hea isetehtud supp oivaliselt. Soovin kõikidele toidufännidele ikka rohkem ise valmistatud toite! 

Kollaste kirsstomatitega kuumsuitsulõhe salat lillkapsa ja rukolaga

 Peiulillede küpsest oranžist, pruunikirjust ja helekollasest sametist ma ei kirjutanudki. Külvasin sel aastal peiulille e tagetese kasvuhoonesse tomatite kõrvale. Olin lugenud, et nii basiilik kui tagetes soodustab tomatite kasvamist, peletab kahjureid, on pikalt veel hilissügiselgi silmailuks. Tõepoolest alles mõne päeva eest lõikasin nad maha, jättes veel juured mulda rikastama. Lõikasin värvikirevaid õisi nii tuppa vaasi kui õue padadesse, kuni külmakraadid asemele astuvad. Kasvuhoones idanes lilleilus päris pikalt ja õitsema hakkasid ka suht hilja. Ehk see lõputu kuumus ja võibolla ma ka kastsin kehvasti. Aga lõpuks olid taimed hästi tugevad ja jõulised ja õiteilu lõputu. Peiulille kasutatakse ka ravimtaimena, aga mina pole siiani sellest väga teadlik olnud. Lillekimbus siin pildil ka valge sügismirt ja lilla krüsanteem. Tõelised sügise märgid. Kirjutasin ka sellest, et suvele oleks võinud panna 'Kollase tomati sildi', sest kollaseid tomateid nii väikseid magusaid kirsstomateid, kui kauneid sidrunikujulisi suuri oli suurel hulgal. Maitselt on nad mahedad ja magusad. Karbis rohelisest valminuna ehk lähevad seest tühjaks, kuivaks. Aga sobivad veel nii võileivale katteks, kuuma suppi krooniks või sibulaga särtsakaks salatiks. Kuna kasvuhoones ja väljaski veel on rukola rohelisi lehti, saab nendega ka rohelise poole kaldu salateid teha.

rukolat
kuumsuitsulõhet
kollaseid kirsstomateid
keedumuna
keedetud kartulit
lillkapsa õisikuid
värsket kurki

Valmista salatit kauniks pühapäeva hommikuks või kosutavaks lõunaks. Aga võib ka nautida kergeks õhtusöögiks klaasi valge veiniga, kui pärast saab diivanile end kerra tõmmata ja tantsusaate või häälesaate vahel vabasid valikuid tehes. Ette valmistada on vaja keetes nii kartul kui muna. Hea on kasutada eelmise päeva allesjäänud külma keedetud kartulit. Keeda muna meelepärase pehmusega. Tükelda värske kurk, rebi lillkapsa õisikud väiksemaks. Ja laota värvikas salat taldrikule. Kõige alla pane rukola rohelisi kauneid lehti, sinna peale keedetud kartuli seibid. Äärtesse säti lillkapsa toredaid krõmpse õisikuid. Puista kurgiviilud ja kirsstomati kollane vaba käega. Keskele pane kuumsuitsulõhe tükid. Krooniks veel keedumuna sektorid. Vaadake, millised värvid. Rukola roheline, lillkapsa kreemikas valge, lõhe roosakirju rikkus, tomati päikesekollane, kartuli helekollane, kurgi heleroheline, muna kollane ja valge duona. Muidugi oleks võinud ka punaseid tomateid taldrikule puistada. Kastmeks segan mina tavaliselt kerge majoneesikaste, kuhu rohkelt maitserohelist hakin, tsipake vajadusel soola, pipraid, ürte raputan. Serveerin alati eraldi kausis. Nii on lihtsam pikalt seda kaunist ja tervislikku taldrikutäit nautida. 

Lihtne lõhesupp konservist

 Sügise kirjud värvid on veel suve rohelise hõnguga põimunud. Saialilledel on veel oranžikaid kroone ja roosid annavad järjest õitsemist üle veel uhkemale kaunitarile. Praegu õiteilus peaaegu valge Aspirin, kuis ta sügise edenedes oma valgele värvile täisvoli annab. Sügis on muidu alati kukeharja roosa ja krüsanteemide lillakat tooni. Kuna loodus ikka pisut sassis ka, imelikult külmad ööd suvel ja hullult kuumad päevad. Lõputu kuivus ja vee puudus. Nii alles ootan kreemja sügismirdi heledaid õisi ja sügisastri punakaslillakaid tupse. Ja lillherne õitsemiseootuse pean nukralt lükkama järgmisse suvesse, ei puhke nad enam.  Peenrakastides Kirsile pandud krõmpsud porgandid kasvatavad rahus veel oma oranže kuube. Appi, kui magusad nad on. Suvele võib panna Kollase tomati suve sildi. Neid olid veel hiljuti mitmed kingakarbid trullakalt täis ja kaussides on veelgi ootel, et salatisse või suppi saada. Kasvuhoones laiutab veel rukola roheline ja šalottsibulalgi veel rohelisi varsi. Emalt saadud seemnepakkidest aga tuli välja hoopis punane nuikapsas, kes läheb talvele kasvuhoone ääres vastu alles päid kujundades. Värvikad gladioolid ja kirjud astridki alles õitsevad, nagu oleks 1.september, kooliminemise päev. Ometigi on kaks kuud hoopis edasi, hingedepäev, kui väljas peaks olema juba kõik aiatööd tehtud.

Ei möödu ühtegi nädalat, kui ma kasvõi korra ei keeda mõnda maitsvat selget suppi. Potitäied lähevad võibolla ainult väiksemaks ja uus tooraine trügib peale. Kas teadsid, et kalakonservist saab ka väga lihtsalt ja kiirelt maitsva ja kosutava supi.

3 kartulit
vett
2 porgandit
1 sibul
õli
1 lõhe konserv omas mahlas
peotäis kirsstomateid
värsket tilli, peterselli, sibulat, rukolat
1 loorberileht
2 vürtsitera, 4 musta pipra tera, soola
paar küüslaugu küünt
serveerimiseks keedumuna

Valmista ette köögiviljad. Koori ja tükelda kartulid. Lõigu porgandist kaunid rattad. Haki sibul siiruviiruliseks. Pane kastrulisse vesi keema, lisa veidi soola. Alguses pane kartulitükid keema. Aja pannil natuke õli kuumaks, keeruta sibula hake ja porgandi rattad sealt kergelt läbi ja lisa potti. Lisa maitseained. Siis ava kalakonserv, kalla koos vedelikuga kõik potti. Nüüd puista peotäis värvikaid viimaseid oma aia kirsstomateid. Haki uhkelt tilli, peterselli, ka sibulapealseid, kui on. Purusta noaseljaga küüslauk, lisa potti ja keera kuumus kohe välja, siis vallandub küüslaugu vaimustav aroom ja kasulik maitse. Serveeri soovi korral keedumunaga, keeda muna 6 minutit. Saab tõhusama supi. Leidsin veel peenrakastist kollaste õitega liivsinepi rohelisi lehti supi peale kaunistuseks, see on mõrkjam veidi kui rukola, mille valgeid õisi lõikan aina ära ja taimi lühemaks, siis kasvatavad endale uued mahlased lehed. Mulle rukola mõrkjus väga meeldib. Supp valmib lihtsalt ja maitseb suurepäraselt ja mõnusalt kalaselt. 

Suvikõrvitsast pannirooga ja pannkooki

Suvelõpu nädalavahetuse hommikud on vaiksed. Kajana hauguvad vaid koerad ja kaagutavad ärritunult kanad, kes teab, millised metsloomad ka liiguvad. Uduloor härmastab ämblikuvõrku kasvuhoone uksel. Päikesekiired tunglevad üle metsaviiru ja majade suvelõpu lillede vaiksele närtsimisele, hääbumisele, et sügislilledele õievärve ja elujõudu jagada. Roosid pakuvad endiselt kauneid värve ja õisi ja teravaid okkaid, nagu elu isegi. Kresside värvikas oranž ronib vanast koltunud tünnist mööda toetavat vana lauda seina üles võisteldes humala taas tärganud roheliste lehtedega. Suve hakul sööb keegi ablas putukas lehed kõik ära. Suvikõrvitsa õied muudkui avanevad päikesekülluses ja sulguvad pettunult. Või mina olen pettunud, sest mitte ühtegi vilja. Kurkide ja tomatitega pole ka hästi, aga hommikuks ampsata võileival või lihtsalt aplalt põske mõni punav rosin pista, on ikka. Aga suvikõrvitsat saab poest ka ja saab pannile teda mitmel kujul anda ja panna. Värvikas ja väga lihtne panniroog suvikõrvitsast, šalott sibula killust, vähesest singist, eelmise aasta marineeritud kitsemamplitest ja punavatest tomatitest mõne munaga valmib kiirelt nii varajaseks ilusaks hommikuks,  toetavalt lõunaks või ka kergeks õhtusöögiks. 

Veerand suvikõrvitsat
3 muna
2 tomatit
1 purk marineeritud kitsemampleid
50 g sinki
2 šalottsibulat
õli, võid
soola, Vahemere ürte, 
veidi rukolat, peterselli, tilli, murulauku

Tükelda algul suvikõrvits. Aja pannil õli ja võisegu kuumaks, kalla lõikelaualt suvikõrvitsa tükid pannile, raputa peale veidi soola, keera kuumus väiksemaks ja keeruta neid veidi aega. Haki sink väikesteks tükkideks, lisa koos hakitud sibulaga suvikõrvitsale. Keeruta veidi aega kõike koos. Kurna kitsemamplid marinaadist, lisa ka pannile. Siis lisa tükeldatud tomat, maitsesta veel vajadusel soola ja Vahemere ürtidega. Klopi kausis munad lahti ja vala segu pannile, keera kuumus kohe maha, pane kaan pannile ja mine too aiast maitserohelist. Haki rukola kimp, veidi murulaugu peeneid pealseid, peterselli kiharaid ja tilli lõhnavaid harusid. Kui muna hüübinud, puista maitseroheline panniroale, libista roog suurele taldrikule ja naudi küpsete tomatite ja värske mahlase kurgiga. 

Suvikõrvitsat võib ka pannkoogi taigna sisse pista, kui ihkad soolaseid sooje kooke. Suvikõrvitsast ei pea väljavalguvat vett ära nõrutama ja suhkru võib tavalisest lihtsast taignast välja jätta ja maitsete tõstmiseks võib taignasse lisada ka hakitud sibulat ja keedetud kartulit riivitult. Süüa võib nii hea riivitud juustu kui mõne hapukoorese salatiga. Aga miks mitte ka otse põõsalt korjatud mustsõstardega. 

2 muna
klaas jahu
2 klaasi piima
mineraalvett
soola
veerand suvikõrvitsat riivitult
2 šalottsibulat hakitult
2 keedetud kartulit riivitult
praadimiseks õli, võid
serveerimiseks riivitud juustu, marju

Pane kaussi jahukuhil, sinna peale löö paar muna lahti, vala piim, sorts õli ja hakka vispliga segama, kui jahu juba seguneb. Lisa mineraalvett just nii palju, et taigen jääb parajalt vedel. Riivi suvikõrvits ja keedetud kartul eraldi kaussi, haki ka veidi sibulat. Lisa see köögiviljamass nüüd taignale, sega läbi ja lase kümmekond minutit seista, et jahu paisuks. Edasi juba lihtne, kuumuta pannil õli, soovi korral lisa ka võid ja prae väiksed pannkoogid. Hoia kooke soojas. Riivi peale oma lemmik juustu ja puista boonuseks marju, et meel oleks C vitamiinist ikka pungil, küll siis tark keha ka kõik hea ja parema vastu suudab võtta. Suvi on veel kohal. Nautigem! 


 

Kartulisalat valge kuningoa ja nektariiniga

Kartulisalatit saab ka igasuguste variatsioonidega teha. Herne asendad tummise oaga. Õunavariandi näiteks augustikuise mahlase nektariiniga. Salat on salat. Küpseta kõrvale šaslõkki või keeda viinereid või söö niisama. Jäta liha üldse välja. Ubades on palju valku. Ja värsket kurki tuleb juba aiast. Varajased kartulid on ka veel õrnad ja mahedad.

6 keskmist keedetud kartulit
4 keedetud muna
1 purk valgeid kuningubasid
100 g taist sinki
pool värsket pikka kurki
natuke marineeritud kurki
1 nektariin
1 valge sibul
Hellmansi majoneesi
soola, Vahemere ürte, rohelist sibulat

Keeda kartulid ja munad, jahuta. Kui kartul jahtunud, koori ja tükelda väikesteks tükkideks. Riivi muna. Viiluta sink ja tükelda väiksemaks.  Tee noaga värskest ja marineeritud kurgist parajalt väiksed tükid. Kurna oapurk vedelikust, lisa oad salatisse. Poolita nektariin, eemalda kivi ja haki mahlane puuvili väikesteks kuubikuteks. Tee nuga märjaks ja haki valge sibul peeneks ja pühi pisarad. Vali aiast maitsekat rohelist, kui on, tilli ja peterselli, rukola lehti, haki need hästi peeneks, lisa salatile koos hea majoneesi ja maitseainetega. Sega läbi, pane külmkappi maitsestuma. Kui kartulid on kuivavõitu, saad alati salatit ehmatada kohvikoorega või lisada marineeritud kurgi vedelikku veidi, mis tõmbab maitsed paika. Salat sobib ükskõik millisele peolauale või kasvõi pühapäeva lõunaks. 

Kanasupp suviste köögiviljadega

Suvine rikkus köögiviljaaias, valmivad aedoad oma kollakasroheliste kaunadega, küpsevad kasvuhoones punased tomatid ja värvuvad kollased paprikad. Lillkapsas kasvatab oma kelmikat pead ja varajane kartul pakub juba mõnusaid mullaseid mugulaid. Sibulad on kasvatanud kuldse augustikuise kuue ja porgand on noor ja oranžikalt krõmps. Suvikõrvitsad pakatavad oma kergest rohelisest värskusest. Kanasupi leen on tervislik ükskõik millise sisuga. Suvine kuumus teeb naha pidevalt märjaks ja tuulutav tuul või autode jahutavad konditsioneerid annavad võimaluse kergele suvisele külmetusele, tatisele ninale või kibedale kurgule. Kaugel see koroonagi taas on. Suvine kanasupp maitseb hästi ja kosutab iga kell.

Maximast leidsin suured karbid kanaselgasid. Aastate eest ka keetsin kanaselgadega just suppe. Kuigi seal kanaselja kumeruses saad ka maksa naksata, on seal parajalt konti, mis leemele seda õiget maitset annab ja natuke liha ka köögiviljadele lisaks. Aeg on ju vaadata, kuis soodsamalt süüa teha. Kanaselja kilohind oli ainult 1.39, kui terve kana enamasti juba 3.70 või rohkemgi veel. Elekter küll kallis, aga suppi keedan mina ikka. Ei saa ju ometi ainult sellele ka mõelda, kui tahtmine süüa.

500 g kanaselgasid
vett
soola, mõned rohelise pipra terad ja paar vürtsitera
puljongi tarvis paar koorega šalottsibulat
2 väikest loorberilehte
2 porgandit
1 sibul
2 kartulit
pool lillkapsast
peotäis aedube
veerand suvikõrvitsat
maitserohelist
paar küüslaugu küünt
3-4 väikest tomatit
veerand kollast paprikat

Pane kanaseljad külma veega keema, riisu hoolikalt vaht, puhasta potiäär. Maitsesta soola, loorberilehe ja piparde, vürtsidega. Viska potti paar kuldse koorega šalottsibulat, lõika juureäär ja vars ära. Valmista ette köögiviljad. Tükelda, haki, koori, purusta. Suviste värskete köögiviljadega ma ei näe erilist põhjust neid õlis passeerida, pealegi kanaseljast tuleb piisavalt ka rasva, et köögiviljade kasulikud vitamiinid koostöös välja tuua. Pane järjest loogilises järjekorras kõik köögiviljad potti, lase veidi neil leemes võbeleda. Lõppu jätta tomatid ja hakitud maitseroheline ja purustatud küüslaugu küüned. Maitse ja maitsesta veel vajadusel. Nende lisamise järel keera kuumus välja. Jätsin meelega supitaldrikusse terve kanaselja, et milline see välja peaks siis nägema. Aga tubli perenaine puhastab muidugi liha luudelt ja paneb supi potti tagasi, et sööjal oleks lihtsam ja igati parem head suppi nautida. Isuäratav, tervislik ja värviliselt maitsev supp sai igati. 

Krevetisalat

Pühapäeva hommikud on vaiksed. Naabri kukk ka ei viitsi väga vara kireda. Ja liiklus on uinunud. Inimesed puhkavad. Kui tavalistest singi ja juustu võileibadest on tüdimus. Putru ka väga ei taha või munarooga. Kui ei ole pühapäeva hommikute pannkoogi traditsiooni. Siis võib hõrgu, kuid väga maitsva, veidi teistmoodi võileiva hoopis krevetisalatiga teha. Ja kallimale otse voodisse viia. Pühapäev võib ju ollagi teistsugune hommik.

400g Vici krevette soolvees
4 keedetud kartulit
4 keedetud muna
pool valget sibulat
pool pikka värsket kurki
majoneesi
tilli, peterselli, rukolat
soola, piprasegu
serveerimiseks röstitud kaerasepikut, salatilehte

Keeda kartulid ja munad. Tükelda värske kurk väikesteks kuubikuteks, haki sibul. Muna riivi ja kartulist tee ka väiksed tükid. Lisa krevetid, mõni jäta kaunistuseks. Sega hea majoneesiga, maitsesta soola, pipraseguga, sortsu kreveti soolveega, sega hulka hakitud maitseroheline, lase tõmmata veidi. Rösti kaerasepik, pane sepiku viilule roheline salatileht ja salati kuhil, kaunista tilli, peterselli oksakasega ja mõne krevetiga. Vii uhke taldrik kallimale voodisse koos kohviga ja nautige koos seda kohe. Pühapäeva hommikud on erilised. 

Kesksuvesupp loomaliha ja kollase paprikaga

Kesksuve värvid aias on nii kirjud, rubiinroosad floksid jagavad kolme värvi, helekollased rebasesabad kasvatavad juba kollaseid õisikuid. Kress pakub iga päev uusi söögiisu tekitavaid värve, kuldkollasest tumeoranžini. Roosid õitsevad mitmendat ringi, mida rohkem lõikad õitsenud õienuppe ära ja kastad korralikult, seda rohkem õiteilu tuleb aina juurde. Armastuse värvi punaseid ja bordoopunaseid, pastelseid roosasid ja tõelist roosat. Uuh, arvasin, et mu Nostalgia roos suri külmaga, aga ajas end ikka üles ja varsti on oodata uhkemait selle suve õit. Käokingad sirutavad oma lillakassinise-valgekirjuid õisi taevasse, sest eelmise kevade kõrgete kuuskede mahavõtt on aeda nii palju valgust ja päikesepaistet juurde toonud. Saialille tervislik päikeseoranž. Suvikõrvitsate kirgaskollased õied avanevad ja sulguvad ja ootavad pannile minekut. Suvi on kõike pakkunud, lõputut kuuma ja jahedaid öid, kui muretsed kasvuhoone pärast, kas panna kinni või ikka lahti jätta. On olnud vihma ja puudust vihmast. Võta sa siis kinni. Mehel oli puhkus, oleme palju sõitnud mööda kaunist Eestimaad. Kas süüa kodus või väljas, millel tuginevad valikud ja mida siis tõeliselt koged ja saad.

Mingil hetkel taipasin, et see, mida facebookis söögikohad enda kohta jagavad ei pruugi kohale jõudes olla just see heleroosa unelm, mille sa sorava jutu ja ilusate piltide põhjal endale ette kujutad. Käisime ühel kuumal päeval Laulasmaa kandis. Miks peaks esimene valik näiteks Ott&Matilda olema, kui terrass on rahvast pungil ja momendil päevapakkumiste kohta ei loe midagi, vaid loed perenaise eelmisel päeval üles pandud pikka luuletust. Mind huvitab toit. Luuleõhtud on teine teema. Sõidame Lohusallu alla sadamasse juba teist korda sel suvel. Pubi puittrepil on endiselt köis ees ja umbrohtus majaesine näib mahajäetud, lillekastide kõrval on mullakotid ja all terrassil siiski uued toolid, varjud. Jüri Muttika jalutab lapsega ja räägib telefoniga. Jalutame mereni ja imetleme lihtsalt vaadet. Sinine, mereroheline, taevasinine, taamal kollasel liival ei paista hingelistki. Siiski sõidab me selja taga murule uhke Audi, kobisen nina alla, see pole ju ometi parkimisplats. Aga mees lonkab liivaranna poole, ju invaliidile kehtivad eriõigused. Meenutan lapsepõlve suvesid Tornimäel, iga suvi veetsime pikad päevad rannas. Kuigi randa oli pikk tee, traditsioon oli kiviga roostest tünni tabada, mis all orus lebas ja läbi kuuma männimetsa ja liiva, randa kõndida. Alati sai ujuda ja kuuma päikest nautida. Päevläbi.  Nüüd on ajad teised. Kuuma päikesepruuni korjad aiast peale ja vette kuidagi ei saa. Tol päeval läksime ostsime Laulasmaa Selverist kuumletist praetud veisemaksa ja kartulit ja minipeekonipirukaid ja veel lehttaignas kohupiimarulli ja sõitsime avastama Meremõisa RMK telkimisala. Ema muudkui käib oma sõbrannadega ja juttu on olnud ka teistega. Lootsin, et see kuidagi on rohkem minu Tornimäe ranna pool, aga liugles üsna juba Keila-Joa poole välja. Muidugi polnud istumiskohtades ühtegi vaba ruumi, nii einestasime oma poetoiduga pehmel pleedil üsna tumeda adru juures. Aga ometi teistest eraldi. Kajakad uudistasid ja taamal, seal, kus alles hetk tagasi olime, Lohusalus, vanasti kutsuti seda Nordiks, hõljusid merel erinevad purjekad, väiksemad paadid. Nii võib ka. Pärast keerutasime koduteelt hoopis Paldiskisse. Anne Koogikodu harvad postitused facebookis olid mind murelikuks teinud, et kas üldse seda kohta enam näeme. Ometi uksed olid valla ja head ning armsad tuttavad inimesed leti taga. Pakuti rassolniku suppi ja seapraadi, üks supp ja praad päevamenüüs ja sellest piisab küll ja veel. Koogilett see eest lõputu, ei tea, mida valida. Pehmed pirukad veel peale selle. Ostsime kaasa järgmiseks hommikuks nii porgandi- kui lihapirukaid, Red Velveti kooki, beseerulli vaarikatega, kohupiimataskut ja napoleoni kooki. Austavaks toetuseks, mitte, et kõht oleks tühi olnud. Keedukreemi rikkalikkus napoleoni koogil paneb siiani ahhetama. Seda vanamoodsat trini träni korjaks küll toidukoha pealt koomale, aga eks Anne ise teab, mis talle meeldib. 

Pere juulikuu sünnipäevade rallil käisime taas Nõva Mõisakohvikus. Tead, et saad juba tuntud headuses ja kiirelt head lihtsat toitu. Klaasides virvendas prosecco hele mull ja lauale toodi eelroaks krõbedas frititud kattes krevetid, maitsekad kanatiivad ja mõnusad juustupallid. Nende krevettide pärast istuksin ma iga päev seal muhedal terrassil, olgu siis klientideks lihtsad suvised sealkandi töölised või läbisõitvad turistid. Sünnipäevalapsest ema sai oma oodatud lõhe ja imestas kastmekannu üle taldrikul ja kuiva tüümiani oksa üle, mis tahtis kurku kinni jääda. Enamasti teised võtsid päevapraadi kattega ahjuliha, mis oli küll söödav, aga veidi pani ka maigutama. Hiljem kuulsin kildu, et kiirelt tulevad toidud selle pärast, et köögis töötavad ukrainlased. No vot, nii me siis elame siin Eestimaal. Jäätise võtsime poest. No imestan mina seda Nõva poodi, mitu müüjat lobisevad ninapidi koos vahetpidamata, hinnad on hirmsad, millest toitub küll mu väimehe sealkandis elav vanaema, ei jõua ära imestada. Pood läbisõitjatele, Dirhami kalatooteid ei kannata ka enam osta, nii kallid, aga jäätist küll, sest valik hea. Rannaküla mereviivus pistsime oma jäätised nahka ja nautisime lapselapse kilkeid ja naeru. Kuigi enne poekäiku ka kõndisime mõisakohviku kõrval olevasse Nõva Külalistemaja & Kohvikusse, et seal just magustoitu süüa, aga see oli nädala alguse päevadel kahjuks suletud. Kuigi heameel, et sellele majale on elu sisse puhutud. Omal ajal sai sinna Pedaselt cateringi tegemas käidud, aga vahepealsetel aastatel oli rohi põlvini ja maja nukralt mahajäetud. Nüüd juba toimuvad nädalalõppudel väiksed etendused ja peod ja saab süüagi. 

Kui mehel oli sünnipäev, otsustasime Pühajärvele sõita. Eelmine aasta jäi küll juubel ära, aga sel aastal istusime ka osa perega vaid eelmisel päeval ja suuremat pidu ei teinud nüüdki. Ajad on muutunud. Teel Otepää poole kattus taevas vihmaga ja kuigi ma olen alati tahtnud Põhjaka mõisast läbi astuda, peatusime taas hoopis Tikupoisis. On ikka üks kummaline koht. Uus ja moodne. Rahvast alati pungil. Sama palju, kui toidusabas on inimesi poes või kohviautomaatide taga. Võtsime päevaprae ja tõdesime, et tatart on vist Tikupoissi kõvasti varutud. Eelmisel suvel oli ka päevapraad just tatraga ja moodsale toidukutse aparaadile vaatamata saime siis nii supi kui prae korraga, kui see ei meeldi Karmo Tüürile, kellele siis see peaks meeldima. Süües suppi, see niigi jahtunud päevapraad ka ju jahtub. Seekord võtsime ainult strooganovi, rikkalikult oli värsket kapsast ja ka marineeritud kurgi viile salatiks, küll pold aga liha kõrval kastmes ei kurki ega seeni, et mis strooganov see õieti siis oli. Kirja järgi Kurzeme. Aga letil uhkeldasid ülisuured magusad, soolased saiad, nii et seda moonisaia järasime autos veel kahepeale tükk aega, sellest oleks neljale ka jätkunud. See oli küll ise tehtud, mitte külmutatud toorikutest, kindel see. Väga maitsev oli.

Pühajärve Spa & Holiday Resordis oli minul nostalgia plahvatus, sest olen 80ndatel ametiühingu tuusikutega käinud seal puhkekodus mitmeid aastaid suusapuhkusel. Oh seda eluvõlu ja ilu. Päeval suusatasime kilomeetreid palju, iga teine oli tänapäeva mõistes prof. Õhtul käis pidu ja pillerkaar. Aga süüa sai seal majas nii hästi, et millalgi käisin seal köögis peakokaga isegi raadiole lugu tegemas, kokatädi nii kartis mikrofoni, et ega enam väga ei mäletagi, mis lindile üldse jäi. Seekord me sõime seal vaid hommikusööki. Ostame alati midagi kaasa ja kui naudime mõnda head proseccot toas, siis maitsvat juustu, oliive, chorizot ja viinamarju pole kunagi liiast ja kõht ongi täis. Kuigi sealses pubis olen käinud aastate eest kolleegiga Kanepis turismikoolitusel käies. Restoran oli avatud vaid gruppidele ja ega üleliia infot toast nagu ei leidnudki. Aga hommikusöök oli muidugi rikkalik ja iseenesest oli nagu kõik suurepärane. Kui vaid poleks nii palju rahvast korraga. Kui poleks silma riivavaid plätusid ja dresse hommikusöögilauas. Dressiga mine mängi jalgpalli ja plätuga liigu rannas, aga tuled hommikusöögile, riietu korrektselt, austades teisi, tunned ise end ka hästi. Missiis, et on suvi ja puhkus ja vabadus.  Hommikusöögil oli kõike, munarooga ja inglaslikult tomatis ube, külmsuitsulõhe pisikesi tükke vaagnal ja kohupiima taskuid, pannkookidest ja moorapeadest, punastest sõstardest rääkimata. Korraliku kohvi järgi oli pidev saba. Aga järjekorda ei tohiks olla rootsi laua ümber. Rootsi laua mõte on, et saab liikuda vabalt ümber laua ja võtta siis ja sealt toitu, kus kedagi teist ei ole. Ei pea seisma pingsalt üksteise sabas ühesugust taldriku paletti maalides. Midagi ei juhtu ka, kui sa pannkooki ei saa, sest populaarsed asjad said pidevalt otsa. Aga no see kraanist tulev mahl. Palun kaotage see ära. Laual oli küll ka Külluse naturaalne mahl. See muidugi bingovõit. Tore, et köök oli ise kurki soolanud ja viitsinud ka segasalateid teha. Vahel hotellide hommikusöögid on nagu sööklas, kus võtad purgist toidu ja paned lihtsalt vaagnale. Ise tuleb teha, mida eripärasem, seda toredam. Šampus jäi vaid puudu. Oleks samm edasi.  

Ringsõitudel kaunil Eestimaal, käisime ka esimest korda Tõrvas. Mul oli hotelli hommikusöögist kõht veel pikalt täis, aga mees maiustas Tõrva popis kohas, Mulgi Mugilas superburgeriga. No tõesti, nägu kastet täis, aga õnnelik, praemuna ja kotletid ja salatid paksu burksisaia vahel. Kuigi, kui norida, siis kotlet tuleks ka ise teha, oleks kohe 5+ ja hoopis teistmoodi. Ja milline võrratult kaunis linnaväljak oli Tõrvas, liivast skulptuurid, vabaduse kihk õhus ja lilled kaunilt ujuvpostamentidel. 

Kuna mu kodulinn on Keila ja seal elavad mu vanemad, käime seal tihti varustusreisidel. Söömas aga eriti ei käi, kas pole kõht tühi ja kodus on piisavalt toitu, sest vahemaad on ju väiksed. Aga ühel päeval käisime pannkooke söömas vana autobaasi ees, kus nüüd hiljuti oli küll tänavatoidu koht, valmistati kaua küpsenud liha, ei teagi, kas koroona ajas tegemise mõttetuks või on suvel üritustel rohkem tööd, nii tulidki sinna uued rentnikud. Pannkoogid on ju toredad, eriti, kui ise ei viitsi tihti nendega jännata. Tellisime ühe kana ja teise hakklihaga ja igati pikk jutt oli veel salatist ja kastmest. Mõtlesin, et miks see pannkoogi kirjeldus küll nii pikk on. Pannkook hakklihaga ja kogu lugu, praed näiteks hakkliha ja sibula ära, teed ülepannikoogi, paned sinna siis hakklihasegu, keerad rulli ja veel pooleks, paned peale hapukoort, voila ja valmis. Aga ei, seal Keila pannkoogikohas meisterdas tüdruk või poiss, täpselt ei saanud aru, kes ta oli, kuulas vist kõvasti muusikat, ütlesime viis korda tere, ei midagi. Lõpuks kui jutule saime ja tellimuse esitasime ja ütlesime, et kas me tohime välja istuma minna, jaa, minge, ma koputan aknale, kui valmis. Vot see on juba tase. Koputan aknale... Ühtegi teist klienti ei ole, miks siis lauda seda pannkoogitaldrikut küll tuua ei saa, jäi arusaamatuks. Ootasime üsna jupp aega, kuni kostus siis aknale koputus, läksin järgi ja mu imestus oli suur. Pannkoogid olid nagu burgeri paberitaskus koonuseks keeratud. Kook oli muidugi kuum, aga vahel nii kuuma tellitud täidist kui siis salatimaterjali ja kastet. Esialgu olime ehmunud, et mismoodi seda küll süüa ja kas määrime end lõputult ära. Aga ei, kõik sujus hästi ja maitses ka suurepäraselt, et lausa võiks kodus järele teha. Ei mingit rulli keeramist täidisega ja hapukoort, vaid koonuseks ja sööd nagu burgerit, nii et naerulohud kastesed. 

Kuna väljassöömine läheb aina kallimaks, siis tuleb kodus ikka nutikalt toitu edasi valmistada, et jätkuks mitmeks päevaks ja maitseks hästi. Täna keetsin suppi üle pika aja veiselihakontidega. Poes saab alati vaadata, kas raguukontide ümber on liha või mitte ja kas tasub osta. Viljad kõik kesksuviselt valmivad, võid potti või patta panna misiganes köögivilja, värsket ja kodust. 

1.3 kg veise raguu konte
vett
2 porgandit
1 sibul
1 varsselleri vars
1 kollane paprika
4 kartulit
1 suur tomat
4 küüslauguküünt
veidi porrut
soola
1 loorberileht
2 vürtsitera
5 rohelise pipra tera
piprasegu
majoraani
paprika pulbrit
maitserohelist: koriandrit, basiilikut, oreganot, tilli, peterselli

Pane veisekondid külma veega keema, riisu hoolikalt vaht, puhasta vahust potiääred, lase madalal kuumusel tunnike vaikselt haududa. Lisa soola, loorberileht, vürtsid, pipraterad. Kui liha tuleb kondi küljest lahti, pane kastrulisse algul viilutatud sibul, tükeldatud porgand, siis edasi paprika, kartuli suuremad tükid, porru rattad, varsseller, lase kõigel koos podiseda natuke aega. Lõpuks lisa tomat väikeste kuubikutena, purustatud küüslauk, maitseroheline ja teised maitseained. Veidi aja pärast kontrolli maitset, maitsesta veel vajadusel ja keera kuumus välja. Mõnus kodune lihakas supp, parem kui praad, mida võid ühel ajal serveerida ja nautida. Puista peale maitserohelist. Kesksuvel on oma rikkalik võlu. 

Suvine sünnipäevasalat pasta ja suitsukana ning viinamarjadega

 Juulikuus on meil peres 3 sünnipäeva. Vahel mõned kadestavad, et küll on ikka tore sünnipäevasid suvel tähistada. Ja tõepoolest, palju on head värsket kraami, viibida saab värskes õhus, kui ilm lubab. Ja on ka muid toredaid alternatiive sünnipäevade tähistamiseks. Mehe väikseks sünnipäeva eelse päeva tähistamiseks perega, tegin hea sõbra Tiina soovituse järgi kerget ja maitsvat pastasalatit suitsukanaga, kus siis suvist värskust andsid nii värske kurk kui lihav tomat ja magusust punased viinamarjad. Väikesemõõdulise riisipastaga jääb iga pastasalat mahe ja mõnus. 

500g Tartu Milli Puntine Grandit
2 suitsukana koiba
2 keskmist värsket kurki
1 suur tomat
5 keedetud muna
300g punaseid viinamarju
majoneesi, hapukoort
maitserohelist
soola, Vahemere ürte, piprasegu

Keeda pastat 12 minutit, loputa sõelal korduvalt külma veega, sega läbi. Keeda munad. Haki värske kurk ja tomat väikesteks tükkideks. Riivi munad riisipasta massi peale. Poolita viinamarjad, kui on seemned sees, eemalda, haki väiksemaks. Minu valitud punasel viinamarjal seemneid sees polnud, see andis lihtsa tulemuse kõik ära hakkida. Eemalda suitsukanal vajadusel nahk ja kondid, haki liha väikesteks tükkideks.  Sega salat hea majoneesi ja osaliselt hapukoorega, maitsesta maitserohelise ja maitseainetega. Sega kõik läbi, pane salat külmkappi maitsestuma. Enne serveerimist sega uuesti läbi, vajadusel lisa kastet või ehmata sutsu kohvikoorega. Salat maitses väga kõigile, mahe ja mõnusalt magusa viinamarja nüansiga, samas pehme ja kerge, kus otseselt midagi ei domineerinud. 

Searibid naturaalses leemes köögiviljadega

Kuidas teie maasikapunane ja arbuusiroosa suvi kulgeb!? Kas vanaaegne kraad õues näitas ka ühel päeval  +42 ja suured, vaimusilmas inimesesuurused, parmud hammustasid? Meie elame maal. Hommik algab kasvuhoones kurgi kastmisega. Tomateid hellitasin täna üle mitme päeva nõgese leotisega. Aias olevad peenrakastid suvikõrvitsate, aedubade, herneste, tomatite, sibulate, küüslaugu, maasikate, porganditega ja kõikvõimaliku ürdi- ja salatirohelisega kastsin ka üle. Koriander, oregano, meliss, piparmünt laiutamas lillede vahel. Lilleamplitest rääkimata. Noppisin kuivanud õisi ja kollaseks tõmbuvaid lehti. Roosid õitsevad juba teist tiiru, kressidest on vana koltunud tünn kolla-oranž ja floksid mu arm, viivad juba oma  lillakasroosa õiteiluga suve teise poolde. Kompostihunnikuski on uus elu, kartul õitseb, tomat sirgub ja arbuus isegi üritas. 
 Hommikul tegin heeringaleibasid keedumunaga hommikusöögiks kohvi kõrvale, rikkalik vaba käega korjatud ürtide ja salatiroheline lõikelaualt peeneks hakitult peal. Hea, tahe suutäis. Ja, kuigi naabrikukk muudkui varahommikuti tüütult kireb, siis keedumuna võileival oli ikka poeriiulitelt.
Kuna me olime nädalajagu linnapuhkusel, valvasime ja hellitasime laste kasse, kui nemad reisisid nii koduses Eestis kui Bulgaarias. Linnas oli toidulaud ka teistsugune. Esiteks ei oska ma kunagi laste juures süüa teha ega varustada. Ja hea on ülepea ka laisk olla ja mõelda, et lähme välja siis sööma. Uitasime ja tutvusime Mustamäe avarustega. Turu ja poodidega ja ka toidukohtade ja parkidega. Pühapäeval seadsime kindlad sammud ukrainlaste Hutorok trahterisse. Kuigi ma olin tutvunud menüüga juba eelnevalt, ootasin siiski midagi muud. Esiteks lõi silmist poolpimedaks see õudne kunstlillede ja asjade cräpp riiulitel. Vanikud ja kujukesed, samas siis päris kasehalud korvides, ka naturaalne sibulavanik ja küüslaugukett. Ja siis jälle kunstlillede rida, nagu oleks möödunud sajandisse sattunud. Suurel ekraanil elas oma elu naljakas film, kus üks mees hõljus lõbusalt naiste riietes. Oli lahket külaelu, hullu peomelu, Sofia Rotaru lendles ekraanil, oli palju savinõudes süüa. Aga helina toidusaalis laulis mingi mees vene keeles, aga võibolla tegelikult ka ukraina keeles. Trahteris polnud ühtegi klienti. Siiski varjatud seinavõre taha kõndis üks tähtis mees, kellele viidi vist maja isetehtud napsu, nalivkat puualusel. Meie tellisime karbonaadi kondiga ja liharulle juustuga. Lisandi pidi eraldi valima. Kui me neid hindasid silmitsesime, millega ma eelnevalt tegelikult kursis olin, siis ei olnudki mahti ahhetada. Praad 14 eu ja lisand 3.50. Kullast taldrikul vist. Köögist kostis pidev lihatagumise haamri heli. Krapsakas luupekseni teksadega nägus proua kattis laudu. Oli näha reserveeringuid. Tulid siis ka veel kolm prouat. Nendeni jõudis toit enne. Võibolla valikud olid eelroogadest, suppidest, jookidest, mis iganes. Lõpuks saabus toit, perenaine ka õhkas, lõpuks tuli. Kuigi lihahaamri löögiheli kardina taga köögis ei vaibunud. Minu taldrikult vaatas vastu uhke suur küpsetatud tomat laiutamas lapikul lihal. Mõtlesin, et karbonaad kondiga ju oli, mitte karbonaad tomatiga. Valisin ahjukartulid seente ja sibulaga. No väheke neid tõesti oli ja seenekesi ka seal vahel. Kastmekausis tundus ka miski soe seenekastme moodi vedel kaste. Garneeringuks paar tomati sektorit ja mõned marineeritud kurgi viilud. Esmapilguheit ei olnud ju pettumus. Mees lausa arvas, et minu praad on uhkem kui tal. Temal olid liharullid krapsakalt pooleks lõigatud, juustuselt voolavad ja ahvatlevad, mõned ahjukartulid ilma seenteta ja sama garneering, hiljem toodi ka kausis kaste, mis see oli, tegelikult ei teagi. Kollakas soe kaste ehk. Millega tehtud, köögikoorega võibolla. Hakkasime siis õhinal sööma. No minu liha oli sitke ja täiesti maitsetu. Nüsisin ja kastsin seda kastmekaussi ja katsusin kartulite ja seentega ühendada. See nagu päästis asja. Viimane asi on toidukohas soola peale raputada. Mul vererõhk niigi kõrge. Ja siis see rõve peensool seal topsikus. Ei tee ma seda iial. Aga no toit polnud maitsev ka, kui ma teatud stiilis ei toimetanud. Et lõikasin lihatüki, kastsin kastmekaussi ja ühendasin taas kartuli ja seentega. Aitas ka. Suur ahjus küpsenud tomat, millelt koor eemaldamata, oli ka täiesti maitsetu ja iseenesest ei andnud lihale midagi juurde. Otsisin ka seda lubatud konti, väikse kondiääre siiski leidsin. Kui menüüs on karbonaad kondiga, siis eeldad pikka konti liha küljes.  Lihahaamri katkematu heli aina kostus ja kostus ja Sofia Rotaru laulis kaunilt hääletult. No ise oli kaunis. Mees pakkus oma liharulli maitsta ka, nii juustune ja ehk ka lihane ja peekonisiir rullis sees, aga ülemäära maitset polnud sealgi. Saime söödud, hinna üle arutades. Mis asi siin minu taldrikul maksis küll 17.50!? Krapsakas perenaine pakkus lahkelt magustoitu ka. Kuna tahtsime ju tegelikult head ja viisakad olla, tellisime ka koduse kohupiimakoogi. Ja eks see seda ka oli. Lihtne, eile valmis tehtud, kohupiimaga kook marjadega vaniljekastmega, mis korralikult külmas seisnud ja siis serveerides tuhksuhkruga üle puistatud. Perenaine tõi lahkelt kaks kahvlit, et me seda 7.50 maksnud kooki kahekesi maiustada ikka saaksime. Lahke muidugi temast. Avatult rääkis ta ka neil toimuvatest elava muusika õhtutest laupäeviti, tore elu seal Mustamäel, mõtlesime. Väljas, terrassil seevastu olid päris lilled ja rippusid armsad tõelised maasikaamplid. Miks seal sees kõik nii värvikalt võlts pidi olema, ei saanud aru. Vaevalt me rohkem taoliste toidukohtade elu toetame. 

Teisel päeval kulgesime Magistrali keskuses. Millised mõttetud poed. Kes neid kotikesi ja nõmedaid riideid seal küll ostavad? Ühes poes olidki sildid ühelt poolt vene keelsed. Toidukohad on seal muutunud, sildil olevast Magistrali bistroost polnud enam haisugi, vaid hoopis Mysushi toidukoht. Päevapakkumised argipäeval ka täitsa olemas. Ja tol päeval oli kenakesti ahjus küpsetatud lõhetükid köögivilja ja juustuga serveeritud värske salati ja riisiga. Kena vene poiss võttis lahkelt meilt tellimuse. Istusime kaetud kenade laudade taha, avar vaade ja mõnusalt marmorja platega laud, pehme tugitoolike, taaskasutusest hangitud, nagu hiljem lugesin. Lõpuks tuli ka toit, kaunil mererohelisel taldrikul, väga kaunilt serveeritult. Aga, aga, ... , põhi komponent roas, lõhetükid juustu ja köögiviljadega, täiesti jahtunud. No aru ma ei saa, lõunakell oli poisike ja rahvast nagu polnudki. Küll ajasid töötajad saalis mingit oma asja. Kuulsin küll köögist kellasid. Ja ei tundunud väga, et need road oleksid pikalt kuskilt vedelenud. Maitsetel pold viga, aga miks peaks köögist väljunud toit mittekuum olema? 

Ühel päeval otsustasime Reidi teele jalutama minna. Merene ja sinine, tuulest rääkimata. Hommikused jooksjad ja võimlejad, koertega jalutajad. Ja mingil hetkel on ka palav ja janu ja mõtled, et kas siis siin ei pidanud kohvikud ka olema. Leidsime lõpuks jäätiseputka, kinniste luukidega, milleks seda suvel peaks keegi avama, eks. Isegi malevlastele pole linnas tööd ju vaja. Peale 11 500 sammu einestasime tookord hoopiski Solarise Lidos. Hinnad pold tõusnud. Toitude väljanägemine oli veidi langenud. Midagi uut ka ei märganud. Aga kodust praekartulit tõsteti hull hunnik ja tomati, juustu kattega sealiha oli ka täiesti maitsev, maasikatest vahukoorega rääkimata. 

Lõpuks lõppes meie linnapuhkus ja tuli taas maale sõita, sinna, kuhu kõik millegipärast ihkavad. Kus on lillakassinised lavendliväljad, rohelised hernekaunad viljapõldude sees, nagu lapsepõlves. Maapoe eest võid värsket kala osta, kui kohtud õnnega. Ja elu on nagu lill. Marjapõõsastelt saab peagi sõstraid  ja tikreid korjata. Ja metsas võivad mustikate kõrval ka kukeseened juba olla, nagu loen hullunud seenehuviliste postitustest. Kusjuures kesksuvel ei käi mina küll kunagi metsas seenel. Sügis on seente aeg. Praegu peab aega jaguma muuks sulniks suvechilliks, kui tuul paitab päikesest põlenud põski ja Eesti profimad laulustaarid laulavad kuldseid ABBA hitte kodulähedal suvekontserdite paradiisis Kalju laval. Kohtud  lõpuks kalli inimesega, kirjasõbraga siiani, silmast silma ja väike võbelus on sees veel mitu päeva. Suvi on uute nurkade avastamiseks. Suvi on niisama laisklemiseks, kui on puhkus. Suvel ei pea alati grilli all tuli huugama. Muidugi unistan minagi, et mul õueköögis oleks tulepesa malmpajale ja söepann kergemaks grilliks, ahvatlevast pizzaahjust või kallist pelletigrillist rääkimata. Aga palavus mulle ei meeldi. Ja toas, kus kraade lausa 20 vähem, kui väljas, on oluliselt lihtsam ribisid keerutada ja hea ja mõnus kodune lõuna- või õhtusöök valmistada. Nii juba unenäos vaaritasin täna süüa, et kuidas ikka ribid pannile panen ja mida kõike juurde lisan ja lisandiks valin.

1,5 kg Saaremaa pehmeid ribikonte
õli
2 suurt sibulat
2 porgandit
pool suvikõrvitsat
4 küüslaugu küünt
5 ploomtomatit
peotäis värskeid herneid
vett
soola, piprasegu, Vahemere ürte
tilli, koriandrit, peterselli, rohelist sibulat, rukolat
värsket oreganot
1 väike loorberileht

3 värsket kurki
soola
tilli

6 ploomtomatit
rukolat
basiilikulehte
soola, piprasegu

värskeid kartuleid

Kuumuta pannil õli. Pane keedetud kuum vesi suurde potti ja lülita pliit sisse. Pane ribitükid maitsestamata pannile. Raputa veidi hiljem peale soola ja piprasegu ja Vahemere ürte. Pruunista kiirelt ja särtsakalt, tõsta tangidega järjest suurde potti keevasse vette. Alanda kohe kuumust. Pruunista kõik ribid. Mul oli kolm pannitäit. Tükelda eelnevalt sibulad pooleldi siiruviirulisteks ratasteks, lõika porgand algul ümmarguselt, siis pikuti seibideks. Keeruta õlist läbi kõik, ka suvikõrvitsa poolitatud rattad. Lase madalal kuumusel haududa, vajadusel lisa kuuma vett, et vaevu oleks kõik kaetud. Valmista ette salatid ja kartul pane potti koos koorega. Viiluta värske kurk, sega hakitud tilli ja soolaga. Teise kaussi lisa poolitatud ploomtomatitele veidi soola, piprasegu, hakitud basiilikulehed ja rukola. Proovi noaga ribide valmimisastet. Lisa soola, piprasegu, loorberileht. Lõpuks lisa purustatud küüslauk, poolitatud tomatid, maitseroheline ja oregano paar vart koos lillade õitega. Lase vaikselt lõplikult valmida. Keeda koorega kartul. Kartul keeb 20 minutit, hea märklaud söögi alguse planeerimiseks. Kutsu mees õuepalavusest trimmerdamiselt tuppa, vala talle klaasi külm hele kodumaine õlu ja paku omatehtud kodust toitu. Appi, kui hea. Milline maitsekas puljong ja suussulav pehme ribiliha. Mõnusad salatid lapsepõlvest, vähemalt tillise kurgi näol. Tee salatit nii palju, kui just sel toidukorral sööte.

Oh, ilus on see elu ja suvi siin Eestimaal. Maasikapunane ja arbuusiroosa ja roosa hõrgu  külma kihiseva Chenet'ga. Trendikas J.P. Chenet Ice Edition Rose on värske ja puuviljaline. Lõheroosa värvuse ja ilusa peene mulliga vahuvein. Aroomis tunda vihjeid punastele marjadele. Maitse meeldivalt kerge, kreemjas, suurepäraselt balansseeritud ning värske. Sobib suurepäraselt lihtsalt vahuveininaudinguks, tervitusjoogiks, aperitiiviks või kergete salatite ja suupistete kõrvale. Serveerida koos jääga. 

Mine too aiast korralik peotäis rukolat ja mõnda muud salatit, veidi basiilikut, laota ilusale taldrikule. Lõika salatirohelisele maasika viile ja arbuusi tükke, pudista peale head feta juustu. Ja mitte midagi muud polegi vaja. Vala kaunisse klaasi jääkülm roosa vahuvein. Suvi kestab! Illustreerivad pildid ka minu instagramis. 

Hautatud kana paprika ja tomatiga

 Kui ma ühel päeval borši keetsin, jäi mul kana järele. Arvestatult. Olin sellele lihtsalt soola peale raputanud. Nii tuligi ühel järgmisel vihmasel päeval selle kanaga hautist teha. Kapis leidus ka paprikaid, varssellerit, laual kirsstomateid, sibulast, porgandist rääkimata. Nii roa kokku keerutasingi.

800 g kana
õli
vett
1 porgand
1 valge sibul
2 kollast väikest paprikat
6 kirsstomatit
1 vars varssellerit
2 küüslaugu küünt
soola, piprasegu
paprika maitseainet
maitserohelist
lisandiks keedetud kartulit või spagette

Kuumuta pannil õli, pane maitsestatud kanatükid kuuma õlisse. Mul oli sool juba pandud, seda ma rohkem ei lisanud, aga raputasin veidi piprasegu kanatükkidele ja paprika pulbrit. Samal ajal panin keskmise suurusega kastrulis vee keema. Kui kana oli mõlemalt poolt pruunistatud, tõstsin tangidega kanatükid kastrulisse. Pannilt keerutasin siis kergelt läbi ka porgandi kangid, hakitud sibula, tükeldatud varsselleri ja paprika lõigud. Kallasin sisu kana juurde potti, kaan peale ja madalal kuumusel lasin valmida. Lõpuks lisasin purustatud küüslaugu, tükeldatud kirsstomatid, maitserohelise. Hetke pärast keerasin kuumuse välja ja lasin maitsetel tõmmata. Serveerisin keedetud kartuliga ja rohke maitserohelisega aiast. Teisel päeval võid keeta eraldi spagette, siis kana soojendada ja kokku serveerimisnõus tõsta ja forte juustu peale riivida. Maitseb ikka võrratult. Suvi ongi võrratu! 

Kartulisalat maisiga

 

Kui teile tulevad kokkulepitult külalised, siis tuleb alati ikka laud katta ja lahkelt võõrustada. Nii on meil olnud maast madalast. Kõigil tuleb kõht täis sööta ja lahkelt kostitada. Hiljuti käiski mul üle mitme aasta üks armas sõbranna külas. Vaatasin kodused varud üle ja valmistasin talle lihtsat, aga maitsvat kartulisalatit. Seekord ka täiesti lihavaba ja herne asemel hoopis maisiga. Kusjuures maisi konserv oli veel väikese punava tšilli särtsuga. Suves peab ikka särtsu ka olema!

5 keedetud kartulit
4 keedetud muna
1 Gold Bonduelle konserveeritud mais tšilliga
pool punast sibulat
veerand värsket kurki
veidi kodust marineeritud kurki
maitserohelist
majoneesi
maitsestamata jogurtit
soola, piprasegu, Vahemere ürte

Valmista keetmist nõudvad toiduained ette. Keeda ja jahuta kartul koos koorega. Keeda munad. Haki kartul kuubikuteks, riivi muna. Tükelda punase sibula poolik, värske kurk ja kodune marineeritud kurk. Alati võib marineeritud kurgi purgist ka värvilisi lisandeid lisada, paprikat, tšillit. Lisa mais tšilliga koos vedelikuga. Sega salat kokku majoneesi ja maitsestamata jogurtiga, rohke maitserohelise ja maitseainetega. Lase maitsetel tõmmata. Serveeri rukola, tilli, rohelise sibula ja peterselliga. Rikas rohelise vitamiini aeg.

Borš

Keetkem borši, on üleskutse. Kuna Ukraina borš kanti UNESCO kohest kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirja. Suvel võib keeta lahjemat ja suvist varianti kanaga. Kuna ma tegin mõned päevad tagasi peedi külmsuppi, oli mul keedupeedi pakk lahti ja paras hetk, et supikatel varahommikul tulele panna. Paljud mõtlevad, et see on aeganõudev protsess. Ja suvisel ajal palju lihtsam ju värskest salatist elada. Kes, kuidas, mulle meeldib suppi keeta ka suvel. Ja, kuna kõik borši ained olid kapis olemas. Samuti saab kasutada peenrakastidest, kasvuhoonest tulevat värsket vitamiinirohket rohelist. 

1 kg kana koos luudega
vett
400g keedupeeti
2 porgandit
3 kartulit
1 valge sibul
1 punane sibul
3 erivärvilist paprikat
veerand värsket varajast kapsast
400g tomateid omas mahlas
õli
1 pikk varsselleri vars
soola, suhkrut, äädikat
3 loorberilehte
2 vürtsitera
6 musta pipra tera
piprasegu
Vahemere ürte
5-6 küüslaugu küünt
rohelist sibulat, tilli, peterselli, rukolat, koriandrit
serveerimiseks maitsestamata jogurtit ja küüslaugu-roheliste ürtide pastat

Tükelda kana. Kana oli 1,8 kilone, valisin kondiseid tükke kilo jagu. Ülejäänule raputasin veidi soola, saab mingit teist toitu teha teisel päeval. Panin külma veega keema. Kasutan 5 l potti. Vett panen nii palju, et mõni sentimeeter jääb veel kana peale vaba ruumi. Kui vaht kerkib, hakkan vahukulbiga hoolikalt vahtu riisuma. Veidi alandan kuumust ja riisun edasi, kuni mustust ja vahtu kana seest  veel tuleb. Puhastan köögipaberiga poti vahused ääred. Siis panen veidi soola ja keeran kuumuse kõige madalamaks. Veidi aja pärast lisan ka loorberilehed, vürtsi- ja pipraterad. Lasen puljongil õrnalt värelda. Valmistan ette köögiviljad. Koorin ja tükeldan kartulid, panen külma vette ootele. Koorin köögivilja koorijaga ka porgandid, ühe riivin maitseköögiviljade segu jaoks, teise tükeldan piklikeks kangides. Hakin valge ja punase sibula. Tükeldan ka punase, kollase ja oranži väikse paprika. Oranž tekitab söögiisu, tead ju seda küll. Ja toidus peab olema vähemalt 5 eri värvi. Algselt oligi, enne, kui kõik peedipunaseks muutub. Riivisin keedetud peedi ja segasin supilusikatäie äädikaga. See katsub peedi punast värvi säilitada. Keedupeeti pole vaja rasvaines  passeerida, sest ta on juba valmis. Kui toorest peeti kasutad, siis on eelnev passeerimine vajalik koos tomatihoidise või -mahla või -pastaga. Mul oli seekord üks poe tomatihoidis, kus olid piklikud ploomtomatid omas mahlas, surusin neid tomatitükke väiksemaks, võib ka sauseguriga kiirelt pehmemaks purustada. Tegevuskäik on siis järgmine. Lisa potti kana juurde kõigepealt kartuli kuubikud ja porgandi piklikud kangid. Siis aja pannil õli kuumaks, keeruta sibulad, porgandi kuhil, varsseller kõik pannil kergelt klaasjaks. Lisa ka potti. Siis paprika erivärvilised tükid ja  ribades lõigatud varajane kapsas. Kui keema tõuseb, lisa ka peet koos tomatihoidisega. Lase veidi keeda, proovi kapsa küpsust. Nüüd maitsesta veel ja timmi maitset. Raputa nii soola kui saputa suhkrut, pane piprasegu veidi ja Vahemere ürte. Purusta küüslauk ja haki kogu meelepärane maitseroheline, kummuta lõikelaualt potti. Keera kuumus välja. Lase maitsetel vähemalt pool tundi või isegi tund tõmmata. Nüüd too uus rikkalik kimp rohelist. Võta veel mõni küüslaugu küün koorest lahti ja hõõru lõikelaual koos meresoolaga pastaks, nagu ma eelmises postituses külmsupi retsepti juures kirjutasin. Serveeri vahelduseks maitsestamata jogurtiga, mis on tervislikum ja lahjem, kui hapukoor, tõsta supi keskele küüslaugu pastat, naudi hea kodumaise teraleivaga. Slava Ukraini!